Lineaarse kirjeldamise mõttest

Kõigepealt tuleks tunnistada, et lineaarsel kirjeldamisel on mõtet vaid nende jaoks, kes tahavad hobuseid kasvatada mingi mõttega. See tähendab aretada, ette näha, milline hobune on antud paarituse eesmärgiks ja millised mära omadused vajavad parandamist. Lihtsaks paljundamiseks pole mõtlemist vaja.

Teisest küljest võib aretusest mõtlemine omaette eesmärgiks saada ja seda oli mõnikord huvitav jälgida ka Rootsis Flyinges 22.-23. jaanuaril toimunud Hobuste Lineaarse Kirjeldamise Rahvusvahelisel Seminaril. Natuke naljaga pooleks arutleti, mida näitab saba hoidmine kõrgel või jalge vahel, millised on saba keerutamise erinevad viisid ja millest on need tingitud, kui tugevasti näitab ühele poole viltu saba kehaehituse ebasümmeetrilisust. Ka kõrvade suurus toodi esile kui ostjaid huvitav tunnus. Väikesed kõrvad meeldivat klientidele rohkem, aga Rootsi vana hüppekohtunik Nolin mäletas, kuidas tema lapsepõlves teadsid vanad ratsamehed, et suurte kõrvadega hobused hüppavad paremini. Suured või väikesed silmad on oldenburgi lineaarses hindamises isegi kirjeldatav tunnus.

Cornet Obolensky järglaste keskmiste tunnuste kirjelduse protokoll Oldenburgi kataloogis

Lineaarset kirjeldamist kirjeldasin juba 2011.a. artiklis „Aretusväärtuse lineaarne hindamine“, kus selgitasin KWPN kirjeldatavate tunnuste nimekirja (36 tunnust) ja uuesti 2013.a. artiklis „Hobuse võrdlev kirjeldamine“, kus on rõhk Rootsi lineaarse kirjeldamise süsteemil. Nüüdseks on tohutute andmebaasidega töötamine edasi arenenud ja Oldenburgi tõuraamat on avaldanud nende andmebaasis registreeritud täkkude kohta mitte ainult nende endi, vaid ka kogu nende lineaarselt kirjeldatud järglaskonna keskmised lineaarse hindamise tulemused diagrammidena eraldi raamatus.

Spartacus – 2010.a. KWPN populaarseim täkk ja üks kõige vähem tõu
standardist erinev sugutäkk.

Rootsi eeskujul valmis ka meie praegune lineaarse kirjeldamise protokolli vorm. Selle rakendamisest ei ole kahjuks midagi välja tulnud. Peale tegevteenistuse ja hindekomisjoni poolse ajapuuduse ja tehnilise teostamise probleemide on ilmselt jäänud selgitamata, mida see meetod üksikule aretajale annab. Omamoodi kurioosum, mis näitab, et sellest pole aru saadud, on see, kuidas möödunud aastal meid külastanud Jan-Ove Olssoni (kes oli Flyinge seminari üks peamisi läbiviijaid) ülevaatuste protokolli oma hobuse kohta on küsitud vaid ühe omaniku poolt!

Samas küsitakse vahel juhatuse liikmetelt ja üksteiselt soovitusi, millist täkku oma märal kasutada. Sellist soovitust ei tohiks üldse küsida ega anda üldmulje põhjal, sest täku aretusväärtus ei pärandu tervikuna, rohkem päranduvad üksikud omadused/tunnused. Ja kui võrrelda mära lineaarse kirjeldamise diagrammi võimalike täkukandidaatide vastavate diagrammidega, saate aru, et lühikese kaelaga täkk ei sobi lühikese kaelaga märale või et näiteks heade hüppajate Balou du Rouet ja Stakkato järglased on ühtmoodi kiire ja ettevaatliku hüppega, kehva traaviga, allamäge galopiga, sirgevõitu tagajalgadega, harkvarbsed. Aga neil on ka erinevusi – Stakkato järglased hüppavad parema esijalgade kõverdamisega, on lühema seljaga, püstisemate sõrgatsitega, Balou du Rouet järglased onpika seljaga, nõgusa ülajoonega, pehmete pikkade sõrgatsitega, hüppavad sujuvama, kindla rütmiga hüppega, avavad tagajalgu paremini. Kui vaatate oma mära, saate kohe aru, kumb paremini sobib. Toon üheks võrdluseks veel Kannani, kelle järglased on tugeva lühikese seljaga, eriti sirgete tagajalgadega, väga kiire äratõukega ja alla keskmise esijalgade kõverdamise, avamisliigutuse ja selja kumerdamise osas.

Kannan

Koolisõiduhobustest võrdlesin Florencio ja Johnsoni järglasi. Suurimad erinevused olid selles, et Johnsoni järglaste samm oli väga kinnine ja ilma üleastumiseta, Florencio omadel aga oli väga avar ja suure üleastumisega samm. Ka traav polnud Johnsoni järglastel nii vaba kui Florencio omadel, aga oli kõrgema randmetõstega ja energilisem.

Autos teel Flyingest koju pidasime Kristi-Liis Koppeli, Astra Nilgi ja Liis Iraga maha sisuliselt tegevteenistuse ja hindekomisjoni ühiskoosoleku ja jõudsime mõnele arvamusele, millele tahaksime laiema aretajaskonna arvamust ja juhatuse otsust. Meie arvates oleks vaja:

  • Veidi lihtsustada protokolli, vaadelda vähem tunnuseid
  • Teha lineaarse kirjeldamise läbimine kohustuslikuks kõigile tunnustatud täkkudele
  • Teha meie kasvatajatele huvi pakkuvamate teiste täkkude lineaarse hindamise diagrammid võimalikult kättesaadavateks (KWPN koduleht ei võimalda seni kopeerimist eraldi tasuta, Oldenburgi tulemused saime vaid saksakeelsete brošüüridena)
  • Kõigile peatõuraamatu märadele peame lineaarset kirjeldamist väga soovitavaks
  • Hakkame avaldama lineaarse kirjelduse saanud täkkude protokolle ja märade nimekirju (mära protokoll kuulub ainult omanikule)
  • Lineaarset kirjeldamist teostab üks kohtunik, seda võib teha nii tavalise ülevaatuse kõrval kui eraldi (kasvõi omaniku talli külastades), aga selleks peab olema küllaldaselt aega iga hobuse jaoks.
  • Kristi-Liis Koppel on nõus olema lineaarset hindamist teostav kohtunik

Lineaarse kirjeldamise kohta käivaid artikleid leiate meie kodulehel rubriigis Artiklid/Lineaarne kirjeldamine.