Kes on tori hobune ja kuidas teda hävimisohust päästetakse?

Teksti autor: Kati Murutar
Hoiatan kohe ette, et see siin on üks pikk lugu. Aga eks tori hobuse aretuslugu ole ka pikk ning kui sellele liita tänased vaielungid, saab väga pikk. Seda enam, et mängus on raha. Totatsioon, mida Brüssel maksab ohustatud tõugudele. Mille jagamiseks tuli Eesti Hobusekasvatajate Seltsi juhatusel läinud nädalal täpselt ära otsustada ja sõnastada, kes tori hobune üldse on ja mis temast edasi saab. Muidu põllumajandusministeerium hobuseid ja Brüsselit vahendada poleks osanud.
Nagu ütles Eldur Mägi hobusekasvatajate seltsi juhatusest, käib hobuinimeste vahel nagunii pidev vihtlemine, ilma et leili oleks vaja visatagi, oli ka torika määratlemisel kuum mis kole. Vastakuti sattusid aatelised vanamoodsa jämeda torika säilitajad ning turumeelsed tõu uuendajad ja mitmekesistajad. Esimesed perutasid, nii et maa põrus, teised püstitasid pahuralt elegantseid levaade.
Ute lugu
Hillar Kald hobusekasvatajate seltsist nentis, et selts võiks õigupoolest Postimehelt miljoni nõuda. Tagaküljeloo eest, mille üdini asjatundmatu Martin Pau kirjutas Ute Wohlrabist, kes lisaks lükkas talle kommentaatoriteks ette puha ühe tiiva mehed. Näiteks sporthobuste kasvatajad, kes on huvitatud torika säilimisest 50ndate aastate stalinliku jurakana kasvõi sellepärast, et sporthobuseks aretatud torikas kipub sportlasi pjedestaalilt alla hüppama.
Sakslanna Utel on Puka kandis tegelikult väga kihvt majapidamine: hästi arhailine ja naturaalmajanduslik. Oma torikaid, kelle kasvatamise – õigemini säilitamise – fanaatik ta on, peab ta nagu pansionaadis. Tüübid kõnnisklevad, mõnulevad ja teevad torika nägu. Ei midagi muud.
Avalikkusele tutvustab Ute end Eesti ainsa torika-kasvatajana, kellel on vaid kaks sakslasest mõttekaaslast, ning väidab, et hobusekasvatajate seltsi 300 liiget on huvitatud ainult ärist ning on maarahva unikaalse tümika ära rikkunud. Uh, juba jälle need sakslased! Tori hobusekasvatuse nad rajasid – mis eest aitäh muidugi – ja ikka veel ei usu, et eestlased oskavad oma loomakasvatuse ja tõuaretusega kaasaegsel tasemel ise toime tulla.
Maatõugu hobusekasvatajatel on tegelikult hoopis Ute enese asjaajamise suhtes pretensioone. Eesti väiksuse juures teatakse liigagi hästi, kuidas keegi oma liini ajab. Ülar Raudsepp, kelle juures üks Ute tiine mära varjul oli, jutustab, et Wohlrabi päästeaktsioonid käivad nii: ta leiab mööda Eestimaad ringeldes üles metsatuka taga mutikeste juures koos lehma ja lammastega sitahunniku otsas elavad setukad ja ähvardab memmekest loomakaitsega; heitunud tädi kingib hobuse talle suure ehmatusega ära; Ute teatab Saksamaa õrnahingelistele tädikestele, et päästis jälle ühe hobuse, saatke raha; saadetud rahaga poputab hobuse üles (seda võrdleb hobusekasvataja Ene Leping Nigeeria laste näljahäda leevendamisega viie paki kartulikrõpsude abil) ja müüb ta Saksamaale.
Topi talu hobusnik Aldo Vaan oletab, et sedasorti (ja veel muidki sorte – ärme klatshi ega kiru, las tema olla) äri viljeleval naisel on lisaks tõu-fanatismile veel üks põhjus, miks ta valimatute vahenditega stalinliku truda-torika eest võitleb. Raha ikka. Nimelt olevat Brüsselis selline reegel, et kui ohustatud tõu esindajaist on järel vaid 30 sugumära ja 5 täkku, pole nende toetamise papp ei poolteist ega kaks ja pool eesti tuhhi kuus, vaid 40 tuhat. Vahe on märgatav ning selle nimel tasub 300 hobusekasvatajat mustata küll, eks ole. Andres Kallaste teada peab Ute lammas-hobundust üleval tema kõrgepalgaline atasheest abikaasa, aga hästi informeerituna tahaks eurokõbina kah oma õuele hüüda – järelikult ei tohi edasi aretatud torilane enam üldse torilane ollagi.
Seltsi juhatuse Brüsseli-eelsele koosolekule Ute ei tulnud, nii et ilmselt luksus ta sel ajal, kui tema avalike etteastete peale valjusti ja mitmehäälselt uriseti, kodus või siis otsis mööda Eestimaad veel mõnd tädikest, kelle käest hobune loomakaitsega ähvardades ära päästa.
Aktivistid
Enne torika täpse ja uudse määratlemise koosolekut kogunesid mitmetes Eesti tallides mõttekaaslaste seltskondi, kes universaalse ja ratsahobuse vahel laveerimise värki eelnevalt arutasid. Mina käisin ka ühel kogunemisel – Külitses Hobunurme tallis. Seal olid lisaks peremees Raudsepale (kauneid ratsusid tulvil tallis on üks 24aastane tori mära)  Heli Varik (on oma hobused spordi suunas aretanud, nii et temalgi on üks tori mära), Ene Leping Meerilt, Terje Villems (üks suurepärase välimikuga tori täkk), Tiina Laiva (üks sugumära).
See seltskond leidis, et kümne aasta jooksul on toimunud nii põhjalik vältav ristamine, et on tekkinud uus tõug, mis ei kopeeri kumbagi lähtetõugu – ei torikat ega sellega ristatud vääristäkkude tõuge. Tõutunnistustes on nad endiselt torikad, aga tegelikult on tegemist uue tõuga (Raudsepp tõi näiteks Andres Kallaste ühe mulluse varsa, kelles oli tõepoolest raske, et mitte öelda võimatu mõnd Hetmani või Dinaari juurt leida). Raudsepp leidis, et seltsis tõmmatakse tõu määratlemise nimel nii, et veri küünte all sellepärast, et Kallaste 60 hobuse eurotoetus oleks suurem kui mistahes edukas müük.
Mina, rumal, küsisin, mida asja Raudsepp va torinduse pärast nii kangesti muretseb, kui tal enesel vaid üks säärane on. Teised võiksid ka olla, aga ta on nad sporthobusteks registreerinud, ehkki nii mnigi neist on torisem kui nii mõnelgi. Vastas teine ausalt, et kadedusest. Ja aatelisusest ikka ka. Sest puhta tõu säilitamise eeldus on toetus läbi tema harulduse, aga ühises hobusekasvatajate seltsis olles jääb alati peale ratsahobuste fännide hääl, ehkki universaali kasvatamine on missiooni küsimus.
Raha ka, raha ka! Variku-mutt oli välja arvutanud, et 2500 kroonise toetusega peab ühe vähenõudliku torika, keda valdavalt väljas peetakse ja kellele väikese koormuse korral kaeragi vaja pole, ära küll. Talveheinad, vaktsiinid, ussirohi, värkimine – ja kogu lugu. Oletame, et keegi pensiokas kasvatab võsas ühte torikat. Kui ta toetust saaks, siis ta paaritaks teda, et järelkasvu müüa. Kummalisel kombel leiab too pensiokas varsale ise turu – kasvõi teise pensioka. Ja niimoodi kõikjal Eestis. Idüll.
Tegelikkus on praegu selline, et nii Heli kui paljud teised on isegi matkade tegemisest loobunud. Turistikõlvulist tümm-leebikut on kulukas üle talve pidada. Paremaks paaritatud sutspüsside selga algajat ei pane. Niisiis järeldati, et toetused on põhiline lootus, et Eestis tulevikus üldse ratsamatku korraldatakse – siis on mõtet üle talve pidada väikseid eestlasi ja suuremaid torilasi, kelle selga untsatsakad sobitada ja grüünesse kõnnitada.
Samas meenutas Ülar väliseestlaste nostalgiat. Kui nad koju käima tulevad ja oma hävinud esivanemate-kodusid külastavad, meenutavad nad ka, kui palju uhkeid tori hobuseid majapidamises oli. Seda, mida on laialt käes, paraku hinnata ei osata. Järelikult tuleb nüüd hakata taastama. Olgu ta siis alguses 1/8 torikas, nagu eestlased praegu – ja edaspidi vähemalt ¼. Muist liine – U-ga kollane atraktiivne näiteks ning S-ga – on nagunii juba kadunud.
Ülar ütles, et Ute Wohlrabi väärt täkkude, keda ta mitte millekski ei kasuta, spermat tuleks pidevalt koguda ja säilitada ning üha ringlusse lasta: “Kurat, ta monopoliseeris mingi nurga-advokaadi abiga minu koostatud torika-programmi ja tegi Argo tallu tõukaitse keskuse, mida valvab viis ilgelt tigedat hunti, nii et keegi ligi ei pääse. Ja hobused on tal sellise välimuse ja pidamisega, et analoogina oleksin mina Eesti mehe ideaal: paks, laisk, tegevusetu, ei peagi midagi tegema ega kavatsegi kunagi tegema hakata – lihtsalt olen ilus.”
Koosolek ministeeriumi rõõmuks
Nagu öeldud, kogunes läinud nädalal seltsi juhatuse koosolek, mille teemadeks oli: kuidas defineerida tori hobust; kuidas aretus-säilitusprogrammi edasi viia. Ministeeriumile nimelt ei piisa 1921. aastal kinnitatud määratlusest ning tunamullu Türil kinnitatu juures leiti kah puudusi ja ebatäpsusi.
Kohe koosoleku sissejuhatuseks (hiljem ka lõunasöögiks ja õhtulõpetuseks) võeti hammaste vahele emand Ute. Tema MTÜ Puhtatõulise Tori Tõugu Hobuse Säilitamise Ühingul (koosneb kolmest sakslasest) on kena komme tõuloomadega mitte näitusel käia, vaid hindajad koju kutsuda. Kusjuures kaks uhket täkku, kes ajutised litsentsid said, pole seejärel ainsatki vart teind. Juhatus otsustas, et kui nad ka edaspidi varsi ei tee, võetakse litsentsid ära.
See otsustatud, pandi kirja ka koosolekul osalenud: Hillar Kald, Andres Kallaste, Katrin Reili (ministeeriumist), Eero Agarmaa, Ester Ader, Aire Saarm, Klaire Rannamets, Ülar Raudsepp, Enn Rooba, Peeter Nurmik, Rein Kalberg, Eldur Mägi, Krista Sepp, Olev Saveli (EpmÜ professor), Heldur Peterson, geneetik Viinalass, Aldo Vaan, Heli Varik, Tiina Laiva, Jüri Somelar, Terje Villems ja Toomas Traagel.
Peterson nägi poleemika põhjust selles, et kardetakse ekslikult: mida rohkem sööjaid, seda lahjem lake. Tegelikult ei olene toetus hobuste hulgast. Mispeale päriti: milline võiks üldse olla hoob märasid klassikalise torikaga paaritamiseks, kui kõikvõimalikud ristandid on kah torikad küllalt ning lisaks toetuse-kõlblikkusele lähevad nad ju paremini välisturule müügiks. Seepeale küsiti vastu, milleks on tänapäeval vaja 700kilost lihamäge, kes ei viitsi isegi ennast – vankrist ja ratsanikust rääkimata – paigast liigutada.  Nõnda põrkusid fanaatikud ja realistid.
Reaalsus on see, et Brüsselist pearaha saab maksimaalselt 1200 hobutükki. Toomas tõestas enda sõnul kolmanda klassi matemaatika abil – 60 x 1500 = 90 000 ja 20 x 1500 = 30 000 – et tulusam on võimalikult rohkem hobuseid torikateks määratleda ja toetus vastu võtta kui paarikümne tõsipuhta otsas fanatiseerida. Ehk nagu põrutas Peterson: “Tead, paarita, kellega tahad – aga võta ometi toetus vastu!”
Vanahärra Peeter Nurmik nentis, et talle meenutab praegune vaielus olukorda eelmise sajandi alguses. Siis ka jagunesid hobused mõisas selle järgi, et ühtesid kasvatati oma tarbeks, teisi sõjaväe ratsahobusteks. Mõisas sõideti ratsa Saksamaalt toodud verelistega, kellega ristatult eestlasest raske ratsahobune saadigi. Peeter Manitses, et ei tuleks ainult hulgi mõelda. Mitte hoolitseda vaid selle eest, et tänased mõisnikud oma nutsu kätte saaksid, vaid et toetus jõuaks ka ühe-kahe hobuse pidajateni, kes kõikjal mööda Eestit vaikselt oma hobustega põllutööd teevad ja lapsi lustiks veavad.
Üllataval kombel oli kõige uuendusmeelsem ja edasipürgijam sõnavõtja koosoleku vanim osavõtja Eero Agarmaa. Teatas, et tori hobuse tulevikuprogrammis sõna “säilitamine” tema üldse lugeda ei taha. Rõhk olgu aretamisel. Elus olendi puhul, kellele iga ajastu esitab oma nõudmised, ei tule mingi minevikus taarumine kõne allagi: “Hobune, kurat, pole konserv, et paned ta purki ja kui tahad, siis pühade puhul võtad. Ta peab iga päev kõlbama. Ja mis verelisusest te oma programmis jaurate? Tori hobune pole algusest saati miski vereline olnud. Või siis et sport- ja universaalhobuse kaheks jagamine. A kuis sa varssa liigitad? Enne kolme aastat tast sotti ei saa. Pealegi ma ennustan, et tulevikus on suurem osa nigunii universaalid. Heh, täna hüppab, homme on vankri ees!”
Professor Saveli kinnitas sama: verelisust ärgu otsitagu. Tema käis mööda Eestit ka verelist ürglammast otsimas – ei leidnud. Kui ristamata-parendamata lammast tahaks, tuleb muuseumist iidne kasukas otsida ja sealt võetud DNA järgi too kadunud ürgjas uuesti kloonida.
Peterson tuletas meelde, et mitte ainult torika tüüp ja ülesanded pole kahestunud – ka budjonnõi ja hannover on samasuguse lahknemise läbi teinud ning torika – ka sporthobuse – eelis on see, et erinevalt aadlipreililikust trakeenist või inglasest saab tolle sportimise lõpetamisel lõbusasti vankri ette panna. Ei sünni üksnes tujukaks tunnihobuseks.
Nagu ütles Aldo Vaan lõpetuseks, on torika jagunemise pärast sportlaseks ja universaaliks põhjust hambaid krigistada üksnes sporthobuste kasvatajatel. Ning üks kena baretiga vanadaam teatas uhkelt, et tori ratsahobused teevadki juba võistlustel puhta töö.
Aga Peterson ütles…
… et seltsi praegune juhataja Andres Kallaste on jumala õige mees toriasja ajama, sest see on tema eluaegne teema. Lapsest saadik nende keskel. Kui ta vaid ministeeriumil endale pähe istuda ei laseks. Stalinlikul torikal ainuvõimule tulla ei lase ta aga kindlasti.
Jäi siis nii, et torikat määratletakse tüübi, välimiku, mõõtmete ja jõudlusomaduste järgi ning see, kas ta kuulub universaali või sporti, otsustatakse 3aastaselt, kui temaga tehakse jõudluskatsed, võetakse ta sugulisse kasutamisse ja kantakse tõuraamatusse. Suurim kriteerium on veotahe, mitte jalgade pikkus. Ka edasiseks tõuparandamiseks soovitatakse vanatüübilist hannoveri, mitte trakeeni, sest tollelt pärineb mõisapreili iseloom: ka siis, kui sporti ei sobi, vankri ette ei taha.
Dokumendi sõnastus muudeti võimalikult eestikeelseks ning selliseks, et see ei tekitaks paksu verd torikate kasvatajate vastu ei sporthobuste ega eesti hobuste kasvatajate seas. Püstitati nõue, et vähemalt üks uue torika vanematest peab olema kantud tõuraamatusse ja põlvnema esiisast Hetmanist.
Helduri väiteid ja ajakirjanduses ilmunud torihobunduse lühilugu:
–          Kui tori hobune on eestimaine kultuurilooming, siis eesti hobune aastasadade ja –tuhandete pikkune rahvalooming, mis põhineb meie karmil põhjamaisel loodusel.
–          Tori hobuse lihastoonus on kõrgem kui kuulsatel ratsa- ja traavlitõugudel, oletatavasti tuleneb see tõu alusepanijast eesti hobusest.
–          Liivimaa maapäeva poolt valitud viieliikmelise komisjoni eestvõttel alustas 1856. aastal tööd Tori Hobusekasvandus. Komisjon otsustas osta 60 maatõugu sugumära. Oluliseks peeti tüübilisust, mitte suurust ega värvust. Leiti kõigest 50 suguhobusteks k&ot lde;lblikku mära, turjakõrgusega alla pooleteise meetri. Veelgi raskem oli leida sobivaid täkke, sest need ruunati juba varases eas.
–          Hobuste veojõu üle otsustati vaid välimuse – suuruse – järgi, ei osatud arvatagi, et ka väikesel hobusel võib olla imestamisväärselt suur veojõud.
–          Tori Hobusekasvanduse tõuaretustöö kutsus tollaste teadlaste ja praktikute hulgas esile laialdase diskussiooni. Valitses kaks voolu: ühed pooldasid eesti hobuse parandamist välismaiste tõugudega, teised (eeskätt talupojad) tõestasid katsete ja näidete varal, et eesti kohalikud hobused on vähenõudlikud, tugevad ja vastupidavad ning nende suuremaks muutmine peab toimuma puhas-aretuse teel.
1880. aastal mindi Toris sõjaväe tellimusel üle ratsahobuste aretamisele – kohalikke märasid                  paaritati orlovi traavli, anglo-araabia, täisverelise ratsahobuse, idapreisi jt. Täkkudega.
Sangaste krahv von Berg hakkas kasutama Poolast ostetud norfolk-roadsteri täkku Hetman, kelle järglasi sai kasutada nii ratsasõiduks kui ka põllutöödeks ja raskuste veoks. Alates Hetmani ja teiste norfolki hobuste kasutamisest võib Toris ja mujal Eestis nimetada parandatud hobuseid iseseisvaks tõurühmaks (tori-roadsterid)
1908. aastast kasutati norfolk-roadsterite omaduste kinnistamiseks sugulastõugu, idafriisi tõugu.
Eesti Vabariigi alguspäevil püstitati hobusekasvatuse arendamiseks kindlad seisukohad, mille kohaselt peeti vajalikuks aretada eesti-saaremaa, tori-roadsteri ja mägiardenni hobust. 1922. aastal korraldas tõuraamatusse märkimise komisjon esimese suguhobuste märkimise. Tõuraamatute pidajaks jäi põllutööministeerium, riigi poolt seati sisse hobuste suguraamatu usaldusmeeste võrk. Usaldusmehi oli kokku saja ringis.
Seoses maareformiga kahekordistus 20ndate aastate alguses talude arv ning tekkis sotsiaalne tellimus universaalse kasutustarbega tori tõu edasiarendamiseks. Ilma universaalse tori hobuseta, kellega sai nii linna kui kirikusse sõita ning ka paarisrakendis maad harida ja – kui tarvis – ka kaitseliidu peol ratsutada, ei oleks maareformi nii kiiresti ellu viidud ja talude arv poleks nii kiiresti kahekordistunud.
Kõige rohkem hobuseid Eesti ajaloos oli 1927. aastal – 229 530. Maad ühe hobuse kohta oli sama palju kui Lätis ja Taanis. Hobuseid peeti 120 tuhandes majapidamises, hobusekasvatajaid oli 12 tuhande ümber ning vaid 2,6% hobustest paiknes linnades. Aasta jooksul peeti 1050 laata, kus põhiline oligi hobustega kauplemine. Välisriikidesse müüdi hobuseid vähe.
1925. aasta mõõtmise kohaselt oli Eestis keskmine hobune 146 sentimeetrit kõrge. Eesti tõugu hobune kaalus keskmiselt 415, tori hobune 543 ja eesti ardenni hobune 640 kilo.
Esimesed ratsavõistlused peeti 1922. aastal Tartus Ratsaväekorpuse juures. Alates 1930. aastast peeti rahvusvahelisi võistlusi.
Seoses soode ülesharimisega vajati tugevamatüübilist universaalset hobust. Mihkel Ilmjärve eestvõtmisel osteti 1936. aastal Prantsusmaalt viis postjee-bretooni täkku, kellest said tori tõu uue liini asutajad. See tekitas vaidluse Ilmjärve ja Karl Reinu isa Taagepera (ardenni hobuste ja borderkollide kasvataja, loomaarstiteaduskonna professor ja riigivolikogu liige) vahel.
1929-1930 ilmus kuus korda aastas ajakiri “Meie Hobune” (peatoimetajaks Ilmjärv, kes ka hobundusraamatuid kirjutas).
1941. aastal mobiliseeriti ja küüditati nii paremad mehed kui hobused Venemaale. Pärast sõda rajati hobulaenutuspunktid – esmakordselt polnud hobusel enam kindlat peremeest. Küüditamisest pääsenud hiilisid leivatükkidega kolhoositallide juurde, et oma kunagisele hobusele meelehead teha.
50ndatel algas hobuste massimõrv – plaanilised tapatalgud.
Siiski püstitasid Eestist pärit mehed meie hobustega üleliidulistel võistlustel uusi rekordeid. Esimeseks NSVL meistertreeneriks raskeveohobuste alal sai Tori mees Joann Tali ning hiljem ka tema poeg Vambo Tali ja Lembit Karjel.
Nõukaja lõpus tegeles hobustega vaid umbes 300 entusiasti. Selleks ajaks, kui Heldur Peterson läks poliitikasse, et tühistada üksikisikute hobuste pidamise keeld, oli Eestis hobuseid järel alla 10 000. Väljaspool Eestit oli tori hobuseid üle viie korra rohkem kui neid ENSV lõpuaegadel kodus üldse oli.
Tori hobune on muutunud kõigist Eestis kasvatatavatest-aretatavatest tõugudest kõige enam ja omandanud viimastel aastatel sportliku välimiku. Selleks on kaasa aidanud inglise täisvereliste täkkude ja kingituseks saadud kergetüübiliste hannoveri täkkude Hermelini ja Premiumi kasutamine peamiselt Aravete, Pärivere ja Tori tallide lähikonnas ning üksikute Eestisse toodud holsteinidega paaritamine.
On õigem paigutada kaasaegse välimikuga, hea ja korraliku põlvnemisega seda päritolu hobune tori tõu alla, kes on tegelikult paremgi kui mõni kahtlase päritoluga sporthobune või ristand.
EHSi juhtkond ei tohiks kaasa minna nendega, kes kodumaist tõugu ja tori kaubamärki mõnitavad või maha teevad. Tuleks võimaldada ka ülejäänud tori tõu kasvatajatele hea põlvnemisega, tõupuhaste täkkude või nende sperma kasutamist. Ei saa iga hinna eest üritada müüa seda, mis on toodetud – toota tuleb seda, mis end müüb. Ei ole paremat kui nõutud hea ratsahobune, kellel on tuntud kaubamärk TORI selle sõna maagilises tähenduses.
Tänase Eesti Hobusekasvatajate Seltsi prioriteet on hobukultuuri ja kõige sinna juurde kuuluva tõstmine Inglismaa ja Saksamaa eeskujul. See ei tähenda ainult hästikasvatatud ja hooldatud ning korraliku sadulaga või rakkes hobust, vaid ka ratsaniku riietust, härrasmehelikku suhtumist nii hobusesse, kaaslastesse kui loodusesse.
Liikmeskonnal on erinevad eesmärgid ja huvid. Mõnel on ligi 100 hobust, mõnel ainult üks ruun. Ühel on hobuste kasvatamine põhitegevus, teisel lihtsalt hobi põhiameti ja hea sissetuleku kõrval. Hobusekasvatajate seltsi liige peaks olema see, kes peab näiteks kahte sugumära, kellelt saadakse vähemalt üks varss üle aasta – või litsentseeritud sugutäkk. Alternatiiviks võib olla noor tõuhobune, keda kasvatatakse suguloomaks. Ei ole mõeldav, et maali või kinokasseti ostja saab õiguse astuda kunstnike või kinomeeste kutseühingusse. Hobusekasvatajate seltsi aga võib astuda ükskõik kes, kellel on mingi arvamus.
Kahjuks peab nentima, et hobuste puhul suhtutakse aretustöösse kampaanialikult. Toimub organisatoorne tõmblemine, mis meenutab 40-50ndaid aastaid, mil eriteadlased tehti algul rahvavaenlasteks, pärast vallandati, kuid samas tegid nad palka saamata oma tööd edasi – kõiketeadjad komsomolijuhid võtsid juhtimise üle. Ühed jagavad omavahel miljoneid, teised teevad põlve otsas tegelikku tööd.
Muide, kui seltsi juhatuse laiendatud koosolekul istusin ja silmadel vahepeal imekombel tekkinud vaiksematel  hetkedel mööda laua ümber istuvaid nägusid lasin käia, tuli naer kangesti peale. Kõik hobustega tegelevad inimesed ongi päris tõesti hobuse nägu. Igaüks omamoodi ja oma tõugu, aga – hobused mis hobused. Üksteisest nii erinevad, nagu erinevad torikad, aga kõige paremas mõttes oma hoolealuste ja armastatute moodi. Ärdagu pandagu pahaks, see oli väga südamlikult mõeldud.