(saadetud Põllumajandusministeeriumile jaan. 2005)
Tori tõu tunnustamine ohustatud tõuks praegusel kujul on vastuolus mõnede seadussätetega ja muidugi aretust puudutavate seaduste vaimuga:
Kui Kati Murutar kirjutab, et tori hobune “on hea ratsahobune, kes teeb võistlustel juba mõnda aega kahtlast päritolu sporthobustele silmad- kabjad- sabad ette”, siis on sellise konkurentsivõimelise hobuse toetamine vastuolus Euroopa Nõukogu selge põhimõttega direktiivis (regulation) 1257/1999, mille sissejuhatuse (15) kõlab: “eriti tuleb vältida konkurentsi õigustamatut segamist (moonutamist) maaelu arendamise abinõude abil”.
Kui räägitakse kahest suunast tori tõus, millest ühe aretuseesmärgiks olevat säilitamine ja teisel sporthobuse aretamine, siis oleks väga huvitav näha (ja Euroopa Komisjonile näidata) sellist aretusprogrammi, kus ühel tõul on kaks nii erinevat aretuseesmärki. Loogiline oleks, et need on kaks erinevat tõugu nagu on oldenburgi ja vana- oldenburgi tõud.
Hannoveri, holsteini jms. täkkude kasutamine tori tõus ei vasta tõuraamatusse kandmise nõuetele Euroopa Komisjoni otsuses 96/78/EÜ, mille järgi:
“Oma tõuraamatu põhiosasse kandmiseks peavad registreeritud hobuslased:
põlvnema sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest ja omama kõnealuse tõuraamatu eeskirjade kohaselt kehtestatud eellastabelit.”
On küll lubatud põhiosasse kandmine, kui see toimub vastavalt ristamisprogrammile, aga jällegi oleks kogu maailmale huvitav selline ohustatud tõu säilitamine, mis toimub ristamisprogrammi alusel.