Aretuse silmaring

Venemaa meelest ei lähe

Ajakirja “Konevodstvo i konnõi sport” tänavuses märtsinumbris on avaldatud pikk ja põhjalik artikkel hobusekasvatuse hetkeseisust ja arengusuundadest Venemaal. Autoriks Venemaa Hobusekasvatuse Instituudi direktor, akadeemik V. V. Kalashnikov. Seda lugedes tundub, et ka Venemaal on hakatud aru saama vajadusest loobuda osaliseltki oma “vene teest” ja näha ning järele teha, mis maailmas ammu tehtud.

Aga kõigepealt peetakse ikkagi vajalikuks taga nutta kaotatud suurust ja uhkust. Hobusekasvatuses loetakse kõigepealt hobuste arvu, mis on langenud 1916.a. 35 miljonilt ja 1954.a. 7,9 miljonilt 1,4 miljonini, seega 25 korda. Tegelikult on see ju normaalne, Eestis on see langus palju suurem, 1939.aastaga võrreldes ligi 40 korda. Nii meil kui Venemaal näitab hobuste arvu vähenemine seni põllumajanduse arengut, see aeg, kui hobuste arv suureneb või väheneb koos elatustaseme tõusu ja langusega, on meil alles algamas.

Kurdetakse, et hobuste arvu langusega koos on toimunud geneetilise mitmekesisuse vähenemine ja mõned tõud on kadumisohus. Kõige hullem on doni tõuga, seal on viimase aastaga (!) märade arv vähenenud 40%. Vene traavlite märade arv on aastaga vähenenud 11% ja orlovi traavlitel 2%.

Hobuste turg on Venemaal turumajanduse tingimustes vähenenud katastroofiliselt: 1954.a. eksporditi 11 000 hobust ja siseriigis müüdi 60 000, 2005.a. eksporditi 1000 hobust ja siseriigis müüdi 5000. Imporditi aga vastupidi: 2005.a. 300 hobust , 1954.a. mitte ühtegi.  Võrdluseks: Soome importis 2004.a. 1648 hobust, neist ratsahobuseid 870.

Märgitakse, et ajal, mil Euroopas ja USA-s arenes hobuste kasutamine spordis ja puhkuseks, oli Venemaa hobusekasvatus orienteeritud peamiselt tööhobuste kasutamise ja nende aretuse parandamisele. Sellised diametraalselt erinevad perioodid kestsid kummalgi pool ca 50 aastat, mis on sisuliselt uue tõu kujunemise aeg, nagu märgib autor. Tulemusena ongi Venemaa ja Saksamaa hobusekasvatuse struktuuride võrdlus 2000-2003.a. andmetel selline, et Saksamaa hobukoosseisust on sporthobuseid 72,7%, täisverelisi (inglise ja araabia) 22,8%, raskeveohobuseid 2,3%, traavleid 2,2 %, Venemaal aga sporthobuseid (ratsahobuseid) 20,7%, täisverelisi 11,1%, raskeveohobuseid 19,3% ja traavleid 48,9%.Venemaa mahajäämuse põhjust nähakse kitsa spetsialiseerumise puudumises ja seda isegi sellises spetsiifilises aretuses nagu inglise täisvereline hobune. Teine konkurentsivõimet ja arengut halvav tegur on genofondi piiratus. On küll 38 registreeritud tõugu, kuid kõik nad on väikesearvulised: trakeene, inglise täisverelisi, vene traavleid on igaüht ca 1000 mära, doni, budjonnõi, orlovi traavli, erinevate raskeveotõugude märasid on igaühes 400-700 mära, araabia märasid on 300, terski märasid alla 200.

Väljapääsu nähakse pikaajalistes perspektiivsetes selektsiooniprogrammides, mis teistes riikides puuduvat, aga tegevat aretuse sihipäraselt juhitavaks ja kiirendavat arengut. See on muidugi variant, mis sobib hästi Putini “juhitava demokraatiaga”. Selliste programmide saavutuseks peetakse nii vene trakeenide edu spordis, vene araablaste kõrgeid hindu USA-s kui Maailma Ahhal- tekiini Hobuste Assotsiatsiooni loomist Venemaa juhtimisel.

Tõugude osatähtsusest Venemaa hobuste ekspordis ja impordis antakse ülevaade, kust selgub, et 2004.-2005.a. eksporditi inglise täisverelisi 177, imporditi 335, araablasi eksporditi 133, imporditi 2, trakeene eksporditi 74, imporditi 10, ahhaltekiine eksporditi 72, imporditi 5, hannovere ja muid saksa tõuge eksporditi 35, imporditi 119. Arvud on tühised, ainult inglise täisvereliste import tundub nende üldarvuga võrreldes selle tõu Venemaa populatsiooni jaoks oluline ja võib selle aretuses midagi muuta, araablaste eksport näib aga ikka veel olevat ja jäävat Venemaa hobusekasvatuse  lipulaevaks.

Oma sporthobuste tõu loomine on ka selles artiklis, nagu mitmes eelmises taolises, arglikult, aga siiski ära märgitud. Seekord on tunnistatud vajadust “arutada konkurentsivõimeliste sporthobuste kiire aretamise otstarbekust” ja on öeldud, et “meie instituut on võtnud viie aasta plaani uurimused sporthobuste tõu loomisest maailma parimate sporthobuste tõugude genofondi baasil”. Lisatakse, et instituut taotleb luba selliste hobuste registreerimiseks, et tagada mitte ainult uue tõu loomine vaid ka “vältida kodumaiste sporthobuste tõugude hinnalise genofondi süsteemitut ristamist”.

Sporthobuste senises aretuses Venemaal kiidetakse noorhobuste katsetuste süsteemi ja soovitatakse nende katsetega ühendada ka täkkude kohustuslik tsentraliseeritud litsenseerimine, nagu see toimub mujal maailmas. Siiani on paljud kasvandused vastu.

Erilise nördimusega räägib autor inglise täisvereliste hobuste tõuraamatu ees seisvast ohust kaotada rahvusvaheline tunnustus. Käesoleval aastal saabuvat Venemaale täisvereliste hobuste tõuraamatute rahvusvahelise komitee komisjon, aga kohustusliku DNA analüüsi vastused on maksmata ja seega ka Tshehhimaa laborist kätte saamata 1700 hobuse kohta ( esitatud 2300- st). Kasvatajad ei taha maksta ka identifitseerimise ja arvestuse pidamise kulusid. Olevat oht, et Venemaa täisvereliste hobuste tõuraamat kaotab üldse rahvusvahelise tunnustuse.

Samas numbris esineb veel ka Timirjazevi- nim. Põllumajanduse Akadeemia dotsent V. A. Parfjonov, kes on põhiliselt samadel seisukohtadel, aga pakub välja radikaalsema idee, et Venemaa hobusekasvatuse tõuline struktuur, mis tekkis massilise hobusekasvatuse parandajate ja ratsaväe vajadusi arvestades, tuleks täielikult ümber teha nii, et uued aretuse eesmärgid kindlustaksid selle tootmisharu rahvusvahelise konkurentsivõime.

Vene teadlaste artiklid näitavad teatud rahulolematust totaalse protektsionismiga ja minevikku vaatava aretusega. Aga tunda on siiski venelikku kartust lääneliku arengu ees ja veendumust, et oma tõugude säilitamine on missioon, mis on kõrgem igast majanduslikust kaalutlusest.

Ungari sporthobuste kasvatusest

Rohkem kui Venemaaga on meil ühist Ungariga. Seal on samasugused probleemid ja on ka midagi kadestada ja eeskujuks võtta. Ajakiri "Breeding News" (mille täpne nimetus on "Breeding News for Sport Horses" ja moto "Timeo hominem unius libri", eesti k."Kardan ühe raamatu inimesi", s.t. ühe tõe fanaatikuid) avaldas pika intervjuu ühe Ungari suurima hobusekasvataja Michael Patakiga, kes on ka Ungari takistussõidu komitee president.

            Põhiliselt õhukonditsioneeride tööstuses tegev hr. Pataki on 140 hobuse ja suure ratsutamis- ning hobusekasvatuskeskuse omanik.Sel keskusel on 195 tallikohta, kunstseemenduse ja embrüosiirdamise labor, 70x34 m maneezh, 40 ha maad.

Aretuses on 25 mära, ja Pataki rõhutab eriti märade kvaliteedi tähtsust, väites, et 70% Ungaris kasutatavatest märadest tuleks aretusest kõrvaldada. Seejuures oleks Ungaris see teoreetiliselt isegi võimalik, kuna neil on seadusega paika pandud, et ka mära peab aretuses kasutamiseks saama litsentsi. Selleks on vaja saada 55% võimalikust punktide arvust ülevaatusel (s. t. keskmine hinne 5,5, see on vähe küll) ja ta sugupuu peab olema komisjonile vastuvõetav. Tegelikkuses ei jäeta peaaegu kedagi litsentsita, sest see tähendaks aretusühingu tulude vähenemist. Rangem valik ja väiksem populatsioon teeks kõik teenused palju kallimaks.

            Oma aretusest väidab hr. Pataki, et kõige paremad kogemused on tal  rootsi (SWB) ja saksa (eriti holsteini) märade ning prantsuse (SF) täkkudega, aga ta on kasutanud ka KWPN, hannoveri, oldenburgi, shagya ja mõne ungari sporthobuste liini hobuseid.

            Ungari ratsaspordi ja hobusekasvatuse praeguse madalseisu põhjust näeb ta kommunistliku rezhiimi hävitustöös. Ta tuletab meelde, kuidas Ungari kuulsad ratsanikud ja treenerid põgenesid pärast II Maailmasõda maailma mööda laiali ja nimetab neist eraldi Nemethy`t,  USA koondise treenerit (aga unustab Nemethy õpetaja d`Endrödy, kelle põhjalik raamat "Anna oma hobusele võimalus" uuendas kõvasti takistussõidu aluseid ja pani aluse Nemethy põhimõtetele).

Alustanud hiljuti takistussõidu komitee juhtimist Ungari Ratsaspordi Liidus, näeb ta peamise ülesandena parandada noorhobuste väljaõpet, saavutada, et seda teeksid professionaalid, mitte amatöörid. Selleks on juba loodud noorhobuste võistluste süsteem, on sisse viidud stiilipunktide alusel hinnatavad võistlusklassid. Auhinnasüsteem reastab 5-7-a. hobused nende 6 parema stardi järgi, võrdsete vahel toimuvad ümberhüpped. Nelja.- aastased  hobused peavad tegema vähemalt 8 võistlust, enne kui võivad startida järgmises klassis. Neile ei tehta ümberhüppeid kiirusele mitte kunagi.

            Hobusekasvatuses häirib hr. Patakit kõige rohkem odavate hobuste rohkus turul, selliseid sporthobuseid olevat Ungaris 40 000, hinnaga     30 000-60 000 EEK, peale selle muud hobused "hinnaga alates nullist". Vähe teatakse ja saadakse aru, millised on tõesti väga head hobused, millised lihtsalt lõbusõiduhobused. Seda vahet peaksid nii spordi- kui aretustegelased selgemini välja ütlema. Rohkem peaks selgitama ka oma maal sündinud kõrge kvaliteediga hobuste väärtusi. Enamasti on need niikuinii täielikult Lääne- Euroopa põlvnemisega. Praegu juhtuvat mõnikord, et inimene läheb Saksamaale hobust ostma ja toob sealt Ungaris sündinud hobuse. Ungaris, nagu meilgi, ei ole oksjonid vedu võtnud, müüakse ainult otse kasvatajalt, 4-5-a. hobuse hind on ka niimoodi jõudnud isegi ca 1,5 milj. Eesti kroonini. . Elatustaseme tõus annab lootust heade hobuste kiireks hinnatõusuks lähemal ajal. Need aga ei sünni keskpärastest märadest. Hr. Pataki tuleb korduvalt tagasi mõtte juurde, et aretuses peaks kasutama ainult väga häid märasid, kes toovat peaaegu alati omanikule tõsist tulu. Täkuomanik ei tasuvat Ungaris aga olla: välismaalt on igasugust spermat saada, aga kodumaal asuva täku sperma maksimumhind on ca 7000 EEK 24 kõrre eest.

Iiri veohobune - ohustatud ja edukas

       Sporthobuste tõud ei ole tavaliselt nii vanad, nii unikaalse genofondiga või eriliste tõutunnustega, et nendele ohustatud tõu staatust taotleda või anda. Üks selline väga eriline tõug, keda on nimetatud nii raskeveohobuseks, kergeks veohobuseks kui sporthobuseks on siiski olemas – iiri veohobune väärib kahtlemata säilitamist oma senisel kujul, ja on samas andnud ka puhasaretuses maailma tipphobuseid. Aga suurepärase ristamismaterjalina on ta muutumas spordis eriliseks, aga aretuses tavaliseks sporthobuseks. Iiri veohobune (Irish Draught Horse, tähis ID, selle tõuraamatusse võetud osa on Registered Irish Draught, tähis RID) saab üha enam iiri sporthobuseks (ISH), sedamööda, kuidas varajasema hunterite tootmise skeemi asemel (tavaliselt sisestav ristamine inglise täisverelise hobusega) kasutatakse üha enam vältavat ristamist, ja mitte ainult täisvereliste täkkudega.

     Ohustatud hobusetõugude uurimine on kujunenud geneetikutele tänuväärseks tööpõlluks ja 2005.a. avaldati iiri raskeveohobuse kohta uurimus – “Iiri veohobuse geneetiline mitmekesisus ja põlvnemisliinide säilitamine”. Selle tutvustuses tuuakse eredalt välja vastuolu geneetiliste ressursside säilitamise ja intensiivse valiku vahel sportliku ning majandusliku edu nimel. Peamine argument genofondi säilitamiseks on, et kui mingi geenivariatsioon on kadunud, ei ole seda enam kunagi võimalik taastada. Kui genofond ei ole palju laiem kui praegusel hetkel eduks vajalik,  ei ole see populatsioon võimeline kohanema muutuvate tingimustega (mitte ainult looduskeskkonnas, vaid ka sotsiaalsetes või majanduslikes vajadustes). Projekti järeldusena soovitatakse kasutada täisvereliste täkkudega saadud esimese põlvkonna ristandtäkke edasises aretuses väga piiratult, lubada neile vaid väike arv paaritusi ja selliste täkkude järglaste hindamisel olla eriti range.

Irish Horse Board (aretusühing, kes peab nii Iiri sporthobuse (ISH) kui Iiri raskeveohobuse (Registered Irish Draught - RID) tõuraamatuid) deklareeris seejärel, et see soovitus arvestab ainult geneetilise mitmekesisuse ja genofondi säilitamise huve, aga majanduslikku edu taotlevad kasvatajad ei saa loobuda ükskõik milliste täkkude kasutamisest, kui need tagavad kasumlikkuse.

     Uurimus ise kuulub mitokondri DNA analüüsi teel ühiseid “esiemasid” otsivate uurimuste hulka. Leiti, et tõenäolisi esiemade iseseisvaid liine on vähemalt 35, mis on palju, võrreldes näiteks tohutult arvukama inglise täisverelise hobusega, kellel analoogiline uurimus avastas ainult 12 sellist liini. Niisiis on ID tõug suhteliselt mitmekesise põlvnemise ja päritoluga. Võrreldi geneetilist sarnasust 16 oletatava komponenttõuga kaugetest aegadest ja avastati, et sarnasus on suurim kahe Hispaania tõuga (haruldane Caballo de Corro ja andaluusia hobune), järgnevad clydesdale, shoti mägiponi, orlovi traavel (!), inglise täisvereline, connemara, eksmoori poni. Tuleb välja, et ka väga kaua võrdlemisi puhtalt aretatud tõug ei ole kaugemat minevikku uurides sugugi põlistõug.

 Praegust kindla omapäraga genofondi ohustab peale ristamise teiste tõugudega ka intensiivne valik tõu sees, mistõttu mitte ainult täkuliinides vaid ka märaperekondades jäävad alles vähesed. Praegu on nimetatud 35 liinist tegelikult aretuses kasutusel vaid 25 ja  kogu märade populatsioonist põlvneb 55% vaid 8- st edukamast esiemast. Geneetilise mitmekesisuse vähenemine pürgimisel sportliku ja majandusliku edu poole on paratamatu. Ja seda ka siis kui kaitstakse end rangelt ristamiste eest – üks teine uurimus tegi kindlaks, et meesliinis põlvneb 98% ID praegu aretuses aktiivsetest märadest ja 96% täkkudest kahest täkust: King of Diamonds ja Prince of Shaunlara.

Inglismaa tõuraamatud ja passid

       Inglismaa on tõuaretuse kodumaa ja tõug on seal säilitanud suurema tähenduse kui Mandri- Euroopas. Kui mandril on tõuraamatud muutunud sisemiselt aina liberaalsemaks, aga nõuded neile riigi poolt rangemaks ning omavahelises konkurentsis nõrgemad kaovad, siis Inglismaal on riik eriti liberaalne igasuguseid tõuraamatuid ja aretusühinguid tunnustama ja nende arv ei kahane, vaid võib isegi suureneda. Aga kuna Euroopa Liit nõuab, et igal hobusel peab olema ainult üks pass ja tulevikus tahetakse näha igas riigis kõigi hobuste ühist andmebaasi, on loodud Riiklik Hobuslaste Andmebaas (National Equine Database) mille töölerakendamiseks tuleb ühendada 83 erineva organisatsiooni andmebaasid, kes kõik annavad praegu välja hobuste passe. Neist peavad 63 ka tõuraamatuid, 20 on spordiorganisatsioonid või lihtsalt passide väljaandmisega tulu teenivad aktsiaseltsid vms. Tõuraamatute hulgas on hulk teiste maade sporthobuste erinevate tõugude tütartõuraamatuid (hannoveri, trakeeni jt.), on neli erinevat  oma sporthobuste tõuraamatut (Sport Horse Breeding of Great Britain, British Sport Horse Registry, Scottish Sport Horse, Anglo- European Studbook), mitmel tõul on Inglismaal isegi mitu tütartõuraamatut. On ka mitu äriühingut, kes on spetsialiseerunud teadmata põlvnemisega hobuste passidele ja üks (Veteran Horse Society) annab passe ainult vanadele hobustele. Võistlev hüppehobune võib passi saada kas aretusühingust, ratsaspordi föderatsioonist või takistussõidu assotsiatsioonist.

Küll on meil kõik lihtne!

Raigo Kollom