WBFSH Budapestis

Fotol: Parlamendihoonet peetakse Budapesti sümboliks

Budapestis käisin ma esimest korda 1967.a., kui pidasime Gödöllös sealse Põllumajandusülikooli ratsabaasis maha väikese Ungari-Eesti maavõistluse. Meie giidiks Budapestiga tutvumisel oli siis üliõpilane, kes rääkis 1956.a. ülestõusust: „Ma olin 14-aastane, mul oli laetud püss käes, aga ma ei julgenud venelaste pihta lasta. Ikkagi inimesed.“ Siis oli seintel veel kuuliauke, nüüd olid meie hotelli ümbruses paljud seinad klaasist. Uhke ajalooline arhitektuur on aga säilinud ja restaureeritud, vähemalt Doonau kallastel avanev vaade meenutab, et Austria-Ungari keisririigis ei tahtnud ungarlased teisejärgulised olla ja püüdsid oma Budapesti Viinist võimsamaks ehitada. Nende parlament olevat olnud Euroopa suurim hoone enne Ceausescu paleed Bukarestis.
Mulle oli kõige hämmastavam tänases Budapestis, et kui paljudes linnades, kus olen käinud, on peaaegu võimatu leida raamatuantikvariaate ja neid ongi mõni üksik, siis Budapestis läksin esimesel hommikul jalutama ja kahe kvartali teekonnal oli 11 sellist maast laeni vanu raamatuid täis kauplust. Kahjuks puha ungarikeelne kirjandus, natuke ingliskeelset ja imelikul kombel endises Austria-Ungari keisririigis väga harva midagi saksa keeles. Maale ja graafikat see eest igasugust iga hinnaga, Ungari ratsaväge igast ajastust on neil väsimatult kujutatud.

St. Stepheni monument

Oma hobusekasvatuse uhkest minevikust räägiti vähe, mõeldi rohkem tänapäevale. Ungari sporthobune on praegu üks paljudest arenevatest tõugudest, on meist edetabelites veidi eespool ja arvukuselt kah mitte kuigi suur – ca 500 varssa aastas. Nii et kui olen kirjutanud, et oleme väikeste tõuraamatute hulgas parimaid, siis ka Ungari sporthobuste tõuraamat on väikeste hulgas. Vanu ajaloolisi gidran, nonius, furioso, shagya tõuge säilitatakse nende ajaloolistes aretuspiirkondades. Oma erakordseid inimesi maailma ratsaspordi arengus – 20. sajandi klassikuid d’Endrödy’t ja de Nemethy’t – teatakse hämmastavalt vähe. Populaarne ja kõige edukam ala on neil rakendisport. Selles on neil alati olnud maailma tippe. Meile korraldati ekskursioon vendade Lazarite hobukeskusesse. Nad on kogunud kahe peale 21 maailmameistritiitlit rakendispordis ja oma eraettevõttena üles ehitanud sellise rahvusvahelise ja igale hobusehuvilisele huvitava keskuse, millele meil keegi, ammugi mitte riik isegi mõtelda ei taha või ei julge. Lazar Equestrian Centre on vanadest tallidest ümber ehitatud ja rakendispordi laiadele hulkadele tutvustamiseks kohandatud kompleks, kus on suur maneež, hoolega kujundatud muuseum, oma noniuse hobuste kasvandus, treeningtallid peamiselt lipitsaani tõugu noorte rakendihobuste treenimiseks, eraldi võistlushobuste tall, pensionäride tall vanadele teenekatele hobustele, treening- ja võistlusrajad ning 100-kohaline rahvustoitude restoran.

Lazari Hobupargi muuseumis

Seda vaadates hakkas kurb, kuidas meiegi lootsime, et Torisse luuakse kõigile hobumajanduses tegutsejatele avatud taristu rahvusvahelisele esindus- ja esitluskeskusele ja andsime selle riikliku finantseerimise taotlusele isegi oma aretusühingu toetusallkirja. Selle asemel raisatakse nüüd Toris selleks eraldatud miljoneid millegi väga tagasihoidliku, kohaliku, sihitu ja elujõuetu säilitamiseks.

Rakendite demonstratsioon Lazari Hobupargi maneežis

Hobuse heaolu
Seminaride päev oli seekord pühendatud hobuste heaolule. Olid ettekanded sellest, kuidas vältida haruldasi geneetilisi haigusi ja väärarenguid. Märgiti, et selliseid normaalseks eluks sobimatuid tõuge, nagu mõned koeratõud on, hobusekasvatajad loonud ei ole. Aga peeti vajalikuks panna inimestele südamele, et kasvataja vastutab, et ta ei produtseeri hobuseid siia ilma kannatama. Iga paaritus peaks olema planeeritud, kasvataja peab teadma, milleks sündiv varss tulevikus sobib, kus on ta koht.
Loomakaitsjate surve ratsaspordile on suur ja sageli liialdatud. Austraalias on mõnes osariigis keelustatud jahivõidusõidud, alatasa nõutakse steki, kannuste, lihtsategi pingul ninakapslite keelamist. Hobuse eutanaasia või inimlik tapmine lihaks pole liigse tähelepanu all, aga samas on eriti Ameerikas palju etteheiteid selle kohta, et galopihobustele, kes midagi ei võida, pole selles ilmas kohta ja nad hukatakse väga noorelt. Nende kasutamine ratsaspordis on teema, millega ühe ettekandja meelest tuleks tegeleda. Seda ei julgenud keegi öelda, et selliste hobuste minimaalse hinnaga sporti müümine või tasuta andmine on otseselt kahjulik spordi tasemele ja sporthobuste kasvatajatele. Treeningmeetoditest ja võistlushobuste elust tuleks laia publikut paremini teavitada, paljud etteheited tulevad lihtsast harimatusest. Hobuse inimesestamine on üks harimatuse tulemus. Me pole võrdsed, hobune on siiski inimese jaoks, mitte inimene hobuse jaoks. Muidugi on vaja kõrvaldada jõhkrad ratsanikud, selleks peaksid treeningud olema kõigile avalikumad, karistused tõeliste julmuste eest karmimad. Aga sageli on raske otsustada, kus on piir. Eraldi märgiti ära, et rollkur on üks meetod, mille piire on raske määratleda, aga mis on kahtlemata ratsaspordi mainele väga palju kahju teinud. Väljendeid nagu „hobuse kasutamine on tema väärkohtlemine“ või „hobuse koht on karjamaal“ korrati mõne ettekandja poolt küll, aga irooniliselt. Aga tõsiselt räägiti, et on olemas hobuõigused nagu inimõigused ja igale hobusel olevat õigus saada peale kvaliteetse sööda, keskkonna ja tervishoiu ka positiivseid elukogemusi, vaheldusrikast elu ja meeldivat seltskonda
Seoses hobuste heaoluga räägiti palju, eriti kuluaarides, ratsaspordi allakäigu ohust. Nenditi, et tänapäeva inimest ei huvita võistlus, võitlus, oht, pinge, konflikt. Klassikaline ratsasport ja veel rohkem võidusõidud kaotavad noorte poolehoidu, nagu kaotavad ka rugby, ameerika jalgpall jne. Suures tõusus on surfamine, rannavõrkpall (aga mitte tavaline võrkpall), rulllaud jt sellised muretud alad. Üks ameeriklane kurtis hunter- stiili võidukäigu üle, lihtsate hobihobuste populaarsuse üle, jalutussõidu mõnu on paljudele peamine, milleks hobust peetakse. Mingi ratsasõiduoskuse omandamine ja täiustamine huvitab väga väheseid.
Isegi selline küsimus kerkis üles, et hobuseid ohustavad mõned pärilikud, praegu veel üliharuldased haigused ja kui tõsiselt peaks nende vältimisega tegelema. Saime mitmelt teadlaselt palju huvitavat informatsiooni, kuidas need geenid käituvad ja muteeruvad, kuid lõpuks öeldi kokkuvõtteks: „Kui tahta halbadest mutatsioonidest lahti saada, viib see geneetilise varieerumise vähenemisele meile vajalike omaduste osas.“ Lisati, et sageli kannavad pärilikke vigu edasi väga head hobused. Kas me tõesti vajame vigadeta ja võimeteta hobuseid?
Kuues ümarlauas peetud diskussioonid selle üle, mis siis ohustab ratsasporti, võttis kokku Saksa Ratsaliidu esindaja Klaus Miesner. Peamised probleemid olid:

  • Võhiklus. Hobusekasvatajate ja sportlaste endi harimatus, põhjalike teadmiste puudumine klassikalistest hobuse kohtlemise ja treenimise põhitõdedest. Seetõttu ei osata ka avalikkust harida ja end kaitsta rumalate süüdistuste eest.
  • Sanktsioonide nõrkus. Ei ole küllalt selge, mis on õige, mis vale. Reeglite rikkumise eest on karistused liiga väikesed või neid püütakse tegelikul rakendamisel pehmendada.
  • Kommertsialiseerumine. Liiga palju võistlusi, liiga suured auhinnarahad tippudele, hobused peavad liiga palju võistlema, tuuakse võistlema hobuseid, kel pole küllalt võimeid sellele tasemele.
  • Hobuse inimestamine (Humanisation). Lihtne hobusekauge publik vaatab hobust nagu endasugust, nagu inimest, ei saa aru, et hobusel on teistsugused vajadused, instinktid, mälu ja harjumused.
  • Hobuse hukkamise probleem. Eutanaasia või piinadeta tapmine lihaks peaks olema endastmõistetavalt tavalise hobuse elu tavaline lõpp. Hobuse elu tuleb teha võimalikult heaks (hea ei tähenda kerget) ja isegi huvitavaks, surm kergeks ja õigeaegseks.

WHIRDEC(World Horse Identification, Registration and Data Exchanges Commitee, e.k. Maailma Hobuste Identifitseerimise, registreerimise ja Andmevahetuse Komitee)
Iga WBFSH aastakoosoleku põhiistungi eelsel päeval toimub selle komitee lõpmatu pikk istung. Tavaliselt on see detailide arutamine, mida teha igasugustel erandlikel juhtudel. Seekord oli palju juttu uue andmekaitse seadusega seonduvast. Kas hobuse omamine kuulub delikaatsete isikuandmete alla? Kas hobuse tervise andmed kuuluvad ainult omanikule? Kas ühes riigis sündinud, aga teise riigi tõuraamatusse kantud hobune on sünniriigis importhobune? Oli palju selliseid ja muid küsimusi, mida eri riikides tõlgendatakse erinevalt.
Räägiti ka uuendustest, mille kasutamiseni tahetakse jõuda. Näiteks võiks hobuse joonise teha telefonis ja kirjelduse rääkida sinna juurde. Ammu päevakorras olnud andmebaaside andmevahetuse süsteemiga olevat liitunud juba Belgia, Holland, Saksamaa, Hispaania, Poola, Prantsusmaa. Tahetakse jõuda kõigis tõuraamatutes ja keskandmebaasides täpselt ühesuguste ostu-müügilepinguteni, keskandmebaaside kõigi paarituste ja spermamüükide registrini (meilgi on olnud probleeme sperma lepinguvälise kasutamisega), universaalsete paaritus/seemendustunnistusteni, kõigile tõuraamatutele kohustuslike DNA testideni kõigile hobustele.
Tutvusin ühel õhtusöögil ka suure andmebaaside spetsialisti Max Bechereriga. Tema firma Delta Horses on teinud andmebaaside programmid rohkem kui 10 tõuraamatule, sealhulgas ka KWPN tõuraamatu väga põhjaliku, näitliku ja avaliku (raha eest vaadatava muidugi) programmi. Kui ütlesin, et see viimane oleks ideaal, mida endalegi tahaksime, ja kui palju see maksab, oli vastus: 70 000 eurot aastas! Ma hakkasin naerma, aga ta seletas, et on ka odavamaid variante. Kui rääkisin sellest meie juhatuse koosolekul, otsustati, et läbirääkimisi tuleks jätkata ja Linnea Pärnaste kui selle ala asjatundja lubas seda teha. Igatahes jätkasin Bechererilt info küsimist ka järgmistel kohtumistel. Tema jutust Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa tõuraamatute kohta sain selgeks, et see, kuidas me püüame kooskõlastada erinevaid ja ka ühiseid arusaamisi erinevate tõuraamatute vajadustest, mida andmebaas peaks kajastama, on mõttetu. Mujal on tavaline, et igal tõuraamatul on oma eraldi andmebaas väga paljude andmetega, mida seadused ei nõua, ja ainult need andmed, mis on Euroopa Liidu määrustega kohustuslikud, lähevad automaatselt edasi keskandmebaasi. Tõuraamatud otsustavad kõik oma andmebaasides ise, ka selle, kellele, kuidas ja millise tasu eest andmeid avalikustatakse. Ja tõuraamatute vahel käib vajaduse korral täielik andmevahetus.
Eks ta ole, kõik, mis läheb paremaks, läheb ka kallimaks. Ja tekitab konflikte. Mind täitsa vapustas, kui küsisin ühel kohvipausil BWP tegevjuhilt Rudy Eerdekensilt, miks KWPN tegevjuhti Johan Knaapi siin ei ole, ja ta vastas ilmeka liigutusega, kuidas kellelegi jalaga antakse. Tuli välja, et Johan Knaap, kelle juhtimisel KWPN on teinud tohutu tõusu igal alal, tänavu näiteks said nad kõigil kolmel klassikalise ratsaspordi alal parima tõuraamatu eriauhinnad, see Johan Knaap on vallandatud ja ka aretusühingu president uus valitud. Rudy jutust tuli välja sama, mida rääkis möödunud aastal meil kohtunik olnud Nico Schulpen – liiga palju teadust, liiga kõrge kvaliteet tipus, aga lihtne kasvataja seda ei vaja, temale läheb kõik vaid kallimaks. Intriigid suurte kasvatajate vahel peale selle.

EK esindajana tutvustas EL seadusandlust eestlane Kaido Kroon

CIGA ( Collaborative Implementation of Genomic Applications in Horse Breeding, lihtsustatud ja umbkaudne tõlge Genoomika Ühine Kasutamine Hobuste Aretuses)
Sellel genoomselektsiooni juurutamise eest võitlevate teaduseinimeste kuulamise koosolekul oli raske kõigest aru saada, aga ilmne oli vaimustus suurtest võimalustest, mida annab SNP (Single Nucleotide Polymorphism, e. k. ühenukleotiidsed polümorfismid)) meetod ja kuidas varsti võiksime iga hobuse genoomi kaardistada (see ei tähenda täielikku kaardistamist) vaid mõne tuhande euro eest. Rootsis olevat 380 hobusel juba genotüüp 680 000 üksiku nukleotiidi paiknemise kaudu genoomis kaardistatud.
Tutvustati ka lihtsaid statistilisi uurimusi, näiteks olid taanlased uurinud ülevaatuste hinnete ja hobuste võistlustulemuste korrelatsiooni ja leidnud, et koolisõidu hobustel on võistlustulemused päris tugevasti seotud vaba traavi hindega (index 0,79), vaba kenteri hindega (0,73) ja ülajoone hindega (0,73) ja väga nõrgalt esijalgade hindega (0,32), keskmiselt tagajalgade hindega (0,52) ja käe kõrval sammu hindega(0,52). Hüppehobustel oli võistlustulemuste sõltuvus kõigist hinnetest tühine, peale vabahüpete tehnika (0,73), vabahüpete võimsuse (0,71) ja eriti ratsaniku all hüppamise tehnika (0,86) ning ratsaniku all hüppamise võimsuse (0,81). Tegelikult kõik see, mida me niigi teame.
Üks huvitav ja eelnevatel aastatelgi korratud mõte genoomselektsiooni tähtsusest just ohustatud tõugude säilitamisel oli see, et selle meetodiga saab säilitada palju väiksemaid tõuge, kui seni arvatud, ilma et inbriiding neis suureneks. Teame ju kõik, et hobune ei anna oma omadusi ega geene edasi tervikliku kompleksina, vaid iga paaride valiku juures saadakse erinevatel kordadel samadest vanematest iga kord erinevad järglased. Genoomiuuringutega saab kindlaks teha, millistel järglastel on homosügootsus suurem, millistel väiksem ja saab aretusse lubada ainult need järglased, kes tõu geneetilist mitmekesisust ei vähenda, kelle inbriidingu tegelik geneetiline tase on palju väiksem kui põlvnemistabeli järgi arvata võib.
Kadestamisväärt ja kahjuks ka arusaadav oli, kui palju on maailmas teadlasi, kes teevad uurimusi hobusekasvatuse heaks, kui palju on fonde, kust nad toetust saavad ja ülikoole, kus nad töötavad. Olen pidanud korduvalt ütlema, et meilt mingit panust sellisesse teadusesse lähiajal oodata ei ole, aga nende tehtut püüame ära kasutada küll. Et olime esimesi tõuraamatuid KWPN ja ISH järel, kes kasutas KWPN tõuraamatult ostetud teenust DNA testi abil täkkude OCD indeksi määramiseks, on sellise kasutamise näide. Oleksin pidanud lisama: kui see liiga kallis ei ole.

BN väljaandja ja peatoimetaja Xavier Libbrecht

WBFSH peaassamblee
Peaassambleel seekord millegi üle ei vaieldud. Juhtkonnas toimus üks muudatus – lahkunud Thomas Nisseni (Holsteiner Verband) asemele valiti juhatusse Norbert Camp (Trakehner Verband).
Liikmeks astumise avaldusi oli kolm. India sporthobuste assotsiatsiooni avaldus lükati tagasi selle väiksuse pärast – ainult 15 liiget. Põhja-Ameerika Tõuraamat (NAS) on seadnud endale suure eesmärgi – võtta arvele see tohutu hulk registreerimata ja passideta hobuseid, kes Ameerika Ühendriikides elavad. Seal tegutsevad küll paljude Euroopa suurte tõuraamatute tütarühingud (hannoveri, holsteini, oldenburgi, KWPN), aga NAS aktsepteeriberinevalt neist kõiki soojaverelisi, kui neis ei ole traavlite, nn värvustõugude, morgani, mustangi, friisi, andaluusia, lipitsaani, ühegi ponitõu jms. verd. Tõuraamatu programm on võrdlemisi range, DNA, OCD ja isegi WFFS testid on kohustuslikud. Aga ameeriklased ei hooli piirangutest, seal on võimalik igaühel oma tõuraamat teha, riiklikku tunnustust selleks ei vajata. Kuigi NAS on juba assotsieerunud liige, ei võetud neid veel täisliikmeks, sest aretusmärade arv on alla 100. Kolmandana taotles liikmestaatust Hispaania Anglo-Araabia tõuraamat. Neilt nõuti Anglo-Araabia originaaltõuraamatu nõusolekut, muus osas vastas tõuraamat nõuetele.
Ka peaassambleel tunti muret selle pärast, millest hobuse heaolu seminaril pikemalt räägiti – et avalikkust on raske ratsasporti mõistma panna, et sponsorid eelistavad massilist sporti elitaarsele, isegi et võhikutega peab rohkem arvestama. Oli millegi väärtusliku kaotamise tunnet õhus.