Tõulisus ja verelisus

Suured müüdid ei ole rajatud teadmisele ja mõistusele, vaid usule, mis on seatud kõigest muust kõrgemale. Müütide nimel elatakse ja surrakse. Kui aga müüdiks tehakse inimene või hobune, on see nii väike müüt, et tekib küsimus, kui palju võib talle ohverdada – kas natukegi mõistust ja tõde pole juba palju? Tori hobune on üks selline müüt. See müüt võiks elada ja tal on, kes teda teenida tahab, kuni talle ohverdatakse ainult tööd, aega, kiindumust.
Aga müütilisus kaob kiiresti, kui selle pealt teenida tahetakse, kui püütakse müüti kasutada peitevarjuna seal, kus peaks olema selge arvestus, nagu seda on aretus. Toimub see peitus nii, et verelisuse arvestamise asemel räägitakse tõulisusest. Mida see tähendab? Jutt on sisuliselt ikka verelisuse (eellaste tõu) jälgimisest, aga erinevates põlvkondades.
Kui võtame näiteks 2004. a sündinud hobuse Aldus tõulisuse, on ta puhtatõuline säilitusprogrammile vastav hobune, sest tema mõlemad vanemad on tori hobused. Nii on see esimeses põlvkonnas. Teises põlvkonnas leiame aga, et vanaisad pole kumbki tori tõugu – üks on hannover, teine inglise täisvereline.
Tavaliselt arvutatakse verelisust neljanda põlvkonna järgi. Seal saame Alduse verelisuse protsentides – 43,75% hannoveri, 25% inglise täisverelise, 25% tori ja 6,25% trakeeni verd. Trakeen tuleb mängu, kuna hannoveri aretuses on kasutatud trakeeni täkku Absatz.
See on ilus ja normaalne aretus, aga mitte ohustatud tõu (kadumisohus genofondi) säilitamine.
Väidetakse, et tori tõugu on alati niimoodi teisi tõuge kasutades aretatud. Kuid see tähendab ju möönmist, et tegemist on areneva tõuga, milles pole midagi säilitada. Säilitatakse n-ö valmistõuge, kus on midagi, mida areng võib kaotada.
Üldtunnustatud põhimõte ohustatud tõugude säilitamisel on, et hobuse eellaste hulgas ei tohi olla võõrastest komponenttõugudest eellasi lähemal kui üks hobune kolmandas põlvkonnas ehk üks vanavanavanematest. Teisisõnu tähendab see lubatud võõrverelisust 12,5% ehk 1/8.
Väga lihtne oleks avaldada iga hobuse kohta tema verelisus (nagu tehakse näiteks läti hobuse kataloogides) ja lasta igaühel näha, kust see hobune on oma geenid saanud. Või ei tahagi keegi sellist teadmist?