Aretuspõhimõtteid meilt ja mujalt

Mõned pikemalt arendamata mõtted ei ole sugugi uued, aga väärivad vahel lihtsalt kordamist, et igaüks võiks vastu vaielda või toetada. Või lihtsalt, et oleks millest mõelda ja vaielda. Näiteks mõned kauged ja mõned lähedased probleemid:
WBFSHon kindlalt vastu kloonimisele, õigemini kloonide kasutamisele aretuses. Lihtne tehniline põhjus – originaali ja tema klooni järglaste vahel ei saa DNA analüüsiga vahet teha, nagu ei saa ka ühemunakaksikute vahel. Aga ometi on nad erinevad, ka aretatavate tunnuste poolest, märgistest jms. rääkimata.
Aretuskomisjonis tõstatati 11. novembril väga oluline, aga meil seni kahe silma vahele jäänud probleem: kas täku tunnustamiseks on piisav tingimus keskmine hinne 7,6 p finaalis või 8,0 p piirkondlikul ülevaatusel, kui tüüp või kehaehitus on napilt 7 p ? Me nõuame küll, et ükski hinne ei tohi olla alla 6,5, aga võib-olla peaksime täpsustama nõudeid üksikute hinnete osas.
Samast valdkonnast on probleem, et meil saavad päris kergesti tunnustuse hüppehobused, aga koolisõidusuunal pole lootust, kui hüppeanne puudub täiesti. Kas peaksime koolisõiduhobustele eraldi hindesüsteemi paika panema? Ja ka täiesti erinevalt hindama, kasvõi näiteks traavi: hüppehobusele ei ole vaja kõrge randmetõstega traavi, ka pole talle oluline jalgade liikumine väga sirge trajektooriga eest vaadates, aga koolisõiduhobusele on see tähtis.
Viimase aretuskomisjoni koosoleku lõpus avaldati rahulolematust jalgade hindamise vastu, mis olevat paljude arvates liiga range pisivigade suhtes. Arvan, et olen ka ise seda viga teinud, aga keskmiselt ei ole meie kohtunike hindamine selles osas palju erinenud väliskohtunike omast. Viimase 3 aasta finaalides oli kokku ainult üks juhus, kus väliskohtunik pani esi- või tagajalgade üksikhinde meie keskmisest 1 p. parema, kokku oli väliskohtuniku üksikhinne 0,67 p. või rohkem keskmisest parem 7 korda, halvem 3 korda. Nii et skaala ei ole erinev. Võib-olla peaksime iluvigade asemel rohkem vaatama seda, mis määrab jalgade vastupidavuse: kas liigesepindade ja kõõluste koormus on jaotunud ühtlaselt ja optimaalselt (nihkunud randmeliiges, väga püstised sõrgatsid või kannaliigesed on suured vead), kas on kindlustatud võimsaks liikumiseks vajalik kõõluste paigutus (ümar kämmal on ratsahobusele suur viga, kõõlused peavad paiknema luust eemal), kas kõik liigesed on selgelt väljendunud (külje pealt vaadates ei tohi jalg sirge olla, nagu seda väljendas väliskohtunik Berglund möödunud aastal).
Kui selgelt ja kui avalikult tohib avalikustada täkkude puudusi, ja kui väikesi ja kui suuri nimelt? Kas on vaja omaniku igakordset luba või on juba täku kasutamine aretuses nõusolek teda igati arvustada, just nagu iga avaliku elu tegelast?

Raigo Kollom