Tori hobuse kasvatajad tahavad üht tõuraamatut

Aive Sarjas, Maaleht
28. aprill 2012 09:15

Tori hobusekasvanduses on nii sportlikke kui ka vanatüübilisi tori hobuseid.
MTÜ Vana-Tori Hobuse Ühing taotleb vanatüübilise tori hobuse tõuraamatu pidamise õigust, Eesti Hobusekasvatajate Selts aga ei soovi tõuraamatut kaheks lüüa.
“Tori hobusel ja tõuraamatul on aukartustäratavalt pikk ajalugu,” selgitab üle saja hobusekasvataja, kes on kirjutanud alla pöördumisele, mis on saadetud põllumajandusministeeriumile, Riigikogu maaelukomisjonile ning veterinaar- ja toiduametile.
Pöördumine viitab tõu esiisaks peetavale 1892. aastast kasutatud täkk Hetmanile ning 1922. aastal sisse seatud tõuraamatule.
“Eesti Vabariik on väike ja hobuste osakaal puhta põlvnemisega isendite osas on hetkel juba nii väikesearvuline, et kui seda jagada kahe aretusseltsi tõuraamatu vahel, mõjub see tõule kindlasti hävitavalt.”
Varem pole nad oma seisukohti avalikult selgitanud, küll aga on seda mitme aasta jooksul üsna edukalt teinud vana-tori hobuse ühing.
Praegu peab tori hobuse tõuraamatut MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts, kuid võimalus, et see tõuraamat lahutatakse kaheks eraldiseisvaks tõuraamatuks – universaalsetele (ehk vanatüübilistele) ja aretussuunalistele (ehk sportlikele) hobustele –, on reaalsem kui kunagi varem.
Maalehele teadaolevalt vastab vana-tori hobuse ühingu poolt 10. aprillil veterinaar- ja toiduametile esitatud aretus- ja säilitusprogramm nõuetele ning ametnikel pole alust neid aretusühinguna tunnustamast keelduda. Varasemalt on seda mitu korda tehtud, viidates esitatud programmi puudustele.
“Jah, aastaid tagasi ei pööratud hobusekasvatajate seltsis universaalsuunalisele tori hobusele piisavalt tähelepanu,” tunnistab ka ise tori tõugu hobuseid kasvatav loomaarst Kaja Väärsi. Kuid nüüdseks on asjad tema sõnul muutunud. “Tõuraamatus on sportliku ja vanatüübilise tori hobuse jaoks eraldi osad. Viimane neist on omakorda veel kaheks jaotatud: ühed, kelle eellaste hulgas on kolme põlvkonna vältel ainult tori tõugu hobused, ja teised, kel lubatud kuni 25 protsendi ulatuses võõrveresust.”
Pahameelt tekitab ühe tõuraamatu pooldajate hulgas seegi, et uues tõuraamatus soovitakse tõug nimetada vana-tori hobuseks. “Kuidas saab äkki nii pika ajaloolise põlvnemislooga tori hobust vaadata kui uut tõugu, lisades tõu nimele ühe omadussõna?” viitavad nad tõu väärtuse võimalikule langusele. Vana-tori hobuse pooldajad on aga risti vastupidisel seisukohal: mitu tõuraamatut ei killusta tõugu, selle väärtus hoopis tõuseb, sest veresusele hakatakse senisest enam tähelapanu pöörama.
“See on väga valus teema. Kuna käib menetlusprotsess, ei saa ma midagi vastata,” kostab VTA põllumajandusloomade aretuse ja turukorralduse osakonna peaspetsialist Maret Kirsipuu ajalehe Valgamaalane esitatud küsimusele. Lähiajal moodustatakse komisjon, kes selgitab välja, kas uut tõuraamatut on vaja või mitte.
Aretusühingute tunnustamise avaliku standardi kohaselt peab uus aretusühing hobuslaste tõuraamatu või selle osa pidamisel tõu kohta, mille tõuraamatut Euroopa Liidu liikmesriigis juba peetakse, tagama originaaltõuraamatut pidava organisatsiooni (tori hobuse puhul siis MTÜ Eesti Hobusekasvatajate Selts) sätestatud põhimõtete täitmise. Veterinaarametnikel on MTÜ Vana-Tori Hobuse Ühing taotluse menetlemiseks aega kolm kuud.
Puhasaretatud tori hobuseid on vana-tori ühingu andmetel Eestis alles alla saja – umbes 70 mära ja 10 täkku. Mitmete hobusekasvatajate arvates on neid aga veelgi vähem.