Eesti hobune ja ponisport

Raigo Kollom (1936) on tuntud oma suure panusega Eesti ratsaspordi arendamisse. Töötas treenerina ja õpetajana Toris 1960- 69, seejärel spordiühingu “Jõud” peatreenerina ja Niitvälja Ratsaspordibaasi direktorina. On koostanud, kirjutanud ja tõlkinud mitmeid hobuseteemalisi raamatuid. Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimehena annab ta välja nimetatud seltsi infolehte ja hoolitseb kodulehe täiendamise eest

Ponisport ja ratsaponide aretus on maailmas suure hilinemisega hakanud minema sama teed kui tippratsasport ja sporthobuste aretus.
Me oleme harjunud, et poniratsutamine on rohkem lihtsalt ratsa liikumine ja kehakultuur, ega kujuta hästi ette, kui suur võib olla tipp-poni ja ta ratsaniku meisterlikkus. Kuigi spetsialiseerumine pole ponispordis veel nii suur kui suures ratsaspordis, otsitakse siingi oma ala virtuoose ja makstakse eriliste ponide eest erilist hinda (meie rahas sadu tuhandeid, kuigi vist veel mitte miljoneid). Kui ponide suurvõistlustel on parkuure kuni 130 cm ja ümberhüpetel sõidetakse kiirusele 140 cm radu, on selge, et kui poni ei suuda hüpata oma turjast kõrgemale, pole ta võistlusponi. Ja kui koolisõidus teeb poni traavil 2 sammu seal, kus teine ühe, peab ta kaotama, ükskõik kui täpselt ta harjutusi täidaks. Lühidalt: ponide tippsport on jõudmas sellisele tasemele, kus ponilikkus on suur puudus, kus vajatakse väikesi Ratinasid ja Miltoneid või Rembrandte. Aretuses tähendab see aina rohkem eriliste täkkude esiletõusu ja suurte hobuste aretuses kuulsate liinide kasutamist.

Ponide aretus maailmas jaguneb selgelt kahte suunda. Üks suund on vanade kohalike tõugude säilitamine, teine suund aina konkurentsivõimelisema hobuse tootmine ratsaspordi jaoks. Kui suurte hobuste aretuses on sporthobuste efektiivse tootmise vajadused traditsioonilised tõud välja tõrjunud või neist ainult nime alles jätnud, siis ponide hulgas on mõned küllaltki aborigeensed ja primitiivsed tõud arvestatav jõud.

Milline koht jääb hobusekasvatuse arengus eesti hobusele.
Keegi vist ei kujuta ette, et puhast eesti tõugu hobune võistleb Euroopa meistrivõistlustel. Ja vastupidi, keegi ei läheks “väikese Ratinaga” ratsamatkale ega annaks teda 7-a. lapse kätte. Eesti hobuse jaoks on oma koht olemas ja teda ei ole vaja sundida trügima oma ebakompetentsuse tasandile. Eesti ponisport on praegu normaalses arengus ja sobival tasemel võistlusi leidub, kuigi neid võiks rohkem olla. Seos oma kodumaise tõu, omapärase looduse ja maaelu säilitamisega annab sellele harrastusele võlu juurde nii laste kui nende vanemate jaoks.

Pole ka mõtet pahaks panna, kui vahel tahetakse midagi erilisemat ja paaritatakse mõni eesti mära “välismaalasega”. Ratsaponide aretus ja oma ratsaponi, vähemalt juriidilise tõu mõistena, on Euroopas üldine ja vajalik, sest sellel suunal on oma tarbijad. Me ei tohiks ainult segi ajada kaht erinevat eesmärki: eesti hobuse säilitamist ja ratsaponide aretamist. Esimene nõuab kogu olemasoleva genofondi säilitamist, teine pole esialgu üldse geneetiliselt määratletud ega piiritletud.
Kogu maailmas loetakse ratsaponi saamist mingil määral loteriiks, kus tehakse igasuguseid kombinatsioone ja siis oleneb turjakõrguse paarist sentimeetrist, kas saadud produkt on hinnaline poni või liiga väike hobune. Selge on ka see, et igasugustele riiklikele ja rahvusvahelistele toetustele saab reaalselt pretendeerida vaid kadumisohus originaalne ja aborigeenne tõug. See nõuab tõu puhtuse ja ürgsuse tõestamist, mis eesti hobusel polegi tugevaim külg.
Rootsi ja Soome spetsialistid on korduvalt imestanud, et eesti hobusel puudub selge omanäoline tüüp või et neid tüüpe on liiga palju. Võib-olla oleks otstarbekas ka siin hakata rohkem vahet tegema ning täpsemini selgeks tegema, milliseid tüüpe me aretada tahame. Ühega me ilmselt piirduda ei saa.

Eesti hobuse sportlikud tulemused
Lähemalt uurimatagi märkab igaüks, et meil on hobuseid, kes meenutavad araabia hobust (isegi minimaalse araabia verega), mongoli hobust, tarpanit, russi või soome hobust. Ka sportlikes võimetes on suuri erinevusi. Pealiskaudne vaatlus viimaste aastate võistlustulemuste kohta (mis ei pretendeeri statistilisele täpsusele ega üldse viimasele tõele, vaid on ainult mulje) ütleb, et
vähemalt pooled Eesti takistussõidu edetabelisse pääsenud ponid kannavad endas 25% või rohkem võõrast verd (araabia, inglise täisvereline, trakeen, shetlandi poni)
kuigi eesti tõus on seni parandajana lubatud vaid araabia verd, on edukaimate hulgas ka trakeeni verega (Elgun, Palrika) ja shetlandi poni verega (Redoora, Dorena, Dago, Deets) ponisid
parim koht edetabelis (31.07.2001 seisuga) kuulub Redoorale, kelles on shetlandi poni verd 3/16
vanadest eesti hobuse liinidest on spordis kõige paremini esindatud Raspel 70E liin (Roo, Ruttar, Roki) Rops 386E kaudu, kusjuures Rallik 688E on andnud rohkem edukaid järglasi (2 põlvkonnas) kui kuulus Rosett 600E
palju häid ponisid on spordis olnud Taube 60E liinist Tukk 520E kaudu (Tamsir, Taavi, Tukkar, Taara jt), eriti Tuljaku 666E pojad ja tütred ja Eni 8E liinist (Elkar, Elder, Ekkor) Elkar 598E kaudu, üksikuid ka Ahti 228E liinist (kust on tulnud rohkem märasid, kelle järglased loetakse teise täkuliini alla)
soome hobuse liinid Vuhti 136E ja Lari 23E on ponispordist peaaegu kadunud.

Vaadakem ponisid, kes on jõudnud Eesti takistussõidu edetabelisse (seisuga 31.07.2001):
parima ponina on üldarvestuses 31. kohal Felix, imporditud new foresti ruun;
järgnevad Urmas Saksa kasvatatud Elgun (45.), kelle isa on trakeen Elbrus ja ema eesti tõugu Tuudi, ning Aili Kirst’i kasvatatud Mars (i. Marul ox, e. Amsi)
neljas, üldarvestuses jagatud 71. kohal on Dorena (i. Daifa ox, e. Redora), sündinud Vääna Tallis,
viies, üldarvestuses jagatud 82. kohal on puhas eesti hobune Elder 706E (i. Elkar 598E, e. Arda 3275E)
Kuna ponide arv, kelle kohta spordis on andmeid, on väga väike (edetabelis 16), siis pole ülalöeldu mingi analüüs. Kui lähtuda tõu ning tema mitmekesisuse säilitamisest, ei tohikski niimoodi liinide edukust võrrelda ja vähemedukaid kõrvale jätta. Niimoodi peab mõtlema ratsaponide aretuses, mis on ka ise rohkem sport ja ettevõtlus.

Kus on eesti ratsaponi?
Et puhtatõuline eesti hobune ei suuda võistelda ratsaspordis araabia ristanditega, on ratsasporti tundvatele hobusekasvatajatele selge juba ammu. Palju on vaieldud selle üle, kui palju araabia verd tuleks eesti hobuse tõus lubada. Viimasel ajal on selleks piiriks seatud 1/8 ning eesmärgiks nähtavasti mõõdukas tõuparandus.
Selge on see, et eesti hobused on head turismi-, jalutus- ja lemmikloomad, aga poniklassi võistlusspordis on nad harva edukamad spetsiaalselt võistlusspordiks aretatud ponidest, s.o. ratsaponidest.
Paraku ongi ratsaponi kui uusim aretussuund hobusekasvatuses loodud võistlusspordi vajadusteks ja nende ponide edu on muutnud ka ponisporti lausa võimete piiril pingutavate väikeste hobuste spordiks. See ei ole ellujäämise piiril kujunenud tõugudele kuigi sobiv ala.

Eesti Hobuse Kaitse Ühingu asutamiskoosolekul selgitas hr. Lotman suurepäraselt seda erinevust, mis on tõu säilitamise ja saavutusvõime suurendamise vahel. Sporthobuste aretus viib paratamatult genofondi kitsenemiseni, sest säilitatakse vaid n.ö. edukamad geenid. Tõugude säilitamise mõte on just geneetilise mitmekesisuse säilitamine ja seepärast ei tohiks liinide arv tõus väheneda ega tohiks kaduda hobused, kel on vähe edu spordis, aga omapära milleski muus. On päris selge, et mõlemat korraga saavutada pole võimalik ja tuleb valida, kes tahab säilitada vähenõudlikku, tagasihoidlikku ja odavat, puhast eesti puhtatõulist hobust, kes kasvatada ponispordis edukaid hobuseid. Esimesed peaksid nõudma ja saama suurt toetust riigilt ja Euroopa Liidult. Teised satuvad paratamatult Euroopa ratsaponide kasvatajate konkurentsivõitlusse ja peavad sealsed vahendid omaks võtma, kui tahavad üritada sinna konkurentsimaailma pääseda, kuhu neid ehk eriti ei oodatagi.
Kaugemas tulevikus mõistetakse ilmselt, et kergelt araabiaverelisel eesti hobusel pole suurt mõtet, ta jääb kummagi suuna eelistest ilma. Puhtatõuline eesti hobune peaks olema kaitsealune loom, kes vajab ka kaitsealasid ja keda hakatakse pidama lemmikloomana, vähenõudliku rannakarjamaade murupügajana, kes ei vaja suurt hoolt ega tegevust. Teises suunas kujuneb eesti ratsaponi, kus kasutatakse kõiki kättesaadavaid küllalt kõrge saavutusvõimega ponitäkke ja kus eesti hobuse verd on ehk pool või vähem.

Seni võib öelda, et eesti ratsaponi pole olemas, sest pea kõik võistlusponid, kes pole päris eesti tõugu, on siiski vaid araabia verega parandatud eesti hobused. Ei maksa karta, et ratsaponi aretus tõrjub puhta eesti hobuse välja. Kui 2000. aastal oli Eestis 236 eesti tõugu mära, kellest vaid pooled olid aretuses, siis leidub ju kasutamata märasid kõigile täkkudele. Ja ei tohiks karta mitmekesistada genofondi mitmete spordis võimekaimate ponitõugude abil (new foresti, connemara, welshi) või ka suurte sporthobuste verga.
Puhtas tõus, vastupidi, tuleks uhkust tunda hoopis piirangute ja mõne liini säilitamise üle ta edukusest hoolimata ja tõufanatism on sellises aretuses täiesti omal kohal. Oma tõugu või ka rahvust säilitades on rumal mõelda, et ta on parem ja ilusam teistest, ta on lihtsalt oma.