Koostööst ja kiirendusest ((Riia konverentsi järelkajaks)

KOOSTÖÖST JA KIIRENDUSEST

(Riia konverentsi järelkajaks)

                Selle artikli põhisisu ilmus Oma Hobus kahjuks eksliku pealkirjaga. Teen parandusi ja täiendusi.

Nädal pärast meie noorhobuste ülevaatuste finaali toimus Riias konverents “Balti riikide hobusekasvatuse analüüs ja populariseerimine”. Arvasin alguses, et see on mõeldud aruteluks ja analüüsiks, mida koos ette võtta, aga tuli välja, et toimus rohkem kui 70 osavõtjaga kokkutulek, kus tutvustati Läti hobusekasvatajatele peamiselt Läti, aga ka Eesti ja Leedu hobusekasvatust. Esindatud oli Läti Hobusekasvatajate Assotsiatsioon (LŠZAA) ettekannetega oma juhtidelt Aija Luselt ja prof. Guntis Rozitiselt, aga kohal ei olnud Läti Hobusekasvatuse Seltsi (LZB) juhti Edgars Treibergsit. Ettekanded olid veel ESHKS, EHS ja Leedu esindajatelt.

Üks on küll kindel – ei Läti ega Leedu hobusekasvatajad ole unustanud vene aega, neil on veel riiklik hobumajandus tähtsal kohal ja rahvustevahelise suhtluse keel on vene keel. Riia suur ratsaspordikool on erastamata ja Leedus ühendati Vilniuse, Nemunase ja Sartai kasvandused Leedu Hobusekasvanduseks, kus 80% aktsiatest kuulub riigile ja 20% eraisikutele.

Püüdsin oma ettekandes teravalt esile tuua meie erinevuse, täieliku loobumise vanast aretusest ja organisatsioonist ning spetsialiseerumise sportlikule võimekusele. Märkasin teatud elevust, kui meenutasin, kuidas mõned aastad tagasi Peterburis küsiti Hannoveri aretusühingu esindajalt, miks nende hobuste saavutused jäävad alla Hollandi KWPN saavutustele, ja ta vastas: “Meie peame arvestama traditsioonidega ja vanade liinide säilitamisega, hollandlased võtavad lihtsalt igalt poolt parima”. Jõudsin veel rääkida meie põhimõtetest “piirideta Euroopas piirideta aretus”, “tõug pole eesmärk vaid abinõu”, eurohobusest kui sporthobuse tulevikust, aga kuigi kaugele ei jõudnud, sest hoiatati, et peaks lõpetama. Rahvas nõudis jatkamist ja nii ma veidi ka tegin, aga läksin siis kompromissile ja katkestasin. Pärast tundsid mitmed lätlased veel huvi meie tegemiste vastu, kahetseti, et meie aastaraamatu 20 eks. kadusid letilt loetud minutitega ja üks kena daam kutsus mind kõrvale ja teatas, et tema oma väikese kasvandusega tahab liituda ESH tõuraamatuga.

Kahjuks ei osalenud ka õhtusel läti hobuste demonstratsioonil LZB aretusühing, mis näib seal olevat sportlikuma suuna arendaja ja rohkem orienteeritud genofondi rikastamisele teiste tõugudega. Hobused, keda meile näidati, olid vastand Treibergsi kunagi öeldule: “Parim läti hobune on see, kelles pole tilkagi läti verd”. Kui meie ülevaatusel oli nõrgaks küljeks hobuste väiksus ja lühike formaat, siis seal oli enamus liiga suuri (oma jõu kohta) ja pikki hobuseid, kes liikusid mahajäänud tagaotsaga ka päris suure traavi ajal. Häid hüppeid nägime ainult paaril importhobusel ning 19-aastasel Gvidonsil. Sugupuude järgi oli esitatud 14 hobuse genofondis kolmandas põlvkonnas üle 50% vene hannoveride või vana läti hobuse verd.

Peamine, mida teised meie juures kadestavad, on kunstseemenduse levik, importsperma ostmine ja inglise keele laialdane oskus Eestis. Viimasest alustades – kui meil on iga endast lugu pidav aretaja tuttav KWPN, BWP, hannoveri, holsteini jt. aretuse ja sugupuudega ja internetis avaldatud edulugudega, oskab ise osta importspermat kust tahes, siis seal ei teadnud vist keegi peale paari väga hakkaja ning huvilise juhtfiguuri, kes käisid ka Kurtna finaalis ja seminaril, isegi seda, kuidas Hollandis seatakse üles vabahüpete rada. Kõige rohkem aga imetleti ja peaksime ise imetlema, millise panuse ja edumaa on andnud meie genofondile Ulvi Martini hindamatu tegevus kunstseemenduse arendamisel Eestis (ja nüüd juba ka Lätis ning Leedus).

Mida meie võiksime kadestada, on Lätis nende vana populatsiooni suurem sobivus sporti, neil on märasid, kellest võib õigeid täkke valides saada ükskõik mida. Leedus on tugevaid investeerijaid (Petraitised, Gutkauskased) ja mitmed sportlased on hakanud aktiivselt hobuseid kasvatama (Jasas, Petrovas kunagine N Liidu parim takistusõidutreener Urbanas,). Nagu paljudel aladel, oleme meie alustanud kiirendust varem, aga neil naabritel on mass suurem ja kui sellele suudetakse kiirendus anda, võivad nad kiiresti mööda minna ja ette jõuda, nagu see spordis juba tunda on. Aga hobusekasvatajatele pole see ju oluline, meile oleks ühine Balti sporthobuse kaubamärk kasuks. Mõte alustada ettevalmistusi, et jõuaksime 2017.a. korraldada ühise Balti riikide noorhobuste tšempionaadi, meeldis paljudele. Kõikjal, ka meil, on veidigi majanduslikult või sportlikult mõtlevate aretajate jaoks peamine, kuidas paremini kasutada riigi toetusi arengu kiirendamiseks, mitte pidurdamiseks.

Raigo Kollom