Tori tõust…

…küsivad viimasel ajal nii meie seltsi liikmed kui eesti hobuse kasvatajad sageli, aga ainult üht küsimust: “Kas on tõsi, et varsti kuulutatakse tori tõug ohustatud tõuks ja iga tori nime kandev hobune saab toetusi nagu eesti hobune?”
VASTUS: Ohustatud tõuks kuulutamine saab toimuda vaid valitsuse otsusega. Pole võimalik, et meie valitsus teeb otsuseid ilma eelnevalt mõtlemata, asja uurimata ja rahvusvaheliste nõuetega tutvumata. Ohustatud tõu säilitamise mõte ei ole mõne hobusekasvataja elu parandamine, vaid unikaalse genofondi säilitamine, mida võib kunagi vaja minna. Mõnikord kaasneb sellega mõne vana kultuurinähtuse säilitamine. Tori tõug praegusel kujul on sporthobune, kelles on võõraid geene rohkem kui omasid. Tõuinspektsiooni uuring 2001.a. tori tõuna arvele võetud varssade kohta andis sellised tulemused:
99 varsa kogu genofondi veresus tõuti oli tori tõugu ligi 41%, hannoveri tõugu 21%, holsteini tõugu 15%, täisverelist inglise ratsahobust 11%, trakeeni tõugu 5%, muid tõuge 7%. Võõraks vereks loeti neljas põlvkonnas esinenud teiste tõuraamatute hobused, kaugemates põlvkondades neid ei otsitud.
Varssu, kellel mõlemad vanemad olid puhtad tori hobused, sündis 16
Varssu, kelles oli teiste tõugude verd rohkem kui tori verd, sündis 62, võrdselt oli võõrverd ja tori verd (ema oli puhas tori) sündis 22 varsas.
Järelikult ei säilitaks me maksumaksja kulul mitte tori geene (mille unikaalsuses on ka kaheldud), vaid hannoveri, holsteini, täisverelise jt. geene. Tegelik aretus on toimunud suurepärases vastavuses eesti sporthobuste aretusprogrammiga, kuigi sõnades räägitakse puhasaretusest.
Teine, aga väiksem küsitavus on tori hobuste arv. EHS on sageli tõstnud esile nende poolt justkui teenindada olevat suurt hobuste arvu, et õigustada suurema toetuse saamist riigilt. Kui see arv on suur (üle 1000 mära), ei ole see enam ohustatud tõug, kui väike, siis on uue korra järgi ühikumäära järgi jagatav raha ka väiksem.
Igal juhul tekitaks tori tõug ohustatud tõuna riigile muresid. Sporthobuste kasvatajatel on õigus süüdistada riiki konkurentsieelise loomises ühtedele kasvatajatele teiste samasuguste ees. Euroopa Ühendus võib seda lugeda õigustamata doteerimiseks (aastaid tagasi ähvardati Itaaliat Euroopa Kohtuga, kui ta ei lõpeta mingi väikese kohaliku tõu doteerimist). Raske on selgitada nii kodu- kui välismaistele teadlastele, et tori tõug on samamoodi ohustatud ja kaitset vajav tõug, kui teised Euroopa ohustatud tõud. Inglismaal on ju kadumisohus maailmakuulus Cleveland Bay, kuninganna kaitse all olev tõug, aga keegi ei mõtle teda päästa ristamistega, kuigi ristandid on parimad hunterid (kes aga tõust välja heidetakse). Võib- olla ei peeta meid sellise ohustatud tõuga lollideks, vaid kavalateks ja häbematuteks. On see parem?
Väljapääs siiski on: ohustatud tõuks sobiks igati tori universaalne tüüp nagu Ute Wohlrab seda üksinda kaitseb. Aga selleks peaks neid kaitsjaid, kes sellist hobust tõesti kasvatada tahavad, rohkem olema, vähemalt Tori Hobuse Kaitse Ühingut oleks vaja.
Raigo Kollom