Punane puuhobune

                                                                                                                                                                                                                                  „Kultuur on piiride tõmbamine.“

                                                                                                                                                                                                                                                                   Juri Lotman

Mul on kodus riiulil punane puuhobune. Iga kord, kui seda märkan, tuleb meelde: „Tee puust ja värvi punaseks!“ Mõnda elavate hobuste kohta öeldud mõtet kuuldes tuleb ta silme ette ja läheb vahel lausa erepunaseks. Näiteks kui kuulen:

-          „Muidugi on see varss mul toetusalune! Tal on ju mõlemad vanemad ohustatud tõust ja toetusalused: isa eesti hobune, ema eesti raskeveohobune!“

-          Või õige natuke vähem absurdne: „Muidugi pead sa selle varsa registreerima EHS-is! Mõlemad vanemad on ju seal arvel – isa on trakeen ja ema tori!“

Sellised mõtted tulevad mõtlemisest teistsuguste mõistete abil, kui mõeldakse Euroopa ametlikus aretuse oskuskeeles.

Lahkuminekud arusaamistes algavad tõu mõiste ebamäärasusest. Tõu mõiste definitsioonis pole ka teadlased suutnud kokku leppida. Kuna aga Eesti ja Euroopa ühised seadused nõuavad igale hobusele dokumenti ja selles peab olema näha, kuhu ta kuulub, on seadusandja asja lihtsustanud. Tõu mõiste asemel kasutatakse väga selget mõistet „tõuraamat“.

Kuna tõuraamatutel on selged piirid, leidub ikka selliseid hobuseid, kes ei sobi ühessegi tõuraamatusse. Seepärast jagab EÜ seadusandlus kõik hobused esmalt tõuraamatutesse registreeritud hobusteks ja „kasvatamiseks ning tootmiseks mõeldud hobusteks“ (teisiti öeldes väljaspool tõuraamatuid registreeritud hobusteks). See jaotus kuulub Euroopa Komisjoni määruse nr.504/2008 järgi kohustusliku keskandmebaasi põhiandmete hulka. Isegi tõug või tõuraamat selliste põhiandmete hulka ei kuulu!

Kui väljaspool tõuraamatuid registreeritud hobused on niimoodi lahterdatud kõik ühtmoodi väljapoole kultuursete hobuste piire, jagatakse seespool, tõuraamatute vahel, piire edasi. Aluseks on aretusprogrammid, aga mitte ainult. Igaühel on elus palju kordi vaja otsustada, kuhu ta kuulub. Kelle hulka. Hobusekasvataja peab otsustama, kuhu ta hobused kuuluvad. Need hulgad, kuhu kuuluda, ongi tõuraamatud.  Hobuse tunnustamine mingi tõuraamatu vääriliseks nõuab kõigepealt omaniku tahet ta sinna esitada. Järgnevalt on vaja tõuraamatu nõusolekut ta sinna vastu võtta. Nõudmised, millele hobune selleks peab vastama, on erinevates tõuraamatutes erinevad.

Mõned tõuraamatud ei tunnista mingit võõrverd, iga varsa sugupuu peab väga paljudes, isegi kümnetes põlvkondades olema vaba mõne teise tõu esindajatest. Sellistest suletud tõuraamatutest on tuntuimad ja suurimad inglise täisvereliste ja araabia täisvereliste tõuraamatud. Need on sellised tõud, kus ühel tõul on suur hulk tõuraamatuid eri riikides, aga nõuded on kõigil ühesugused – võõra vereta sugupuu n.ö. algusest peale. Vähem teatakse, et ka shetlandi ponide tõuraamatud on nüüd suletud ja ka neid on palju – näiteks Saksamaal tervelt 14 erinevates liidumaades.

Sporthobuste tõuraamatud on enamuses põhimõtteliselt ristandite tõuraamatud. EÜ seadusandlus nõuab, et selline ristandaretus peab toimuma eelnevalt kinnitatud ristandaretusprogrammi ja ristamiseks kasutatavate tõugude nimekirja järgi . Erinevate tõugude kasutamise piirangud selliseks ristamiseks on eri tõuraamatutes erinevad – trakeeni tõus on lubatud ainult inglise täisverelised või araablased, paljudes uuemates tõuraamatutes  (ja ka meie ESH tõuraamatus)on lubatud kõik WBFSH (Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsioon)poolt tunnustatud tõuraamatud.

Aga mitte ükski tõuraamat ei saa lubada piirideta ristamist, sest aretusprogrammis peab olema näidatud aretuseesmärk,  tõu tunnused, valiku kriteeriumid.

Seepärast jääb igasugune aretuse vabakunstnike looming ja hobuste vabaarmastuse vili väljapoole tõuraamatuid. Muidugi võib ka selline diskrimineerimine tekitada protesti. Nagu kunagi üks kõrgema meditsiinilise haridusega noor daam tahtis minuga kangesti rääkida hobuste suguelust ja  nõudis seletust, miks ei lasta märadel vabalt valida, keda nad tahavad. See vägistamine kuulsama sugupuu nimel olevat õudne ja keskaegne.

Varem võis sellise vaba loomingu vili jäädagi dokumentideta, vähemalt ta sündi ja vanemaid või kasvatajatki ei registreeritud. Nüüd Euroopas nii suurt diskrimineerimist ei lubata – iga hobune peab saama vähemalt sünniaasta jooksul (Eestis kuue kuu jooksul sünnist) passi ja olema registreeritud andmebaasis. Aga erinevalt tõuraamatute hobustest ei pea sellisel väljaspool tõuraamatuid registreeritaval hobusel olema isegi nime (aga peab olema UELN number ja elektrooniline kiip), ammugi mitte vanemaid, sugupuud ega kasvataja nime. Keelatud need andmed siiski ei ole. Mõned passide väljaandjad aga ei pane ikkagi näiteks ka tegelikult teada olevat sugupuud sellise hobuse passi, et rõhutada ta alaväärtuslikkust aretuse jaoks. Nagu kodakondsus pole igaühe õigus, vaid on privileeg, tunnistamine, et inimene vastab teatud tingimustele, nii on ka tõuraamatusse kuulumine hobusele privileeg ja tunnustus.

Paljud tõuraamatud ei taha kuuldagi selliste hobuste kasutamisest aretuses, kuid Euroopa Komisjoni määrused absoluutset diskrimineerimist ei luba. Nõutakse hoopis reegleid, mille järgi nende järglased mingis põlvkonnas jõuaksid tõuraamatusse. Tagamõte on selles, et võimalikult vähem hobuseid kuuluks sellisesse ebamäärasesse kategooriasse ja võimalikult rohkem tõuraamatutesse, kasvõi ükskõik kui madalasse klassi.

Hobuseid ju klassifitseeritakse! Nende arvestuses kehtib hierarhiline süsteem.  Mitteametlikult klassifitseeritakse ka tõuraamatuid. On õilsamad tõud ja madalamad tõud, on parandajad tõud ja parandatavad tõud. Oleneb muidugi aretuse eesmärgist – kui ühe tõugude rühma  aretuse eesmärgiks on maksimaalne hüppevõime, teisel aga hobuseliha maitseomadused, ei ole nende rühmade hierarhia ühesugune ei hobuste ega tõugude vahel.

Kui sellist hierarhia põhimõtet jälgitakse, on ka väga madala või segase päritoluga märal võimalus oma järglastele parem tulevik kindlustada. Kui omanik paaritab ta nn. parandava tõu täkuga, on järglane kõrgema staatusega, enamuses tõuraamatutest pääseb ta eeltõuraamatusse. See on võimalik muidugi vaid ristandaretust tunnistavates tõuraamatutes. Suletud tõuraamatud ei luba võõraid enda hulka mitte kunagi. Mõnes suhteliselt rangemas, puhasaretusele lähenevas aga mitte absoluutse puhasaretusega tõus, nagu näiteks trakeenid, tohib võõra tõu esindaja olla 6. põlvkonnas, s.t. et alles kuue paarituse järel puhtatõuliste trakeenidega (või lubatud inglise või araabia täisverelistega) saadakse puhtatõuline trakeen. Enamus säilitatavaid ohustatud tõuge lubab 1/8 võõrast verd, seega näiteks üks araablane eesti hobuse sugupuus tohib olla 3. eellaste põlvkonnas.

Viimane näide on hea selgitamaks aretuse eesmärgi tähtsust parandaja (säilitataval tõul säilitaja) valimisel. Kui tahetakse  eesti-araabia ristandi järglastest  saada eesti  tõugu hobused, on eesti täkk kõrgema staatusega kui araablane, kui aga tahetakse saada eesti ratsaponi, on araabia hobune kõrgema staatusega.

Mõnikord tehakse naljakaid ristamisi, kus raske aru saada, on siin mingi mõte või on see … Tuleb meelde, kuidas Beslani kasvanduses läksime peazootehnikuga mööda tänavat ja ühe maja juures ta ütleb: „Lähme teisele poole teed. Siin elab selline naine, et jääb juba väravast mööduvast mehest rasedaks.“  Kas pole sama lugu, kui 2009.a. said Eestis kaks trakeeni mära varsa raskeveo täkuga, kolm trakeeni mära tori täkuga ja üks oldenburgi mära ning belgia sporthobune on kah tori täkuga paari heitnud. Omasuguste tõuraamatuväliste täkkudega on järglasi saanud juba päris suur hulk hobuseid. See arv küll väheneb, aga võiks väheneda kiiremini.

Üldse registreeriti Eestis väljaspool tõuraamatuid 2008.a. 140 hobust, 2009.a. 101 hobust. Peale selliste, kes on tõesti sobimatud ühegi tõuraamatu nõuetega, on päris palju ka selliseid, kus omanikud on teinud neile endale kahjuliku otsuse ja registreerinud ESH või ERP aretusprogrammidele vastavad varsad ristanditena või selliste tõunimetustega, mille kasutamise õigust ega tõuraamatut Eestis pole. Selliseid varssu oli 2008.a. 32 ESH tõuraamatu kõlbulikku ja 33 ERP kõlbulikku, 2009.a. vastavalt 16 ja 30.

Miks on sellised otsused kahjulikud? Või miks oleks ESH või ERP parem? Ütlen ESH või ERP sellepärast, et muud seaduslikku poolvereliste hobuste ja ponide tõuraamatut Eestis pole ja hannoveri, KWPN  vms. tõuraamatusse registreerimine on küll võimalik, aga tülikas ja kallis. Kahjulik on jääda väljapoole tõuraamatuid, sest:

-          Paljud ostjad nii meil kui välismaal väldivad ristandeid juba ainult nimetuse pärast – see on odava hobuse liiga selge tunnus. Kui mõni meie tõuraamat millegagi silma peaks paistma, ei laiene saavutatud tähelepanu tõuraamatute välistele ristanditele.

-          ESH tõuraamat annab õiguse võistelda Maailma noorte sporthobuste tshempionaadil ilma „rohelist kaarti“ taotlemata. Ristandile seal võistlusluba saada on üldse võimatu – see on tõuraamatute võistlus.

-          Kui saab teoks jõudluskontrolli toetus, ei lähe selliste hobuste tulemused toetuse määramisel arvesse – toetust makstakse ainult Eestis tunnustatud tõuraamatute hobuste ülevaatuste ja võistluste järgi

-          Selliste hobuste arvelevõtmise ja passide kuludeks riik aretustoetust ei anna ja ei tohigi anda – aretustoetus on seadusega ette nähtud tõuraamatute pidamiseks.

Tuleks veel aru saada mõnest asjaolust:

-          Tõuraamatute pidamine muutub nii meil kui mujal rangemaks.  Juba praegu on sünnijärgse registreerimise andmete muutmine lubamatu. Uues passis on kohustuslik väli muuseas ka „tõuraamatu sektsioon“ mida ristandil ei saa täita, isegi kui kasutataks ebaseaduslikult mõne võõra tõuraamatu tõunimetust. Ei saa loota, et tõuraamatuväline ristand registreeritakse kunagi tõuhobuseks, nagu varem võis juhtuda. Tunnustamine aretusse mõnes tõuraamatus ei muuda hobuse enda sünnijärgselt  registreeritud ja UELN numbri kaudu keskandmebaasis fikseeritud tõuraamatusse kuulumist kunagi.

-          Selliste „ristandite“  registreerimine toimub teiste hobuste omanike kulul. Kuna nende registreerimist riik ei toeta, siis teevad aretusühingud selle töö nö muu töö kõrvalt. Suurimgi passi hind ei kompenseeri kõiki aretusühingu kulusid ühe varsa kohta. Seega elavad tõuraamatute väliste ristandite kasvatajad mingil määral tõuhobuste kasvatajate arvel.

-          Teatud ebatervet konkurentsi tekitanud olukord, et hobuste tõuraamatute toetuse summa oli konstantne suurus ja ühe aretusühingu suurem varssade arv tähendas nende eest toetuse maksmiseks teise ühingu toetuse vähenemist, enam põhimõtteliselt nii ei ole. Ühe varsa toetuse ühikumäär on möödunud aastast kindel suurus. Registreerimine väljaspool tõuraamatuid vähendab hobusekasvatuse aretustoetuse kogusummat.

Ma ei hakka siin kirjeldama kasvatajate imelikke põhjendusi, miks seni on tõuraamatusse sobivaid hobuseid väljaspool tõuraamatuid registreeritud. Ühine on neil kõigil see, et need põhjendused on aretusvälised. Ka seda võib punane puuhobune meile öelda, et aretus olgu aretus, mitte sõprus, kadedus, armastus, vihkamine, rumalus, veidrus, ajaviide, seltskond  ja mis kõik veel.

Raigo Kollom

ESHKS infoleht 1/2010