Erinevad aretuspoliitikad

Chris Hector on avaldanud ajakirjas Breeding News läbi kahe numbri pika artikli “kahe maailma võib- olla edukaima aretusühingu”, hannoveri ja holsteini tõuseltside aretuspoliitikast.

Hannoveride uus loosung on “Hannoverid kogu maailmas”, mis tähendab terve “hannoveri aretajate tütarühingute keti” loomist ja arendamist, kõige uuema laienemispüüdena aga nende üksikute kasvatajate otse Saksamaa originaaltõuraamatu seltsi liikmeks võtmist, kel oma maal seda tütarühingut ei ole ja sageli ka pole võimalik asutada. Viimane suund näib valitsev olevat, sest tütarühingu õigused on ainult Briti, USA, Austraalia, Uus- Meremaa ja kahel Kanada tõuraamatul.

Holsteini kasvatajate mõtteviis on peaaegu täpselt vastupidine. Nad ei taha sugugi, et maailm oleks holsteine täis. Holsteini aretushobune peab olema eriline geneetiline väärtus, kuuluma, kui vähegi võimalik, Saksamaa holsteini kasvatajate seltsi liikmetele. Meilgi on kogemus, et mõned aastad tagasi küsisin viie holsteini täku sperma ostmise võimaluste kohta, ja vastus oli, et need on viis parimat ja nende spermat müüakse vaid oma seltsi liikmetele, kellele ka kõigile ei jatku. Kuuldavasti on nii juhtunud ka hiljem – sperma on broneeritud omadele. Ka tütarühinguid hea meelega ei nähta, ametlikult nende koduleheküljel selliseid ei nimetatagi, kuigi on olemas tunnustatud holsteini ühingud Taanis ja USA-s, aga kõige kuulsamad välis- holsteinid  Brasiilias oma tõuraamatut ei oma.

Kakskümmend, isegi viisteist aastat tagasi olid hannoveri ja holsteini kasvatajad üksteisest isoleeritud: kummalgi oli hulk seemendusjaamu, täkud asusid neis paaritushooajal, igaühes kaks  või kolm, talveks toodi nad Cellesse Hannoveris või Elmshorni Holsteinis. Paarituspunkti pidaja oli ümbruskonna märaomanike nõuandja, kõigi sõber ja seltskonna hing, tal oli sageli oma väike hotell, kus märadega saabunud omanikud ja nende perekonnadki peatusid või pidu pidasid. Selline ilus külaidüll.

Vähesed autoriteedid otsustasid täkkude saatuse, kasvataja valis vaid mõne oma piirkonda antud täku vahel. Need autoriteedid nägid mõnikord midagi erakordset sellistes täkkudes nagu GRANDE või COR DE LA BRYERE, kes tänapäeva standardse hindamise järgi ei oleks alati paarituslitsentsigi saanud.

Tänapäeval ei tule märad enam täku juurde, täkk tuleb mära juurde "jahutatult konteineris" ja kasvataja võib valida tohutu hulga täkkude vahel. Kuidas aga täkku valitakse, selles erinevad hannoveri ja holsteini kasvatajad ning aretusühingud kõvasti.

Holsteini kasvatajad eelistavad vanu kuulsaid täkke. Tahetakse kasvatada eelkõige hüppehobuseid ja ollakse kindlad hüppeande pärilikkuses. "CONTENDERI või CAPITOLI, kümme aastat tagasi aga LANDGRAFI varss on peaaegu garanteeritult hüppehobune ja see loob turu". Kui ilus ja kui hea liikumisega ta seejuures on, loeb päris vähe. See loob tõsise probleemi aretuse juhtidele: "Mis saab tulevikus?" Omal ajal kardeti, et kõik tahavad vaid COR DE LA BRYERE`i, LORD`i või LANDGRAF`i, nooremad täkud jäävad väheste järglaste tõttu sisuliselt katsetamata, uued talendid leidmata. Nii siiski ei läinud, kuigi nüüd on uued ebajumalad. Aidanud on administratiivsed abinõud: holsteini tipptäkkude CONTENDERI, CORRADO ja CASSINI seemendusi tohib aastas teha kuni 350, mõnikord, nagu näiteks CONTENDERI puhul, peab mära olema eelneval aastal paaritatud mõne noore täkuga, ja üldiselt eelistatakse märasid suure täisverelise veresuse protsendiga. Kuna sooviavalduste arv ületab alati selle kvoodi, valib aretusühing, millised märad aktsepteeritakse. Seda pole kerge teha, sest CONTENDERile oli 2007.a. 700 avaldust. Tõsi, ka nooremate täkkude kasutamist piiratakse, et neid suuremal hulgal katsetada. Algajad täkud tohivad saada aastas 80 mära, järgmine grupp 150, viimane, väga üksikute eliit siis 350.

Hannoveris on asjad vastupidi. Kõik tahavad viimase ülevaatuse tshempioni, ja 3- aastasel täkul on aastas üle 500 seemenduse, 2006.a. hannoveri täkkude körungi tshempion HOTLINE sai oma esimesel paaritushooajal 800 mära. Samas vanad ja järglaste järgi ametlikult kõrgelt hinnatud täkud pole moes. Natuke tasandab poliitikate erinevust aretuspopulatsioonide suurus: hannoveri 20000 mära hulgas pole genofondi kitsenemise oht nii suur kui holsteini 7500 mära hulgas. Aretusjuhid pole kummaski ühingus rahul neis levinud tendentsidega ja näevad mõlemas äärmuses ohtu tulevikule.

Hannoveri kasvatajad orienteeruvad rohkem globaliseerumisele, holsteini kasvatajad tahavad olla nagu saar, kus säilib nende tõu erilisus.

Miks see kõik nii on? "Vanad kasvatajad" arvavad, et "uued kasvatajad" liialdavad, ja viivad ka neile endile omased suunad äärmusteni. Ja muidugi on määrav turg, nii "vanade" kui "uute" jaoks. Siin loeb palju ka hüppehobuste ja koolisõiduhobuste turu erinevus. Hannoveri aretusjuht dr. Schade selgitab, et nende raskused on selles, kuidas koolisõiduhobuseid kasvatatakse noorhobuste tshempionaadi (Bundeschampionat) või varssade oksjonite jaoks, sealt otsivad huvilised ilusaid erakordse liikumisega hobuseid, isegi vaatamata sellele, et mitmed uurimused on näidanud, et eriline edu varsana või 3-4- aastasenagi ei taga koolisõidus edu tippspordis. Hüppehobuseid aga kasvatatakse ja ostetakse rohkem kaugemat eesmärki, tippsporti silmas pidades, vähem loeb hetke effekt, rohkem usk pärilikkusesse.

Globaliseerumisse suhtutakse kummaski aretusühingus erinevalt: Hannoveri ühing laiendab oma tegevust meeleldi ja igal viisil. Soodustatakse nii hannoveri tütarühingute loomist, Saksamaa ühingusse astumist, eriti aga väliskapitali tulekut sel moel, et paljud hannoveri hobuste omanikud Itaalias, Hispaanias ja Ameerikas toovad oma hobused Saksamaale kasvama ja treenima, ja ka varssu saama. Selles nähakse olulist tulu oma kasvatajatele, kellest 50% ei tegele enam muu põllumajandusega ja müüvad oma teadmisi, kogemusi ja paremaid tingimusi hobusekasvatuseks nn. rahvusvahelistele hobusekasvatajatele. "Meil on ju paremad tingimused hobustele kui Hispaanias või Itaalias", jatkab dr. Schade. "Veel paljudest maadest tullakse ja öeldakse: "Me tahame kodus kasvatada hannoveri hobuseid, aidake meid, andke nõu, andke meile põletusmärgi õigus". Nad tahaksid kuuluda perekonda, aga neil pole küllalt hobuseid, et asutada tütarühing (see käib Hispaania, Itaalia, Venemaa kohta), niisiis lubame neil astuda otse Saksamaa ühingusse... Mida rohkem kasvatajaid, seda suurem turg hannoveridele, iga kasvataja on hannoveri lipukandja" usub ta.

Holsteini aretusjuht Norbert Boley rõhutab vastupidi, et nende ühing seisab kohalike huvide eest. Ajalooliselt on kujunenud populatsioonid Belgias, Hollandis, Taanis, kuid peamised kasvatajad on seal alati olnud Saksamaa ühingu liikmed.  Euroopa Liidu seadused nõuavad küll avatumat süsteemi, kuid tõuraamatu reeglite täitmist võib ka nende seaduste järgi edasi nõuda, ja need näevad praegu ette, et holsteini tõuraamatusse tunnustatakse ainult neid märasid, keda on hinnatud Saksamaal, ja ainult neid, kes emaliinis kuuluvad mõnda holsteini märaperekonda.

Chris Hector lõpetab oma arutluse: "Moodsa tipparetuse paradoks on, et nii täielikult erinevad

aretuspoliitikad võivad anda ühtmoodi suurepäraseid tulemusi”

Raigo Kollom

ESHKS infoleht 2008.a.