Tori ohustatuse ohud

Geneetiliselt ega kasutusotstarbelt pole üht ja ainust tori tõugu enam olemas. On kaks järsult erinevat genofondi: tori sporthobune ja vana-tori hobune (nimetuste üle vaielgu, keda huvitab).
Juba 2001.a. koostas Silva Siil Tõuaretusinspektsiooni ülesandel materjali „EHS-s tori tõuna arvele võetud varsad. 2001.a. sünd.“ Selles on vaadeldud kõigi 99 sel aastal tori tõus sündinud varssade põlvnemist ja leiti, et nende keskmine veresus on ligikaudu: tori 40%, hannoveri 21%, holsteini 15%, inglise täisvereline 11%, trakeeni 5%, muid tõuge 7%. Varsad jagunesid sel aastal arvuliselt: 55 varssa vähem kui 50% tori verd, 21 varssa 50% tori verd, 23 varssa rohkem kui 50% tori verd.
Edasi arenes tori sporthobune samas suunas kui eesti sporthobune ja tori TB ei erine tänapäeval kuigi palju eesti sporthobusest, aga erineb kardinaalselt vana-tori hobusest.
Väide, et tori hobune on alati olnud arenev tõug, kus on kasutatud samu komponente kui praegu, on muidugi õige. Aga selle puhtsüdamlik tunnistamine aitab vaid ametnikel paremini mõista, et see ei ole ohustatud tõug ja et selle kasvatajad ei kavatsegi säilitada kadumisohus genofondi, vaid muudavad seda sportlikumaks heauskses veendumuses, et tõu arvulisest väiksusest piisab ohustatud tõu toetuse õigustuseks.
See õigustus ja usk oma õigustesse on kuidagi meeleheitlik ja segab tegemast ratsionaalseid otsuseid. Mäletan mingit koosolekut Leedus, kus paluti pikendust, et mingi osa žemaitšu tõust viia vastavusse ohustatud tõu põhinõuetega (paaritada märad ainult tunnustatud puhaste täkkudega). Meilgi oleks ammu olnud aeg igaühel valida, kas minna ohustatud genofondi puhasaretusega säilitamise teed või luua ristamistega tori sporthobune. Ja tõeliselt ohustatud tõu maksimaalse võimaliku toetamise vastu poleks kellelgi midagi. Selle asemel peeti lõpmatut ja lootusetut võitlust võimalikult kõigi tori hobuste ohustatud tõuks pidamise eest. Isegi kui nüüd ei suudeta tori tõugu selgelt kaheks jagada, on tulevikus see vaid häbiplekk, mis Eesti aretuse ja ametkondade saamatust ja korruptiivsust. Sest korruptiivne on ka majanduslikult hädas oleva inimese aitamine ebaseaduslike vahenditega. See toimub alati kellegi teise arvel, võib-olla teise hädasolija arvel. EL direktiivide eessõnades on mitmel puhul selgitatud, et toetusi ei tohi suunata üksikute tootjate finantsolukorra parandamiseks, vaid need on sihtotstarbelised mingi tegevuse arendamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks.
Täiesti absurdne on see imelikul kombel ka VTA poolt aktsepteeritud ajaline piir, et kuni 2008. aastani sündinud tori hobused loetakse puhtatõulisteks, vaatamata sellele kui palju eelnevalt on võõrtõuge kasutatud. Sellise loogika järgi võiks ka eesti sporthobuse kohta teha otsuse, et näiteks alates 2015. a. sünnist alustame puhasaretust ja taotleme ohustatud tõu staatust. Kas saab ohustatud genofondi esindada näiteks TA peatõuraamatusse kantud täkk President, kellel on 4. põlvkonnas vaid 5/16 eellastest tori tõugu, 5. põlvkonnas isegi vaid 8/32 tori tõugu. Juba II põlvkonnas on tal mõlemad vanaisad hannoverid.