Gustav Rau mõtteid ratsahobuste hindamisest

(„Die Beurteilung des Warmblutpferdes“, 1935.a. järgi)

Väljavõtted valinud, tõlkinud ja rõhud asetanud Raigo Kollom
Kes oli Gustav Rau (1880-1954)? Teda peetakse Saksamaa suurimaks 20. saj. hipoloogiks, ja tema organisaatoriteened on veelgi vaieldamatumad. Tuntuks sai kõrghariduseta ajakirjanik, aga kuulsa 19. saj. hipoloogi Chapeaurouge`i sõber ja õpilane, 1907.a., kui avaldas broshüüri “Saksa hobusekasvatuse viletsus”, milles kuulutas kadu vanale raskele saksa hobusele ja nõudis verelisuse suurendamist. Hiljem osales ta Saksa Soojavereliste Hobuste Ühingu loomises, Saksa Ratsaspordi Olümpiakomitee loomises (1913), oli Berliini OM ratsavõistluste peakorraldaja (1936), ja elu lõpuni aktiivne mitmetel juhtivatel ametikohtadel. Avaldas suure hulga raamatuid nii hobusekasvatuse kui ratsaspordi alal.
—————————————————————————————————
Hindaja ei pea olema „vigadetundja“ vaid peab olema „hobusetundja“, oskama ennustada hobuse tulevast saavutusvõimet. Vigadeta, „korrektse hobuse“ otsimine ja sellise hobuse ideaaliks seadmine loob igava, ilma tulisuse, närvi ja liikumiseta hobuse. Tuleb õppida hindama tervikut, mitte osi.

Sihilikult on raamatus toodud pilte suurte saavutustega sporthobustest, kelle kehaehituses on suuri vigu, kuid need on „kompenseeritud verelisuse, närvi ja energiaga, sellega mida me nimetame kvaliteediks“. Kuni ei ole saavutatud ideaali, et iga hobuse saavutusvõimet enne tema aretusse võtmist katsetatakse, tuleb leppida kehakuju ja liikumise hindamisega ning siin tuleb võimalikult nõudlik olla, sest saavutusvõime usaldusväärne tõendus ju puudub.
Kõrge veresusega hobustel ei ole väiksemad jalgade vead olulised, aga mida raskem ja koredam hobune, seda vähem tohib neid lubada. Mida raskem tõumaterjal (märad), seda vähem tohib lubada parandajatel selliseid vigu nagu väike randmeliiges, püstine sõrgats, väike kitsas nöördunud kannaliiges ja ka kitsas rind, kitsas laudjas, lamedad roided.

Tasakaalus hobune.
Et hobune on tasakaalus ja kõik kehaosad kooskõlas, see peab esimesest pilgust näha olema. Seda muljet peab liikumine veelgi tugevdama. Suured jooned (Grosse Linien) tulenevad pikast kaelast, längus abaluust, pikast turjast, küllalt pikast seljast, pikast laudjast. Vana ratsavägi vajas rivihobuseid, kes kõik pidid olema ühesugused, mitte liiga võimsad, kerged juhtida kehva ratsaniku all. Nüüd on teisiti.
Tasakaalus hobune ei vaja lõputut dressuuri, ta peab olema „täku poolt ratsastatud“, ta ei vaja, et ratsanik teda tasakaalus hoiab, vaid ta „kannab ennast ise“.

Liikumisviisid.
Lühikese sammuga hobune on ratsanikule piin, selline hobune on peaaegu väärtusetu. Traavi juures on peamine, et hobune tugevate tagajalgadega end võimsalt maast lahti tõukab.
Maailma parim tunne on istuda galopeeriva hobuse seljas, kelle pingevaba liikumine, kõigi jõudude koostöö ideaalses konstruktsioonis, milles pole raskusi ega kinnisust, laseb unustada kõik vaevad ja mured.

Kehaehitus.
Nagu inimesel, võib ka hobusel silmadest kõiki ta omadusi lugeda. Nagu vähesed suudavad lugeda inimese silmadest, nii veel vähesemad hobuse silmadest.
Kuulsatel võistlushobustel on tõelised „kangelasesilmad“.
Keele üle suuliste ajamine on pärilik, sellised hobused tuleks aretusest kõrvaldada. Kukal peab kerge olema.
Turi ei ole kunagi liiga pikk ega liiga kõrge. Tagant kõrgem kui eest ei tohiks aretushobune olla, kuid mõned sellised on suurte saavutustega võistlushobused.
Abaluu ja õlavarre nurk ei tohi olla väiksem kui 90 kraadi. Abaluu ei tohi kaduda ilmetu lihasmassi alla, vaid peab olema kaetud pikkade, lamedate, sooniliste lihastega. Õlavars ei tohi liiga lühike ega tihedalt vastu rinnakorvi olla.
Küünarliiges ja küünarnukk on väga olulised. Küünarnukk peab olema võimalikult pikk ja tahapoole suunatud, sellele kinnituvad tähtsaimad esijala sirutajalihased. Täisverelistel hobustel on küünarnukk eriti suur, külmaverelistel väike. Vastu keha surutud küünarnukk takistab esijala vaba liikumist ja on suurimaid väga sageli esinevaid vigu. Rinnakorvi ja küünarnuki vahele peab vähemalt inimese peopesa mahtuma. Küünarvars peab olema pikk ja lihaseline. Randmeliiges olgu suur, kuiv ja selgelt joonistatud. Verelistel hobustel on hernesluu (randmeliigese taga) kui kõõluste tähtis kinnituskoht suhteliselt suur.
Kämmal on ideaalne, kui see on lühike, lai ja kuiv. Tõelisi võidukaid hobuseid takistussõidus või jahivõidusõidus, kelle kämmal (võrreldes küünarvarrega) on pikk, pole olemas. Kämbla tagaküljel peavad kõõlused olema laiad ja puhtad. Luu ligi liibuvad, ilmse „jõnksuga“ randmeliigese all algavad (nöördunud) kõõlused ei pea vastu.
Sõrgatsliiges peab suur olema, üle selle jooksvad kõõlused ja sidemed peavad näha olema. Püstine sõrgats on hüpetel kahtlane, aga hea õlg võib seda kompenseerida. Eetsirandmesus ei sega tavaliselt üldse, paljud suurte saavutustega hobused on eetsirandmelisusega. Väga peente kämblaluudega saavutushobust pole ma näinud. Tugevalt taatsise seisuga hobuseid on vähe. Sellistel ripub kogu esiots eespool esijalgu.
Varem peeti ideaalseks lühikest, sirget, monoliitset selga ja lühikest, lihastega tugevalt kaetud nimmet, mida peeti vajalikuks ratsaväelase ja ta varustuse suure raskuse kandmiseks. Selline selg loobib ratsanikku, ei anna järele ega vabane pingest kunagi. Kogu keha tasakaalustamiseks ja kõigi kehaosade liigustuste kooskõlastamiseks on vaja pikka selga. Kõigil headel hüppehobustel on pikk selg, sageli väga pikk. Sama kehtib ka nimme kohta. Varem taheti seljajoont näha sirgena, aga kergelt nõgus (sügav) selg on eriti suurtel hüpetel parem.
Rinnakorv ei ole kunagi liiga sügav ja pikk.
Tagaotsas on liikumapanev jõud. Parim on luip laudjas. Laudja moodustavad luud peavad olema võimalikult pikad. Reis peab olema nii längus, et varjab täkul suguorganid.
Kannaliigest oskavad vähesed hinnata. See peab nii kuiv olema, et kolm väikeste luude „korrust“ selles peaaegu näha on. Kannaliiges peab pikk ja lai olema, eriti lai üleminekul pöiaks. Eriti tähtis on kandluu, mida suurem kandluu, seda suurem kannaliiges. Pätk on luupõletik, mille tõttu liigese väikesed luud võivad kokku kasvada. Seda aetakse vahel segi eriti tugevalt arenenud luudega liigeses, mis ei ole ohtlik.
Kaasasündinud jänesekand ei pruugi ohtlik olla, koormuse tõttu arenenud jänesekand on halb. Siiski peaks jänesekannaga hobuseid vältima, nagu ka kannaliigeses pöörleva liikumisega hobuseid. Kannaliigese nurk ei ole väga oluline. Koolisõiduhobuste hulgas on rohkem saabeljalgseid, hüppehobuste hulgas sirge kannaliigesega hobuseid. Kannaliiges, nagu ka randmeliiges, peaks olema võimalikult madalal. Kõrgel asuva kannaliigesega häid hobuseid pole olemas.