Soome Täkupäevadel

Fotol: parim 3 a täkk CADENT (i, Carembar de Muze, ei. Contender). 

Soomlased peavad mõnikord meid rohkem meeles kui meie neid. Igatahes tuli mulle jälle kutse igaaastasele sündmusele Ratsuoripäivät 12.-14.04.2018 ja muidugi ma läksin. Seekord oli mõtet minna rohkem kui mõnel viimasel aastal.
Korraldus oli soomepäraselt täpne, laitmatu ja rahulik. Aega on kõigil küll. Ypäjä on tõesti hobumajanduskeskus nagu see olema peab. Mitte ainult osavõtjad ja kohtunikud/korraldajad, vaid ka publik elab kolm päeva keskuse hostelis või ümbruskonna majutusasutustes. Iga päev on hommikust peale vähemalt 10 tundi erinevaid tegevusi: ametliku foto tegemine, veterinaarülevaatus, kehaehituse ja vaba liikumise hindamine, koolisõidusuunale liikumise hindamine kordel ja liikumise hindamine käe kõrval, liikumise hindamine sadulas oma ratsanikuga, liikumise hindamine võõrratsanikuga, vabahüpete hindamine, hüpete hindamine võõrratsanikuga, loeng hobusekasvatuse olukorrast, takistussõidu kliinik, koolisõidu kliinik. Seejuures ei pinguta keegi üle, iga 1-1,5 tunni järel on kohvipaus, erinevaid teste hindavad erinevad kohtunikud. Ka publik on erinevatel esitlustel veidi erinev.
Aga laupäeval oli kogu suur tribüün mitmesaja kohaga välja müüdud (ainult kutsetega ja alla 12a lapsed said sisse tasuta). Head esitused tunti ära, igaühele ei aplodeeritud, parematele tingimata. Mina vaatasin otsast lõpuni ainult 3-a täkkude vabahüppeid ja vanemaid täkke võõrratsaniku all. Ja kuulasin igasuguseid uudiseid ja kommentaare. Enda muljete kohta ütlesin meilgi hindajana tuntud kohtunikule proua Muellerile, kes tuli kohe õnnitlema eestlaste imelise esinemise puhul Pariisi Maailma Karika finaalis, et vahepeal tundus juba, et oleme hüppetäkkude valiku poolest neist ette jõudnud, aga täna enam ei tundu. Tema muidugi kiitis meie aretuse teravat sihikindlat valikupoliitikat peamiselt või ainult hüppe järgi hinnates.
Ka eestlastele hästi tuntud kasvataja Eeva-Liisa Penttilä tuli Eesti takistussõitjaid ja ESH hobuseid kiitma ja õigustas minu arvates nõrga ilu-eedi Levisonni populaarsust sellega, et Soomes väheneb pidevalt huvi kestvama, aastatepikkuse harrastuse ja ambitsioonikama võistlusratsutamise vastu, kasvab vajadus väga lihtsate, turvaliste, sõbralike ja siis ka ilma plahvatusliku jõuta hobuste järele. Ja ka universaalsus on harrastajale tähtis, tahetakse, et hobune sobiks nii koolisõitu kui takistussõitu. Minu vastus, mis ma Levisonni kohta ütlesin, kui küsiti, oligi, et liiga hea traav hüppehobuse kohta. Muide, Levasson sai komisjonilt siiski vaid nn esialgse tunnustuse, kuigi on tunnustatud mitmes Saksa tõuraamatus.
Kolmeaastastest täkkudest tunnustati aastaiks 2018-2019 ja hinnati parimaks holsteini täkk CADENT (i, Carembar de Muze, ei. Contender). Muide, tasub meenutada, et Carembar de Muze (spordinimega London, 2012.a. OM hõbe) on A Pikachu de Muze poolvend, neil on ühine ema Ta Belle van Sombeke. Parim hüppaja Cadent ehk tõesti oligi, kogu vabahüpete testi ajal ei teinud ta ühtegi viga, lihtsalt tuli ja hüppas alati õige tempoga, alati õige äratõukekohaga, õige trajektooriga, õige seljatööga, ühegi liigse liigutuseta. Mulle meenus, kuidas Alfons Ra oli kaheaastasena samasugune.
Teine 2018-2019 a. tunnustuse saanud täkk oli KWPN täkk KHATOU-S (i. Chaman, ei. Toulon). Tema põlvnemises on väga tuntud täkud Baloubet du Rouet isaisana ja Heartbreaker emaisaisana. Erinevalt väiksevõitu Cadentist oli see suur täkk ja tegi suuri hüppeid, algul ei mahtunud hästi takistuste vahedesse, aga õppis ruttu.

KWPN täkk KHATOU-S (i. Chaman, ei. Toulon)

Kaks vastuolulist täkku jäid mulle aga isegi rohkem meelde. Holstein DE BUNTE JUNG (i. Dinken, ei. Champion du Lys) on isa poolt Diamant de Semilly pojapojapoeg, emapoolt Mexico liinist. Silma paistis ta hirmsa edasimineku- ja hüppetahtega, tegi võimsaid hüppeid, aga ei mahtunud takistuste vahedesse ja hüpped kippusid ka lühendatud sammuga hüpates lamedaks jääma, nii et okseril oli hüppe kõrgeim punkt takistuse taga. Kindlasti pole ta harrastajahobune, aga võimsust näis ülegi jäävat. Täkuna on ise massiivsuse poole kalduv ja ei sobi endasugustele märadele, ja jäigi tunnustuseta.

Holstein DE BUNTE JUNG (i. Dinken, ei. Champion du Lys)

Soome oma FWB täkk PRINCE CASPIAN (i. I’m Special de Muze, ei. Narew xx) äratas huvi muidugi meil nii populaarse isa tõttu ja ta sarnaneski meil tunnustatud IN STYLE N-ga, kuigi pildi järgi selline eriti ei tundugi. Temal läks nii, et alguses oli ta unine, tegi korra isegi enne väikest okserit vahesammu, siis ärkas ja hakkas kihutama, jooksis paar korda okserisse sisse, nii et latid lendasid, ja lõpuks tegi järjest kolm selle ülevaatuse suurimat ja ainult keha tehnikat vaadates ka stiilseimat hüpet. Ja ka mõistus tuli pähe. Andekust näib olevat, aga ka tema jäi tunnustuseta.
Kolmeaastaseid täkke FWB tunnustuse saamiseks esitati ainult 5, tunnustati 2. Ratsaponide vastu oldi leebem, kolmest esitatust jäi vaid üks tunnustuseta. Tundus, et tähtsaks peeti võimet ka raskemat ratsanikku kanda. Viieaastane new foresti täkk WIND IN THE WILLOWS tuletas küll vägisi meelde soome tõugu täkku, ainult pea oli ilus väike. Aga ta oli tugev, lihtne, tegi võõrratsaniku all kõik, mida nõuti. Erilist hüpet ega liikumist ei olnud ja seda vist ei oodatudki, sai kindlalt tunnustuse.

Viieaastane new foresti täkk WIND IN THE WILLOWS

Vastandina oli kolmeaastane soome ratsponi Tia’s Swan Boy väga elegantne, õrn, liikus ja hüppas väga nõtkelt, aga ilma jõuta. Tunnustust ta ei saanud. Naljakas ja ehk juhuslik mulje jäi, et seni oleme pidanud oma ESH hüppetäkkusid FWB omadest paremateks ja ERP täkkusid SRP omadest kehvemateks, nendel täkupäevadel oli nagu vastupidi. Morly, Chicolo ja veel mõned meie täkud oleksid Ypäjäl võinud nii hüppeid kui liikumisi eeskujulikult näidata, aga kerge ratsastatavuse poolest oleksid seal nähtuile alla jäänud.
Veel üks muutus, mis Soomes on kõvasti paremuse poole toimunud, oli võõrratsaniku test. Selle tegid läbi küll ainult 3 hobust ja 3 poni, aga kui varem oleme mõnikord lausa muianud, kui abitud on olnud mõned võõrratsanikuks kutsutud soomlased ja kuidas eestlased, kes on seal vahel võõrratsanikuks olnud, on halvasti alluvate hobustega paremini hakkama saanud, siis nüüd oli, mida imetleda. Kõigepealt ei olnud enam kaht võõrratsanikku, oma ratsanikel ei lastud pikalt ringi sõita ega üldse mitte hüpata. Oli Nina Fagerström ja rohkem polnud kedagi vaja. Kui ta sadulase istus, oli kohe näha, et see on ratsanik, kes on olnud seitse aastat tagasi FEI edetabelis 46. kohal. Eestlased pole kunagi sellele lähedalegi jõudnud. Muidugi on Fagerströmil väga head hobused olnud, ka seekord ei tulnud tal võidelda väljasõitmata hobustega, aga kuidas ta hoolikalt ja nagu iseenesest sai iga hobuse rahulikult ja stiilselt hüppama ja kuidas ta selgelt ja lühidalt neid iseloomustas, see vääris vaatamist ja kuulamist küll. Eriti kindel ja alati hobuse järgi tasakaalus oli ta istak. Hobused küll ükski nii eriline ei olnud kui nende ratsanik. Täkupäevade parimaks täkuks tunnistatud 5-aastane oldenburgi täkk CELANTUS (i. Cellestial, ei. Catoki) on inbriidne Caletto I-le III-IV, hüppas hea selja tööga, kerge hüppega, kiirete esijalgadega, oli igati koostöötahteline ja arukas täkk. Tal on Soomes juba 29 järglast ja ta 2016.a. saadud tunnustust pikendati 2022. aastani.

5-aastane oldenburgi täkk CELANTUS (i. Cellestial, ei. Catoki)

Mis meil veel soomlastelt õppida on, see on tahe tegeleda hobustega väga varajasest noorusest peale. Kõik kolmeaastased täkud tegid läbi ka ratsatesti (ilma hüpeteta) oma ratsaniku all. Ometi ei olnud nad ju tegelikult veel kolme aastat täis. Ja kõiki lasti vabahüpetele käekõrvalt otse maalati eest ilma mingi hoojooksuta, täpselt nagu Hollandis. Peale ettevalmistuse ajakulu nõuab see ka suurt ajakulu ülevaatusel. Et neil ajast kahju ei ole, sellest ma oma lugu alustasingi.