Soome hobune

(teatrietenduse „Soome hobune“ prospektile)
Pole rahvuslikumat hobusetõugu kui soome hobune. Kuulus hipoloog krahv Wrangel, nimetas soome hobuse fanaatilise tõupuhtuse taotlust 20. saj. algul isegi “hipoloogiliseks marurahvusluseks”. Täpsemini võiks seda nimetada “hipoloogiliseks purismiks” See hobune on sihikindlam ja vähem stiihiline rahvuslik looming kui enamus puhtana säilitatud tõuge. Ta on samamoodi teadlikult ja kunstlikult taastatud nagu “Kalevala” või “Kalevipoeg”.
Otsiti üles parimad säilinud esindajad suure hulga võõrtõugudega parandatud või rikutud hobuste hulgast. Sellised, keda peeti Soome loodusele, põllumajandusele ja elulaadile sobivaimateks, registreeriti tõuraamatusse, mida peetakse alates 1907.a. suletuna, kuhu ühtegi tilka võõrast verd, ühtegi parandajat ei lubata,
Hämmastav on, kuidas soome hobune on osatud teha eriliseks, ilma et temas õieti midagi erilist olekski. Peale selle, et ta on oma.
Ei üritata teda parandada võimeliseks võistlema teistega, nagu oleme teinud meie siin Eestis eesti sporthobust või tori sporthobust arendades ja parandades. Ei ole ka püütud maailma minna oma omapäraga, kasvõi veidrusega, ja sellisena turgusid võita, nagu on tehtud näiteks ülipopulaarse islandi hobusega. Soome hobune on jäänud soomlase enda ja Soome talu hobuseks, kellele osatakse seal ja ainult seal väärilist tegevust leida ja kellega tõesti väga paljud inimesed tegelevad ja oma ülalpidamise teenivad.
Tööhobusena on ta muidugi majandusele tähtsusetu, aga ometi on Soomes talusid, kus kogu töö tehakse jonnakalt hobusega. Ainult selline ongi ju tõeline mahepõllundus!
Temaga uhkustamiseks leiti aga hea võimalus kiires traavis. Maailma parim külmavereline traavel on ta alati olnud, ainult et ega teisi selliseid suurt olegi, vaid põhjarootsi traavlist ja norra döle traavlist on midagi kuulda. Oma tippajal jooksid soome hobused sadadel kohalikel hipodroomidel, võistlejaid oli ca 10000 ja traavispordiseltse 800! Kehtis range tõupuhtuse nõue – võõra verega hobuseid võistlema ei lubatud. Selle murdis diplomaatia: kui Hrushtshov kinkis Kekkosele kaks orlovi traavlit, ei saanud ju neid võistlemast keelata.
Järgnes soojavereliste traavlite sisseveo buum, mis lõppes sellega, et keelati hoopis traavlite sissevedu Venemaalt, kuna nad olid ameerika traavlitest aeglasemad ja pidurdasid Soome traavispordi arengut, mis oli lähedal maailma tipule. Ja kuigi Soome soojaverelised traavlid ongi nüüd maailma paremikus ja nende ümber käib suur äri, ei sega see soome hobust. Nad jooksevad, töötavad ja paljunevad samuti kui 30 aastat tagasi, ainult et nüüd teenivad nad peale totalisaatoril kaasaelajate ka Soome riigi ja Euroopa Liidu arvel mitmesuguseid toetusi.
Nad ei sega kedagi, sest ei püüagi sinna, kus pole nende koht. Edukad ratsutajad ja traavisõitjad küll naeravad vahel tõu kaitsjate agaruse üle, aga heatahtlikult. Kõrvalt imetlejaid soome hobusel ei ole, temaga tegeldakse oma siseringis ja tema eest seisminegi on saanud elukutseks. Euroopa Liitki andis järele soomlaste põhjendustele, et neil on nii ainulaadselt puhta genofondiga tõug ja annab tööd nii paljudele inimestele. Varem kehtinud ohustatud ja toetatava tõu arvukuse piiri tõsteti 1000 märalt kogu Euroopas 5000 märani. Täpselt niipalju, kui soome hobusele tarvis oli.
Tänavu on soome hobuse juubeliaasta. Sageli kogunetakse tema 100 aasta meenutamiseks Seinäjoele pronkshobuse juurde. See monument püstitati 1997.a. rahva annetustest neile 20000 soome sõjahobusele, kes hukkusid, et väike visa Soome saaks suures sõjas tulla “auväärsele teisele kohale” (V. Linna “Tundmatu sõdur”).
Oma erilise hobuse austajad on Soomes praegu vähemus, aga lugupeetud vähemus.
Raigo Kollom