Ohustatud tõu mõte

Ohustatud tõuks ei saa kuulutada ükskõik millist ristandaretuse tulemusena tekkinud populatsiooni. Euroopa Ühendus ei taha teha jäiku ettekirjutusi, mida riigid peaksid ohustatud tõuks lugema, aga Komisjoni regulatsiooni Nr. 445/2002 ( millega täpsustatakse Nõukogu regulatsiooni Nr. 1257/1999) lisas I on kriteeriumina siiski selgelt välja toodud kasvatamise lõpetamise tõttu ohus oleva kohaliku tõu puhtatõuliste sama tõugu tõuraamatusse kantud märade arv (hobuslaste puhul nii suur arv kui 5000 näitab, et väikesearvulisust, mida prof. Saveli kogu aeg rõhutab, ei peeta väga oluliseks).

Ristamised ei päästa tõugu, vaid loovad sisuliselt uue tõu. Andres Kallaste räägib verevärskendusest, kuid tegelikult on tegu tüüpilise vältava ristamisega, millega “genotüüp muutub parandaja tõu genotüübi sarnaseks” (A. Pung). Tori tõus on vältavat ristamist kasutatud tõu loomisel, nii saadi Eesti Vabariigi alguseks ja tori hobuste populatsiooni tõuks tunnustamise ajaks kasutusel olnud täkud, näiteks Murto (i. ida- friisi Meinhard, ei. häkni Weighton Squire, eei. Hetman). Kui Kallaste praegu kordab samasugust meetodit, tegeleb ta samuti uue tõu loomisega.

Uue tõu loomise vajadus on olemas, ESHKS tegeleb sellega juba 8. aastat, meil pole ka midagi paralleelse natuke erineva tõu (tõuraamatu) vastu, kuid sellist tegevust ei saa lugeda ohustatud tõu säilitamiseks.
Ohustatud võib olla genofond, mille kadumist EHS riigi toel kiirendab. Ohustatud võib olla küll ka hobuse eriline osa kultuuris (Eestis muidugi talukultuuris), kuid ka selle säilitamisele ei anna sportliku hobuse loomine midagi.

Mingite kuupäevade pakkumine, millest eelnev aretustöö tuleb lugeda ohustatud tõu säilitamiseks on päris absurdne. Mäletan hästi, kuidas EHS juhatuses närveeriti, et tuleb ruttu tori tõug Riigikogus ohustatud tõugude nimekirja saada, sest Euroopa Liidus olles ei lähe see ehk läbi. Juba siis oli juttu kogu eelneva aretuse säilitamiseks lugemisest. Sellist häbematut rehepaplust ei tea kuskilt mujalt. Kõikjal säilitatakse kaua kestnud puhasaretuse vilju ja kaitstakse neid ristamiste eest. Näiteks soome hobuse tõuraamatut peetakse suletuna alates 1900. aastast. Tori tõus, nagu pea igas tõus, on olnud tõu ristamiste teel kujundamise periood ja järgnev suurema või väiksema puhtusega puhasaretuse periood. Midagi kaitsta on vaid siis, kui uue loomine on lõppenud.

Eraldi teema on veretilga lisamine (verevärskendus). Seda lubavad paljud ohustatud tõud, aga tõuraamatusse (või selle põhiossa) ei võeta saadud ristandeid enne, kui nende veresus on tagasi aretatud (taastatud ) 7/8, erandjuhtudel 3/4 algtõu veresuseni. Et sellised hobused ei saa toetust, on loomulik, seda rääkis ka pr. Matlova oma VTAs peetud ettekandes Tshehhi kladrubi tõu kohta, kus toetust saab väga väike tuumik puhasaretuses olevaid kladrubi hobuseid, aga sama tõu arvukus on päris suur.

Praegu on kõige veidram tori probleemis see TA “säilitusprogramm”. Kui vaadata seda n.ö. eemalt, rahvusvaheliselt, siis ei sobi see ühest küljest rahvusvaheliste ohustatud tõugude organisatsioonide põhimõtetega – sellist programmi ei tunnistaks geneetilise mitmekesisuse säilitamiseks Rare Breeds International ega teised rahvusvahelised ohustatud tõugude organisatsioonid (aga Ute Wohlrabi programmi ilmselt tunnistaks).
Teisest küljest ei võetaks sellist tõuraamatut ka Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liikmeks, TB aretusprogrammi aga võidaks väikeste parandustega võtta.

Kallaste sagedasele viitamisele mingite ekspertide arvamusele, keda ei kutsuta ega taheta ametnike poolt kuulata, oleks hea vastata, et autoriteetseimad eksperdid on Euroopa Komisjoni zootehnika komitee ja selle juhi dr. Sprengeri külaskäik Eestisse oleks väga vajalik.