Lapsesuu ei valeta.

Tsiteerin “Pärnu Postimeest” 19.04.2008.a.:
“Hobusekasvanduse tegevjuht Jaanus Kallaste selgitas, et aretustöö on Toris tähtsal kohal, lähipäevilgi valmistub mitu mära poegima. “Võib öelda, et meil on välja aretatud uus tõug,” ütles Kallaste.”
Väga õigesti ütles. Veel rohkem kui Tori kasvanduse kohta, käib see Andres Kallaste hobusekasvanduse kohta. Toris oli 2007.a. varssades siiski veel 29% tori verd hannoveride ja holsteinide kõrval, Andres Kallaste varssades vaid 16,5% tori verd.
Kõlab ju uhkemgi kui vana tõu säilitamise au ? Ainult et majanduslikel põhjustel ei taheta seda uue tõu loomist ametlikult omaks võtta. Ometi võiks ju kuulutada, et vältav ristamine ongi tori tõu loomise meetod olnud, meelde tuletada, et E. Weberi 1925.a. ilmunud teoses “Tori hobune” loetletud sel ajal tunnustatud täkkude nimekirjas oli 30 täkust vaid 3 sellist, kelles oli välismaal sündinud hobuste verd natuke vähem kui 75%. Võõrtõugudest üle võetud olid kõik nende täkkude isad ja 25 emaisa. Võiks otse välja öelda, et vana tori tõug ei sobi tänapäeva vajadustega ja nüüd tuleb ta ümber teha niisama põhjalikult, nagu tehti Eesti talupojahobune 20. saj. alguses. Või nagu on vanaest tõugudest ümber tehtud tänapäeva hannoverid, holsteinid, kõik sporthobuste tõud.
Aga seda, mis tänapäeva vajaduste jaoks ei sobi, mis ei saa massitoodang olla, vaid jääb haruldaseks ja mälestuseks, seda tuleb säilitada ja toetada, nagu säilitatakse ohustatud loomaliike.