Õnnelikud ratsanikud Flyingest

Fotol: Jens ja KARMEL VAN DE WATERING ( Diamant de Semilly- Quick Star – Quidam de Revel)

Maailmas on palju väga häid ratsanikke, kes ei oska suurt midagi rääkida endast ja oma hobustest, ja on palju selliseid, kes oskavad rääkida paremini kui ise ratsutada. Harva juhtub, et ratsanik räägib ja ratsutab nii hästi, et ei saagi öelda, kumb paremini välja tuleb.
Viimast tüüpi mehega kohtusime Flyinges, kui Jens Fredricson, ratsutamise alase õppetöö juht Flyinges ja Strömsholmis tutvustas meile Flyinge tegevust ja oma nägemust hüppehobustest. Suurepärane oli see, kuidas ta iseloomustas tänapäeva hüppehobuseid võrreldes hobustega, kellega ta võistles 20-30 aastat tagasi. Õigemini oleks öelda, et ta võrdles seda, kuidas siis tuli vaeva näha, hobune välja ratsastada ja hüppama õpetada, nüüd tuleb hobune lihtsalt terve ja rõõmus hoida, ja kui sa ise käpard ei ole, siis ta lihtsalt hüppab, kui vaja, ükskõik mida. Ta istus selle jutu ajal 9-aastase Diamant de Semilly täku seljas, kelle kohta võiks öelda, et on üks hobusenäss. Oli selline väheldane, tugeva kondiga, koredavõitu, rahulik hobune, aga Jens kiitis ta mõistust ja ennustas, et tänavu hakkab Grand Prix tasemel häid tulemusi tulema.

Peamine tema jutus oli, et parim on, kui hobune on ise intelligentne, parem on „horse of action“ kui „horse of reaction“. Äraseletatult on õigel nö tegijal hobusel oma selge ülevaade, mida ta peab tegema (Oldenburgi hüppe lineaarse hindamise tunnuste hulgas on ka „Übersicht“, millega mõeldakse, et hobusel on ülevaade olukorrast, ta ei rabele mõistmata, mis edasi saab). See, kuidas hobune reageerib ratsanikule või ümbrusele, pole nii oluline ja võib segada ainukest, mis loeb – hüpet.
Näitena, kuidas heal hobusel tuleb lasta lihtsalt füüsiliselt areneda, tõi ta Cardento (s.1992, i. Capitol, ei. Lord) järglased ja ütles KWPN esindajale oma arvamuse, miks selle erakordse hüppevõime pärandaja järglased olid Rootsis paremad kui Hollandis. „Teil hakati neid noorelt ratsastama, ratsastajad hakkasid midagi nõudma, aga meil sõitsid noored tüdrukud maastikul ringi, hobused kogusid jõudu ja kui siis hea ratsanik selga istus, ei läinud kaua, ja hüpped olid vägevad.“ Hiljemgi tuli ta jutust välja, et ratsaniku kohanemine hobusega on õigem tee kui hobuse endale sobivaks tegemine. Või siis tuleb otsida sobiv hobune.
Ma olin kunagi lubanud Jensi isale, Flyinge kauaaegsele direktorile ja meie ESHKS patroonile WBFSH liikmeks saamisel, kinkida oma raamatu „Ratsanikud“. Kui ma nüüd tahtsin selle anda Jensile, et ta annaks selle üle isale, kutsus ta mind kaasa, et isa ongi tal külas. Isa, prof. dr. Ingvar Fredricson istus Flyinge mõisahoones, mille ta ise oli kunagi oma residentsiks restaureerida lasknud, koos abikaasa ja miniaga parajasti köögis, kui me sisse astusime. Ta arvas, et tunneb vähemalt suure osa nimesid mu raamatus ära ja pildid polegi nii kehvad, kui ma ise vabandasin. Ta rääkis ka, et peale Flyinge ajaloo valmimist on tal käsil oma elulugu kolmes jaos – karjäär ratsaväes, karjäär teaduses ja Flyinge aeg. Ütles, et tervisega pole väga õnneks läinud, aga kõige muu pärast võib õnnelik olla. Mõtlesin, aga jätsin küsimata, kas on veel mõni isa, kellel mõlemad pojad on olümpiaratsanikud, noorem Peter veel isegi 2016.a. Rio de Janeiro hõbemedali võitja.
Aga Jens Fredricsonile meenus kõigepealt, kui ta kuulis, et olen Eestist, hobune Rhythmical! (1) Tuleb välja, et üks erakordne hobune võib esindada korraga Eestit, Venemaad, budjonnõi hobusetõugu, imehobust Reissi, kuulsat treenerit Žagorovit. Kõigist neist jõudsime rääkida nii Jens kui Ingvar Fredericsoniga. Jens mäletas ühe saavutusena, kuidas ta võitis mingi minule täiesti tundmatu hobusega fantastilist Rhythmicali ja Nona Garsonit, ja hõikas, kui olime juba hüvasti jätnud: „Leia mulle ka üks Rhythmical!“

 

(1) Rhythmical (Ritmitšnõi) oli 1985.a. sündinud budjonnõi tõugu hobune, kes osteti poolmuidu Eestisse 1987.a., võitis Eesti MV 1992.a. 150 cm parkuuri (ratsanik A. Mängel), müüdi Soome, sealt USAsse, kus oli Nona Garsoni hobusena 1997.a. suurima auhinnasummaga hüppehobune ja võistles USA võistkonnas 2000.a. olümpiamängudel.