Josee Hermseni „Hobuste entsüklopeedia“

    Kas keegi suudab mõistatada, mida tähendavad sellised väljendid, nagu “Hobuste proovilepanek ehk takistussõidu kolmevõistlus”, “Mustavalgetel hobustel esinevad valged laigud ja veel üks mustast erinev värvus”, “Tagajalgade põlveliigesed asetsevad sääreluu ja pöia vahel”. Esimene inimene, kellelt neid mõistatusi küsisin, küsis vastu: “Kes see loll nii ütles?”

            See pole aga lapse lalin ega teadvuseta sonimine, vaid 229.- kr. eest müügil olev raamat, mille pealkiri peaks andma lootust uuele tasemele meie  hobusekasvatuse ja ratsaspordi oskuskeeles ning erialases hariduses. “Hobuste entsüklopeediat” meil ju seni polnud, aga vaja oleks.

            Meie ees on aga Josee Hermseni “Hobuste entsüklopeedia” tõlge, hea näide, et kirjastusel “Sinisukk” on enam- vähem kõik, mis ühe raamatu tegemisel võib halvasti minna, nii ka läinud.

            Juba originaali valik on vaieldav. Interneti- kommentaarides on selle küllalt levinud ja tõlgitud teose voorusteks nimetatud odavust ja arusaadavust lastelegi. Võib ju hinnata heaks kavatsuseks autori taotlust võimalikult kõike hobuste kohta käivat kajastada, selles osas on lääneratsutamise ja rakendispordi käsitlus eesti keeles tõesti esimene ja tundub korralik. Aga need on meie jaoks marginaalsed alad, hobuspordi põhialade või hobusekasvatuse kohta ei saa vähegi tõsisem huviline midagi uut teada ja võib hoopis senistes teadmistes kahtlema hakata – ei tea näiteks enam, kus on hobusel kand või põlv jne.

            Aga olgu, hollandlanna Josee Hermsen ei pretendeerigi põhjalikkusele ega originaalsusele, ja sellisel asjaarmastajast kõiketeadja- võhiku seletusel teistele omataolistele võib oma koht olla seal, kus igasugust erialakirjandust on külluses. Aga juba originaali toimetamine ei ole parimate hulgast ja 1998.a. ingliskeelses väljaandes on mõned veidrad vead, mida on eestikeelses väljaandes muidugi korratud: kohe esimestel fotodel on kaks erinevat hobust, üks must ja teine raudjas, mõlemad nimetatud mustadeks araaablasteks (black Arab), liikumatult seisva hobuse pildiallkiri on “araablase graatsiline liikumine”, soojaverelise hobuse näitena esitatud hobune on pildil ilmselt poola konik (see võib olla juba autori viga) jms.

            Eestikeelse väljaande toimetamine on aga lausa kuritegelik lohakus. On käitutud nagu kuskil 19. sajandil, kui eestikeelne terminoloogia paljudel aladel puudus. Ometi on meil vaikimisi hobusekasvatuse ja ratsaspordi terminoloogia aluseks võetud Harri Mauringu “Hobusekasvatus ja ratsasport”, ja keegi ei ole seda vaidlustanud.  Ilmselt ei ole ükski hobusekasvatuse ja ratsutamise terminoloogiat tundev, isegi üldse alaga natukenegi kokku puutunud inimene seda tõlget enne trükkiminekut lugenud, kuigi konsultant on impressumis nimetatud. Keegi neist ei saaks sellega leppida, kuidas tõlkija on loobunud tarvitamast väljakujunenud termineid, ei saa aru keerulisemate lausete mõttest, kasutab sõna- sõnalist tõlget.

            Nii tehakse ka väga lihtsate mõiste edasiandmisel: küliskäik on tõlkes järsku sammukäik, küliskäija sammuhobune, hobuse tagaots tagaveerandid (sellise sõna- sõnalise tõlke jaoks kõlbaks sõnaraamatust ka tagakvartal või tagakorter), liigendiga suulised e. trenselsuulised (viimane on meile saksa keelest tulnud ja juurdunud) on tõlgitud pulksuulised (hoopis teine suulise tüüp), takistus tõusev kolmik on järsku kolmiktara, püstrist on käärtõke,  prei on mudapalavik, ristgalopp on koordineerimata galopp jne. jne.

            Spetsiifilisema teksti juures tehakse muidugi hullemaid vigu. Hobuse välimiku kirjeldusest saab välja lugeda ainult tõlkija võhiklikkust ja ei midagi muud. Lisaks juba toodud näidetele on eksterjööri joonisel õlanukk  tõlgitud õlavarreks, puusanukk puusaliigeseks, päkk tallaks, ingl. fetlock (sõrgatsiliiges) on tõlkijal kannaliiges, joonisel näidatakse aga hoopis randmeliigest (see on juba originaali viga, aga vähemalt konsultant peaks seda märkama). Rääkimata siis, kuidas kannaliigestest on saanud tagajalgade põlveliigesed.

            Hobuse värvused on ka originaali autoril segi läinud: hobune, kelle lakk ja saba on ühevärvilised pruunid, on tal kõrb, ja keegi pole seda parandanud raudjaks. Tõlkija on omalt poolt tõlkinud brown (tumekõrb) raudjaks, kuigi joonisel on lakk ja saba selgelt tumedamad. Dun on seni eesti keeles olnud võik, tõlkija on pidanud paremaks öelda hallkõrb. Ja autori joonisel on seda värvust hobusel lakk ja saba kerest heledamad! Lihtsam lohakus on, kuidas joonise seletuses öeldakse kimmelpunane, fotol aga punakimmel, autoril mõlemad red roan.

            Ja kui taheti meelde tuletada vanu termineid märgiste kohta – sukad ja sokid, oleks tulnud ära märkida, et ametlikes dokumentides ei tohi neid kasutada juba ammu ei inglise ega eesti keeles.

             Mitte ainult meie ala spetsiifilisi termineid ei ole solgitud, ka üldisemast sporditerminoloogiast minnakse ülbelt üle või mööda: õhulend e. õhulennu faas on tõlkijal õhus olemine ja isegi “hetkeline õhusrippumise moment” (moment of suspension), äratõuge on maast kerkimine, ka võiks teada, et võimlemisharjutused on midagi spetsiaalsemat kui tõlkija kasutatud kehalised harjutused.

            Ingliskeelsest tekstist ei ole alati püütudki aru saada. Võiks ju teada et Charlemagne oli Karl Suur, ja kui “stud” tähendab nii karja, tõugu kui täkku, ei tohiks kirjutada, et Friedrich Wilhelm I aretas trakeeni tõu, kui ta tegelikult asutas vaid kasvanduse.

            Et sellise üldkultuurilise taseme puhul eksitakse väga spetsiifilistes asjades, on juba andestatav, paljutki oleks pidanud ju küsima mitte ainult ühelt, vaid mitmelt konsultandilt. Veterinaaria on näiteks eriala, mille kohta oleks viisakas paluda abi mõnelt veterinaarilt (naljakamad vead, nagu künahaukamise “uus termin” sõime närimine või õhuneelamise asemel õhu sisseimemine, hakkavad muidugi igaühele silma). Lääneratsutamist ja rakendisporti ei hakanud ma üle vaatamagi, kuna ei tunne neid alasid. Aga siiski: joonisel hobuse rakmetest on sedelgast järsku saanud sadul, kuigi sellel asuv rõngas on ikka sedelgarõngas.

            Mõned mõisted oleks tulnud ära seletada, sest näiteks ingl. near- side ja offside otsetõlge loob absurdsed väljendid, nagu “ratsutamine raja välimisel küljel” (sõit vasakule). Meil ei ole ka vahetegemist stallion- colt ja mare- filly vahel alates 4. eluaastast vms.

             Pole aga halba ilma heata. Oleme saanud suurepärase õppevahendi hobusekasvatuse või ratsutamise süvendatud õppimiseks. Õppejõud võiksid anda sellest raamatust üliõpilastele huvitavaid ülesandeid: leida mõni lehekülg, kus pole ühtegi sisulist ega  keelelist viga (mina ei leidnud esimesel lehitsemisel ühtegi lehekülge),  võistelda, kes leiab 30 minutiga rohkem vigu, parandada (uuesti tõlkida) mõni lõik või peatükk vms. Aga kõlbab ka omapead eneseharimiseks. Nii et ostke ruttu see haltuurašedöövr, enne kui kellelgi häbi hakkab ja see müügilt ära korjatakse.

Raigo Kollom

2006