Inglane kõnnib omapead

Tänavusest WBFSH aastakoosolekust, mis toimus seekord Inglismaal Newmarketis, tuleb pikemalt juttu järgmises numbris. Mõned tähelepanekud pikast vestlusest Briti Hannoveri Hobuse Seltsi (British Hannoverian Horse Society) juhi John Shenfieldiga mahuvad siiski juba siia.

Kui meile vahel tundub, et Euroopa Ühendus on liberaalsuse, vabaturumajanduse ja konkurentsivabaduse nõuetega ja riikliku sekkumise keelamisega liiale minemas, siis Inglismaal on need igamehe vabaduse traditsioonid nii vanad ja tugevad, et tõuraamatuid peavad 60 organisatsiooni, sageli ühele tõule mitu, isegi näiteks väga haruldased eriskay ponid ja kaspia ponid jagunevad kumbki kahte seltsi. Eriskay seltside tüli on viinud niikaugele, et kohus tegi otsuse: ministeerium ei pea ühe seltsi kiusu pärast teise kohta esitatud teabenõuetele vastama.

Passe annavad välja koguni 80 organisatsiooni. Nende hulgas on näiteks Veteranhobuste Selts, kuhu võib registreerida kõiki üle 15 a. vanuseid hobuseid aretusühingute passidega, või saab enne registreerimata hobusele passi ainult 20 naelaga. Tõsi küll, selles passis pole sugupuud ja identifitseerimine vetarsti poolt on palju kordi kallim, ja omanikumuutuse registreeriminegi on 17,5 naela.

Sellises segaduses püüti korda luua nii, et oli Riiklik Hobuste Register, kuhu kõik seltsid pidid oma andmed edastama. Aga nüüd, kui EÜ sellist registrit nõudma hakkas, see Inglismaal hoopis kaotati – raha ei ole. Raha hoitakse Inglismaa avalikus sektoris tõesti kokku, nagu Inglismaa ju EÜ eelarve koostamisel kõigilt teisteltki nõuab. John Shenfield ironiseeris, et tippametnikuna karjääri tegemiseks pead leidma võimalusi rohkem alluvaid lahti lasta, siis sind ka edutatakse. Seetõttu pole kedagi, kes kontrolliks näiteks passide olemasolu hobustel. See on omavalitsuste ülesanne ja tegelikult on passita hobuseid palju.  Kui sellised hobused kellegi kodus elavad, peetakse nende registreerimist vajalikuks ainult taudide kartusel. Samas on passita hobuse eest on võimalik teha hiiglaslik trahv 5000 €., aga see kehtestati arvatavasti ainult selleks, et karistada hobusevargaid, kes varem varastatud hobuseid hulgi Prantsusmaale lihaks vedasid. Muidugi passideta.

Loomulikult ei saa ükski tõuraamat Inglismaal  riigilt mingit toetust. Vastupidi, kui neil on oma tallid või kontoriruumid, maksavad nad kinnisvaramaksu. Aga rahast puudust ka ei ole. Kui maailmakuulsa džokide kooli British Racing School direktorilt küsisime, kust raha tuleb, vastas ta: „Charity!“ Seda sõna, mis tähendab heategevust, kuulsime mujalgi. Kes kuhugi kõvasti ei anneta, see ei kuuluvat kõrgemasse seltskonda. Kuidas kasvõi Araabia šeigid on Briti valitsusest vähemalt hobumajanduses rikkamad ja mõjukamad, sellest edaspidi pikemalt.

Raigo Kollom

2012