Arvamus tori tõu säilitusprogrammi kohta.

Raigo Kollom VTAle 2008.a.

Esitatud täiendus ei ole säilitusprogramm. TA osa säilitab küll selle, mis on tehtud enne 2008.a., kuid selles populatsioonis on tori verd vähemalt alates 2001.a. pidevalt alla 50% (2001.a. varssadel Tõuaretusinspektsiooni analüüsi järgi viies põlvkonnas 40%, 2007.a. varssadel neljas põlvkonnas 46,7%, viies põlvkonnas kindlasti vähem, kuid seda on liiga suur töö arvutada). 2007.a. sündis tori tõunimetusega 113 varsast ainult 15 varssa, kelles on võõrveresus 1/8, nagu soovitab Põhjamaade Geenipank, ja 27 hobust, kel võõrveresus ei ületa 1/4 , nagu on minu teada mujal maksimaalne võõrveresus ohustatud tõus (Lätis). Ka edaspidi on selle programmi järgi tori tõuna ohustatud ja toetusalused ka päris paljud 75% võõrveresusega varsad ja hobused.
Kuidagi ei ole õigustatud mõtteviis, et ükskõik millise genofondiga tõu võib mingist hetkest ohustatuks kuulutada väikese arvukuse tõttu. Kui Euroopas hakati ohustatud tõuge kaitsma, olid need juba eelnevalt puhasaretuse tõttu ebasoodsas olukorras. Mõned n.ö. päästeti ristamistega, mõned jatkasid jonnakalt puhasaretust. Ühtegi tõugu, mida päästeti ristamistega, ohustatuks ei loetud ega loeta. Meil aga tahetakse kõik ristamised, mis tehti enne2008.a., lugeda ohustatud tõu säilitamiseks.
Andres Kallaste on ise suutnud viia oma karja sellise võõrveresuseni, et 2007.a. varssades (12 varssa) oli tal tori verd 16,5%.
Sellise säilitusprogrammi tunnustamine ei asenda kuidagi Ute Wohlrabi puhasaretuse programmi ega eraldi puhasaretuse tõuraamatu vajadust.
Programmi sõnastus on veel hullem kui sisu. PM juristid on korra juba tagasi lükanud piirangu tõuraamatusse kandmiseks “vanemad on sündinud Eestis”, selle asemel peaks olema “vanemad on tori tõugu”.
Valesti mõistes võib tõuraamatu põhiosa tunduda mingi tõsise valiku läbi teinud hobuste registrina. Tegelikult sisaldab põhiosa ka eeltõuraamatu, kus nõuded tõulisusele on väga liberaalsed. Kuidagi mõeldav oleks ainult peatõuraamatu hobuste järglaste tunnustamine selles programmis.
Igal juhul näib tori tõug nüüd jagunevat sisuliselt kolme aretusprogrammi vahel: Wohlrabi range puhasaretus, EHS TA osa – seniste ristamiste säilitamise programm ja TB osa – tavaline sporthobuste ristandaretus.
Kui keegi tahaks uurida ja kirjutada aretusideede ajalugu, siis sellist ideede küllust nagu pisikeses tori tõus vist küll kuskilt ei leia.