Valiku tegemine

(avaldatud ESHKS infolehes nr.5 dets. 2000.a.)

Aretus on alati valiku tegemine mingi eesmärgi poole liikumiseks. Juhuslikku ega sihitut aretust pole olemas.

Eesmärk on selge vaid siis, kui see on selgelt sõnastatud. Meie hobuse-kasvatuses  on praegu selged kaks äärmust: EV Tõuinspektsioon on selgelt öelnud, et genofondi säilitamise toetust makstakse ainult nende varssade eest, kes on tõesti puhtatõulised klassikalises mõttes (võõrast verd ei või olla üle 1/16 ja see võib olla ainult araabia veri)

Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts on omakorda sõnastanud äärmuseni liberaalse ja avatud aretuse põhimõtted, kus kasutatavate tõugude hulk on praktiliselt piiramatu ja piiranguid tehakse vaid täkkude kvaliteedi osas.

Esimene on puhas tõu säilitamise missioon, teine puhtalt kommertslikust ja sportlikust huvist lähtuv ettevõtlus. Kumbagi pole kellelgi õigust keelata ega kohustuslikuks teha. Võib minna kaasa ühega neist või olla mõlemast huvitatud, see pole raske valik. Keeruline on neil, kel tuleb valida vahepealseid teid:

Eesti mära omanik peab otsustama, kas ta kasutab veel araabia täkku, ja kui kasutab, kas ta hakkab araabiaverelisi märasid hiljem jälle paaritama puhaste eesti täkkudega, et jõuda tagasiaretuse teel uuesti puhta eesti hobuseni (kuigi siis n.ö. araabia vere tilgaga), või läheb ta mõne märaga pöördumatult eesti ratsaponi aretusteed, kasutades järgmistes põlvkondades jälle araabia verd või veel mõnede teiste sportlikumate tõugude lisamist.

Tori mära omanikul on valida, kas kanda oma mära, kelles ½ ratsahobuse ja ½ tori verd, tori tõuraamatusse või sporthobuste tõuraamatu eelregistrisse, ja kas edaspidi vähendada võimalikult kiiresti tori vere osatähtsust , et jõuda sporthobuste aretuses “tegijate” hulka, või püüda midagi säilitada tori tüübist ja tori geenidest.

Tõsi, A. Kallaste ütles ühel EHS juhatuse koosolekul, et ka hobune, kelles on vaid 1/1000 tori verd, on tori hobune. Sellisel juhul on eesti sporthobuse ja tori hobuse erinevus tulevikus ainult nimes.  Ka siin tuleb valik teha: on neid, kellele tori nimel on “maagiline tähendus”, ja on neid, kellele see on halb kaubamärk paljude ostjate silmis. Neil aretajatel, kelle märades tori verd pole, on selles mõttes lihtne, nemad tori tõuraamatusse niikuinii ei pääse.

Lõpuks on ka neil vaja valida, kel on puhtaid trakeeni, hannoveri vms. märasid, sest nende tõugude tõuraamatuid Eestis pidada pole meil õigust, päritolumaal registreerimine on kallis. Üks võimalus, mida pakub ESHKS, on võtta need hobused sporthobuste tõuraamatusse eraldi peatükkidena trakeeni päritoluga, hannoveri päritoluga vms. puhtavereliste hobustena.

 Aretuseesmärgi teostamine toimub tõuraamatu kaudu.  Tõuraamatut pole, kui pole aretusprogrammi ja eeskirju. Need tuleb selgelt sõnastada ja avaldada, et aretajad saaksid nende vahel valida. Tõuraamatu pidamine on aretusühingu peamine kohustus ja õigus. Meil on vaja selgeid piire, milliseid nõudeid mingi tõuraamat esitab, ja kui neid nõudeid pole, pole ka aretust. Lihtsalt hobuste kasvatamine pole aretusühingu ülesanne ja seda riik tõuaretuse toetusest ei toeta.

  Ei saa üle ega ümber sellest, et iga hobusekasvataja peab endale ja teistele selgeks tegema, milliste seltside või haruseltsidega ta tahab liituda, täpsemini, millisesse tõuraamatusse oma hobuseid kanda. Kahtlemata võib neid tõuraamatuid olla mitu. Kahtlemata ei tohi mitmesse  tõuraamatusse ja seltsi kuulumist takistada, seega ei tohi tõuraamatusse kandmine ja teised riigi toetusest finantseeritavad teenused (varssade identifitsee-rimine, tõutunnistuse saamine) oleneda kuuluvusest mingisse seltsi, küll aga võib iga selts osutada liikmemaksude eest lisateenuseid, anda lisainfot jms.

  Praegu on ametlikult nõutav eesti hobuse, tori hobuse ja eesti raskeveohobuse tõuraamatute pidamine.

Eesti sporthobuste tõuraamatu alustamine seisab vaid mõnede kooskõlastuste ja seaduse tõlgenduste- muudatuste taga, kuid vajadus selle järele on ilmne ja selge kõigile otsustajatele.

  Nii lihtne see ongi . Igaüks valib endale tõuraamatu(d) ja aretus-ühingu(d), need aretusühingud on võimelised oma asju kiiremini ja selgemalt ajama ja oma tõdesid selgitama. Aitab mõttetust vaidlemisest, milliseid hobuseid võib või peab Eestis kasvatama; millised on paremad ja millised “kahtlase päritoluga” hobused;

keda tuleb “korrale kutsuda” ja kellel on õigus seda teha.

   Koondugem sellistesse seltsidesse, kus oleksid ühesuguste aretuseesmärkidega inimesed, kes mõtleksid sellele, kuidas just oma suunas edasi jõuda.

  Alles sellistel tugevatel ja üksmeelsetel seltsidel on mõtet koonduda mingisse Liitu, et esindada ühiseid huve: hobusehuvi kasvatamine, aastaraamatu jm. kirjanduse väljaandmine (võib- olla koos Eesti Ratsaspordi Liiduga), hobusekasvatuse alase hariduse arendamine, suurte rahvaürituste korraldamine.

    Senisel Eesti Hobusekasvatajate Seltsil on liiga tugevad endise Tõulava tunnused ajast, kui meil oli riiklik hobusekasvatus ja vastavalt ka otsustasid ametnikud, mitte omanikud. 

  Teovõimsa organisatsiooni saame vaid siis, kui alustame ühiste huvidega huvigruppide ja seltside loomisega alt ja siis ühendame need ühise katusorganisatsiooni alla,  jättes igale vabaduse oma sisemisi asju otsustada.

Vambo Kaal

Eesti Hobusekasvatajate Seltsi president