Hobusetõud

Hobustest on ilmunud tohutul hulgal kirjandust. Inglise keeles ainuüksi ratsutamisest avaldatud raamatute koguarvuks oletati juba mitukümmend aastat tagasi umbes 140 000 nimetust. Praegu on ühelainsal raamatumüügi leheküljel imärksõna "horse breeds" all internetis üleval 264 nimetust . Selge see, et paljus need raamatud  kordavad üksteist. Midagi uut pole öelda ka Andrea Fitzpatrickul tema nüüd eesti keeles ilmunud teoses "Hobusetõud" ("The Ultimate Book of Horse Breeds"). Aga omasuguste pealiskaudsete ülevaadete, rohkem pildiraamatute kui sisuka lugemisvara seas on see üks paremaid pildivaliku poolest. Näiteks ei ole vist võimalik leida paremat pilti kathiawari hobuse kõrvadest.

Kahjuks on autor mõnikord kasutanud vananenud või suisa ekslikke andmeid, mida tõlkija ja konsultant on püüdnud märkustega parandada. Alati pole see võimalik, sest piltide paigutust ja lehekülgede ülesehitust originaalist erinevaks palju muuta ei tohi. Näiteks on parandamata ekslik väide, nagu oleks hutsuuli hobune eelkõige või ainult Poola tõug. Häiriv on algupärandis ka ametliku terminoloogia asemel vahel mingi vaba, lobisemise poole kalduv keelepruuk.

Vähemalt üks hea külg on selle raamatu ilmumisel küll. Lõpuks on leitud inimene, kes on küllalt vastutus- ja asjatundlik hobusteraamatuid tõlkima. See inimene on Uta Saar, ise juba paarkümmend aastat hobustega ja ratsutamisega tegelenud (ka välismaal), palju lugenud ja vajalikul märal uudishimulik, ning samas kriitiline. Kui palju meil on hobuseinimesi, kes saavad iseseisvalt aru, et õige ei ole öelda haflingeri hobune, vaid haflingi hobune, või kes oskavad täiendada autori teksti sellise faktiga, et maailma suurim šairi hobune Sampson sündis 1846.a. ja oli 219 cm kõrge?  Ja kes läheks hipodroomile Reimo Õunmaa käest uurima, kuidas nimetatakse eesti keeles seda pulka, millega hoitakse kuumrautuse ajal rauda paigal?  Samas aga tunneks eesti keelt nii hästi, et kasutada  juba Wiedemanni sõnastikus ja muidugi ka Mauringul esinevat sõna "voom", kuigi igapäevases kõnepruugis see veel päris läbi löönud ei ole. Ja kes tunneb meie ratsaspordi ning hobusekasvatuse kujunevat oskuskeelt küllalt hästi, et mitte laskuda võõrapäraste või talliargoo uudissõnade loopimiseni, vaid säilitada ja arendada olemasolevat.

Tõugude nimetuste õigekeelsuses on ja jääb küll edaspidigi probleemiks, kas kasutada tõunimetustes eesti keele häälduse järgi kirjutatud kohanime  (loomakasvatuse traditsioon) või säilitada kohanimi muutmatul kujul, nagu soovitab viimasel ajal Keele ja Kirjanduse Instituut. Tõlkija ja konsultant on lähtunud tavast, et häälduspärast nimekuju on mõtet kasutada siis, kui see on traditsiooniline, tuntud (ja seetõttu vahel ka ainult pooleldi häälduspärane, näiteks shire rangelt häälduspärane kuju oleks šaiö, kasutusel on šairi), endastmõistetavalt aga juhul, kui see on nii kirjas Võõrsõnastikus (näiteks peršeron).  Soome- või venepärane puhtalt häälduspärane nimetuste õigekiri tekitaks aga vähetuntud tõugude puhul arusaamatusi ja veidraid kirjapilte, nagu safök pantš (Suffolk punch), tšikasoo (chikasaw), gällöuei (galloway), ogzuaaz (Auxois) jne.  

Tundmatute nimede algkeelne kuju annab vähemalt ligikaudsegi ettekujutuse, kust see tõug pärit on, ja ei aja segadusse võõrkeelse kirjanduse lugejaid. Keeleinimesed pole muide päris ühel meelel selleski, kas kohanimi tõunimetuses peaks olema suure või väikese tähega. Meie meelest võiks jatkata juba päris palju harjutatud varianti, et algupärase nimekuju kasutamisel oleks see siiski väikese tähega ja kursiivis.

            Järgmine samm meie hipoloogilises kirjanduses võiks olla mõne parema ja põhjalikuma teose tõlge, tõlkija on meil selleks olemas. Seni võime sirvida ilusat pildiraamatut, mis sissejuhatuseks hobustest kirjutatusse on päris korralik. Kiita võiks kirjastust "Sinisukk", kus kiiresti pärast "entsükomöödiana" kuulsaks saanud Hermseni "Hobuste entsüklopeediat" suudeti selline tõhus vigade parandus teha.

Raigo Kollom

ESHKS infoleht 2008.a.