Herpesviirus hobustel
Autorid: loomaarstid Kristiina Kuik-Tõnisssoo ja Ulrika Tuppits
Hiljutised hobuste herpesviiruse puhangud mitmel pool maailmas on tekitanud selle haiguse vastu suurt huvi ning põhjustanud ärevust hobuseomanike ja loomaarstide hulgas. Käesolevas artiklis püüame anda ülevaate, mis on hobuste viirusliku herpesr NEUROLOOGILINE VORM ehk EHV 1 müeloentsefalopaatia.
Herpesviroosid on maailmas laialt levinud. Kõige tuntum herpesviirusest põhjustud haigus on inimese lihtne herpes (Herpes simplex) ehk rahvakeeli huuleohatis. Herpesviirused on liigispetsiifilised ja seetõttu ei nakata inimese herpes hobust ega hobuste herpes viirus inimest.
Hobuste herpesviirus e. equine herpes virus (EHV) on tavaline DNA viirus, mida leidub hobustepopulatsioonis kõikjal maailmas. EHV üheksast tüvest kolm (EHV1, EHV3, EHV4) kujutavad endast hobustele terviseriske.
EHV1 põhjustab:
- Neuroloogilist haigusvormi e. Equine Herpesvirus Myeloencephalopathy (EHM)
- Aborte
- Hingamisteede haigust (rinopneumoonia)
- Vastsündinute suremust
EHV3 põhjustab:
- Sugulisel teel levivat koitaaleksanteemi
EHV4 põhjustab:
- Ülemiste hingamisteede haigust varssadel
- Arvatakse, et ka see tüvi võib olla abortide ja närvivormi põhjuseks
Hobusete herpseviiruse tüüp 1 (EHV-1) ja tüüp 4 (EHV-4) võivad mõlemad nakatada hobuste hingamisteid, põhjustades kerget kuni tõsist haigestumist, mida iseloomustab palavik, letargia, anoreksia, eritis ninast ja köha. EHV-1 ja EHV-4 viirusesse nakatuvad tüüpiliselt varsad esimestel elunädalatel või kuudel ja noorhobused. Samuti põhjustab EHV – 1 märadel aborte, elujõuetute järglaste sündi või harvaesinevat halvatusega kulgevat neuroloogilist haigestumist (EHM).
Umbes teiseks eluaastaks on kõik hobused kokku puutunud EHV1 nakkusega. Tavaliselt on esmaseks nakkusallikaks varsa enda ema. Nakatumise järgselt võib viirus looma organismis muutuda latentseks ehk mitteaktiivseks ja hobune muutub kogu eluks viirusekandjaks. Selline loom on ise täiesti terve ja rõõmus ilma igasuguste herpesviiruse tunnusteta.
Herpesviirustele on iseloomulik , et mitteaktiivne viirus võib organismis olles aktiveeruda näiteks stressi mõjul (erakordselt raske treening, pikk transport, võõrutus etc.) ja liikuda kudedesse ning põhjustada haigestumist. Sarnaselt tegutseb ka inimese huuleohatis (herpes simplex), mis ilmub aeg-ajalt huultele väsimuse, depressiooni, külmetuse või muude stressi põhjustavate faktorite toimel.
Hobuste herpesviirus (EHV1)poolt põhjustatud müeloentsefalopaatia (Equine Herpes Myeloencephalopathy – EHM) on viiruse neuroloogiline vorm , mis võib põhjustada hobuste väga tõsist haigestumist ja suremust. Viimastel aastatel on teatatud märkimisväärselt paljudest EHM juhtudest üle kogu maailma. Ühendriikides on registreeritud tõsiseid haiguspuhanguid suurtes hobukeskuses, traaviradadel, veterinaarkliinikutes ja üüriteenust pakkuvates tallides. Holland on teatanud haigusjuhtudest selle aasta märtsikuus.
Uuemad uuringud näitavad, et EHV 1 muteerunud variant EHM ehk hobuste herpesviiruslik müeloentsefalopaatia põhjustab neuroloogilist haigestumist, mida iseloomustavad kerged koordinatsioonihäired kuni tagajalgade halvatus ja surm. Neuroloogiline haigus avaldub kiiresti varieerudes kergest tagajäsemete koordinatsioonihäiretest isegi kuni raske halvatuse ja surmani.
Närvinähtudega haigus tekib juhul kui EHV nakkus kahjustab aju ja seljaaju veresooni, mille tagajärjel tekib kudede kahjustus. Hobustel võivad neuroloogilised nähud avalduda põhihaigusena või järgneda rinopneumooniale või abordile. Haigestuda võivad igas vanuses loomad.
Kuidas viirus levib?
Kõige tavalisem EHV 1 ja EHV 4 levikutee on otsene kontakt kahe hobuse vahel, piisknakkusena haigete ja tervete loomade kokkupuutel. Hobune võib olla väliselt täiesti terve, kuid siiski eritada viirust ninanõre kaudu. Viirus võib levida ka kaudse nakkusena näiteks viirusega saastunud pindadelt või esemetelt. Nakkust võib levitada ka inimene oma käte ja riietega, viirusega saastunud allapanu, varustus, vesi, aborteerunud looted ja lootekestad jms. Arvatakse, et õhu kaudu võib EHM viirus levida kuni 9 meetri kaugusele.
Väliskeskkonnas on viirus võimeline elama kuni 7 päeva.
Haigustunnused:
Peale nakatumist kestab peiteperiood 24 tundi kuni 4-6 päeva. Nakatumisejärgsed esmased haigustunnused võivad olla mittespetsiifilised. Palavik üle 39 C võib olla ainukeseks märgiks, et hobune on haigestunud EHV nakkusesse. Palavikuga koos võib tekkida köha ja eritis ninast.
Neuroloogisse EHV vormi haigestunud hobusetel võivad kiiresti tekkida koordinatsioonihäired ja nõrkus ning neil on raskusi püstiseismisega. Urineerimine ja roojamine võivad olla raskendatud. Sageli on tagajalad raskemini tabandunud kui esijalad. Ajuhäirete korral tekib raskekujuline uimasus ja isegi kuni koomalaadne seisund. Närvisüsteemis tekkivate häirete raskusaste on hobuseti väga erinev ja sõltub üldisest tervislikust seisundist ja immuunstaatusest ning viiruse virulentsusest ehk tõvestamisvõimest.
Diagnoos:
Haigust on kõige lihtsam diagnoosida PCR meetodil, mis on kiire ja suure täpsusega test, mille abil saab määrata proovis sisalduvaid haigustekitaja DNA ahelaid. Kahjuks ei ole hobuste herpese PCR testi hetkel mitte üheski Eesti laboris võimalik teostada.
Enamikul hobustel on veres olemas EHV 1/4 antikehad ja nende antikehade olemasolu vereseerumis ei näita veel haigestumist. Seetõttu ei anna ühekordne seroloogine testimine EHV suhtes tõeselt võetavat infot , vaid näitab, kas hobusel on olnud kunagi kokkupuudet EHV nakkusega.
Ravi:
EHM positiivsete hobuste haiguse prognoos tuleneb sümptomite raskusastmest. Rakendatakse toetavat ravi – intravenoosseid vedelikke, põletikuvastaseid ravimeid, viirusevastastast ravi ja muud sarnast, sest spetsiifiline ravim EHM raviks puudub.
Olemasolevad herpesevaktsiinid annavad suhtelise kaitse respiratoorse ja abordivormi vastu, vaktsineerimine ei pruugi ära hoida haigestumist. Regulaarne vaktsineerimine näib uuringute andmetel vähendavat haiguse esinemise sagedus/raskusastet ja on annab tulemust abortide ennetamisel. Vaktsiin ennetamaks EHV neuroloogilisse vormi haigestumist seni puudub.
AAEP soovitused vaktsineerimiseks:
Täiskasvanud, aretuseks mitte kasutatav, eelnevalt EHV vastu vaktsineeritud hobune: Sagedane mittetiinete hobuste vaktsineerimine EHV vastu ei ole üldiselt näidustatud kuna üle nelja aastaste hobuste haigestumine respiratoorsesse vormi on üldiselt harvaesinev. Kindlasti aga soovitatakse vaktsineerida järgnevatesse gruppidesse kuuluvaid hobuseid:
- Alla 5 aastased hobused
- Aretustallis elavad hobused või tiinete märadega kokkupuutuvad hobused
- Hobused, kes elavad tallides, kus toimud tihe liiklus ühest tallist teise
- Võistlustallides, hipodroomidel elavad hobused
Täiskasvanud, aretuseks mitte kasutatav, eelnevalt EHV vastu vaktsineerimata hobune:
Alustada esmase 3 doosilise vaktsineerimisskeemiga.
Tiined märad: Vaktsineerida 5, 7 ja 9 tiinuskuul inaktiveeritud EHV1 vaktsiiniga abordi profülaktikaks. Mõned Ameerika loomaarstid soovitavad vaktsineerida ka kolmandal tiinuskuul ja osad praktiseerivad esimese doosi manustamist seemenduse ajal. Lootele on ohtum viimane variant.
Tiinete märade vaktsineerimine inaktiveeritud EHV 1/4 vaktsiiniga 4 kuni 6 nädalat enne loodetavat poegimisaega on laialt kasutusel, et suurendada kolostrumis olevate immunglobuliinide hulka. Märalt saadav passiivne immuunsus võib vähendada varsa hilisemat nakatumist EHV respiratoorsesse vormi.
Mittetiined märad aretustallis:
Vaktsineeri seemendushooaja alguses ja edaspidi vastavalt vajadusele.
Täkud:
Vaktsineeri seemendushooaja alguses ja edaspidi vastavalt vajadusele, suurema paarituskoormuse korral sagedamini, väiksema korral iga kuue kuu järel.
Varsad:
Alustada esmase 3 doosilise vaktsineerimisskeemiga, alustada 4-6 kuul. Esimese ja teise dooosi vahe peakb olema 4-6 nädalat. Kolmas doos manustada 6 kuud peale esimest doosi.
Vaktsineerimise järgselt saabuv immuunsus on lühiaajaline ja kordusdoosid tuleb teha 6 kuuliste intervallidega.
Vaktsineerimise haiguse puhkemisel:
Haiguse puhkedes võiks revaktsineerida need hobused, kellel on risk haigusega kokkupuuteks ja sellest tulenevaks nakatumiseks.
Kordusdoosi manustamisest on tõenäoliselt kasu vaid juhul kui hobune on varasemalt vaktsineeritud. Kõige lihtsam variant on vaktsineerida kõik hobused nakatunud territooriumil hoolimata sellest, kas nad on varasemalt vaktsineeritud või mitte. Ka ühekordne vaktsiinidoos annab mõningase kaitse.
Haiguse läbipõdemisel tekib lühiajaline immuunsus (3-6 kuud), kuid uue nakatumise korral võib hobune siiski uuesti haigestuda.
Kõige tulemuslikum ennetusmeetod on hea hobusepidamise tava rakendamine. Karja tulnud uued hobused võiksid põhikarjast eemal olla ca 2-3 nädalat. Nendel hobustel peavad olema individuaalsed sööda ja jooginõud, mida igapäevaselt pestakse vee ja seebiga.
Taga tallis maksimaalselt hea ventilatsioon.
Parim oleks muidugi vältida hobuste liikumist ühest tallist teise, kuid võistlustel olles pea meeles lihtsaid põhimõtteid:
-Piira hobune-hobune kontakti
-Piira hobune – inimene – hobune kokkupuudet
-Väldi ühiseid joomisekohti
-Väldi varustuse jagamist hobuste vahel , välja arvatud juhul kui varustus on põhjalikult puhastatud ja desinfitseerud
-Jälgi oma hobust – Temperatuuri korral üle 38C informeeri koheselt oma loomaarsti
Herpesviirused on tundlikud paljudele desovahenditele. Kloorlubja 1:10 vesilahus on EHV desoks piisav. Sobivad ka muud virutsiidse toimega desovahendid. Oluline on meeles pidada, et desinfitseeritavad pinnad tuleb eelnevalt hoolega pesta, mustus takistab desoainete toimimist.
Tallitingimustes on orgaanilise mustuse eemaldamine pindadelt sagely raskendatud, sellisel juhul on soovituslik kasutada selliseid desovahendeid , mida pindadele kandes korraga puhastavad ja desinfitseerivad (Virkon).
Kasutatud kirjandus: