Tori tõust

TORI TÕUST on viimasel ajal küsinud nii meie seltsi liikmed kui eesti hobuse kasvatajad sageli, aga ainult üht küsimust: “Kas on tõsi, et varsti kuulutatakse tori tõug ohustatud tõuks ja iga tori nime kandev hobune saab toetusi nagu eesti hobune?”

Tõsi on , et valitsuse määrusega 11. dets. 2003.a. täiendati “Ohustatud taimesortide ja loomatõugude loetelu” tori ja eesti raskeveo hobustega. Aga mis on tori tõug selle loetelu mõttes ja milliseid tori nime kandvaid hobuseid maksumaksja toetama peab, pole sellega öeldud.

Ohustatud tõu säilitamise eesmärk ei ole mõne hobusekasvataja elu parandamine, vaid unikaalse genofondi säilitamine. Mõnikord kaasneb sellega mõne vana kultuurinähtuse säilitamine. Tori tõug tervikuna praegusel kujul on aga sporthobune, kelles on võõraid geene rohkem kui omasid. Tõuinspektsiooni uuring 2001.a. tori tõuna arvele võetud varssade kohta (99 varssa) andis sellised tulemused:

1. varssa sugupuudes oli tori tõugu ligi 41%, hannoveri tõugu 21%, holsteini tõugu 15%, täisverelist inglise ratsahobust 11%, trakeeni tõugu 5%, muid tõuge 7%. Võõraks vereks loeti neljas põlvkonnas esinenud teiste tõuraamatute hobused, kaugemates põlvkondades neid ei otsitud.
2. Varssu, kellel mõlemad vanemad olid puhtad tori hobused, sündis 16.
3. Varssu, kelles oli teiste tõugude verd rohkem kui tori verd, sündis 61, võrdselt oli võõrverd ja tori verd (ema oli puhas tori) 22 varsas.

Järelikult ei säilitaks me maksumaksja kulul mitte tori geene (mille unikaalsuses on ka kaheldud), vaid hannoveri, holsteini, täisverelise jt. geene. Tegelik aretus on toimunud suurepärases vastavuses eesti sporthobuste aretusprogrammiga, kuigi sõnades räägitakse puhasaretusest.

Teine, aga väiksem küsitavus on tori hobuste arv. EHS on sageli tõstnud esile suurt hobuste arvu, mida nemad justkui teenindavat, et õigustada suurema toetuse saamist riigilt. Kui see arv on tõesti suur (üle 1000 mära), ei ole see enam ohustatud tõug.

Igal juhul tekitaks selline tori tõug ohustatud tõuna riigile muresid. Sporthobuste kasvatajatel on õigus süüdistada riiki konkurentsieelise loomises ühtedele kasvatajatele teiste samasuguste ees. Eesti tõugu hobuse kasvatajad tunnevad muret toetuse vähenemise pärast, sest ega mingi tõu ohustatuse staatus Eesti riiki raha juurde too, ka aretustoetuste summa ei suurene, vaid kelleltki tuleb midagi ära võtta. Ka tähelepanu maht, mida ühiskond hobustele pühendab, võib kannatada: kuidagi narr on kuulutada, et meil on 3 “rahvushobust”. Euroopa Ühendus võib seda lugeda õigustamata doteerimiseks (aastaid tagasi ähvardati Itaaliat Euroopa Kohtuga, kui ta ei lõpeta mingi väikese kohaliku tõu doteerimist). Raske on selgitada nii kodu- kui välismaistele teadlastele, et tori tõug on samamoodi ohustatud ja kaitset vajav tõug, kui teised Euroopa ohustatud tõud. Inglismaal on ju palju suuremas kadumisohus maailmakuulus Cleveland Bay, kuninganna kaitse all olev tõug, aga keegi ei mõtle teda päästa ristamistega, kuigi ristandid on parimad hunterid (kes aga tõust välja heidetakse). Võib- olla ei peeta meid sellise ohustatud tõuga lollideks, vaid ainult kavalateks ja häbematuteks. On see parem?

Kui aga tori nime kandvate hobuste asemel on valitsus mõelnud tori hobuse universaalset tüüpi, nagu Ute Wohlrab seda peaaegu üksinda kaitseb , ei saa valitsuse otsusele midagi ette heita, see tori hobune on tõesti rohkem ohus kui eesti hobune, kuigi vähem unikaalne.. Aga selleks peaks neid kaitsjaid, kes sellist hobust tõesti kasvatada tahavad, rohkem olema, ja neil oleks Tori Hobuse Kaitse Ühingut ning tarka säilitusprogrammi vaja. Soovime edu!

Raigo Kollom