Säilitada või jätkata?

Lõpmatu poleemika selle üle, milline on õige tee tori tõu säilitamiseks, tuletab meelde, kuidas varem ja mujal on vaieldud selle üle, kuidas säilitada oma kuulsaid hobusetõuge. Näiteks Saksamaal pärast II maailmasõda. Olukord oli ju masendav  - 1936.a. OM kõik individuaalsed ja võistkondlikud kullad võitnud Saksa ratsanikud ja hobused olid oma raskete ja aeglaste hobustega hädas, et üldse auhinnalistele kohtadele jõuda. Sõjas oli ju kaotatud trakeenid ja kergema ratsaväehobuse aretus, jäänud oli talupojahobune. Tõsi, saksa hobused olid ka sõjajärgsete aastate suurvõistlustel arvulises enamuses paljude riikide sportlaste all, aga võitjad olid teised. Isegi parim Saksa hüppehobune Halla ei olnud õieti päris Saksa hobune – ta isa oli traavel Oberst, ema Helene oli Prantsusmaalt sõja ajal saagiks saadud tundmatu põlvnemisega mära. Kirja pandi Halla hesseni tõuraamatusse. 

Kõik takistussõidu olümpiavõitjad 1952-1972 peale Halla (1956) olid 50% või rohkem täisverelised, tõunimetustelt olid Ali Baba (1952) anglo-araablane, Posilippo (1960) itaalia sporthobune, Lutteur B (1964) prantsuse ratsahobune, Snowbound (1968) puhas täisvereline, Ambassador (1972) iiri sporthobune. Omaette kurioosumina oli isegi enne sõda Saksa hobusekasvatuse võidusümboliks saanud Tora (1936.a. olümpiavõitja takistussõidus) väga vähe holstein, nagu teda ametlikult nimetati -  ta isa oli hackney täkk ja emaisa täisvereline ratsahobune.

Saksa aretajatel oli tekkinud tõsine ohutunne, et nende rasked võimsad hobused kaotavad turu. Ja leiti, et oma hobusekasvatuse säilitamiseks tuleb oma tõuge muuta. Muudeti aretuseesmärke ja sugutäkkude valimine teistest tõuraamatutest kasvas kiiresti.  Holsteini tõuraamatus domineerisid peagi Cottage Son xx, Landgraf xx, Cor de la Bryere, Furioso xx -  täkud, kelle vastu olid alguses paljud, kui mitte enamik aretajaid. Praeguseks aga on raske, kui mitte võimatu leida holsteini hobust, kelles poleks üldse nende täkkude verd.

Kui sellist aretust nimetatakse tänapäeval vahel tõu säilitamiseks, on tegemist lihtsalt keelelise anakronismiga. Kunagine säilitamise mõiste koondas endasse nii tõu (aretuse) jatkamise turu nõuetega kaasa minemise huvides kui tõu genofondi säilitamise keskkonna bioloogilise mitmekesisuse huvides. Ja need on vastandlikud huvid. Saksamaa näites ei säilitatud vanu tõuge, vaid jatkati nende aretust.

1960ndtel ja 1970ndatel aastatel, kui Saksamaal muudeti oma tõugude aretusprogramme, ei olnud veel FAO geneetiliste ressursside säilitamise plaani  ega Euroopa Liidu piiranguid tootmise riiklikule toetamisele. Alles 1995.a. laiendas FAO 1983.a. loodud taimekasvatuse geneetiliste ressursside komisjoni volitusi ning nimetas selle ümber toidu ja põllumajanduse geneetiliste ressursside komisjoniks ja see hakkas tegelema ka loomatõugude säilitamise jälgimise ja koordineerimisega. Ohustatud loomatõugude nimekiri saadi kokku alles 2005. aastaks. Selle komisjoni määrustes ja tõugude säilitamise alastes teaduslikes publikatsioonides kasutatakse peamiselt väljendeid „conservation“ ja „preservation“.

 See mõiste, säilitamine kitsamas mõttes, ei tähenda mõne piirkonna või tõu aretustegevuse toetamist, et konkurentsis vastu pidada, vaid kogu maailma jaoks kadumisohus olevate  originaalsete ja unikaalsete ressursside säilitamise rahvusvahelist  koordineerimist ja toetamist. Püütakse mõjutada avalikkust ja valitsusi toetama puhaste algupäraste tõugude säilimist just sellistena, nagu nad on olnud palju põlvkondi.  

Samas vaimus, aga oma huvidele vastavalt on Euroopa Liit kehtestanud ohustatud tõugude toetused keskkonnatoetustena, mille aluseks ei ole tõu ohustatus mingil maal, vaid kogu Euroopas. Vastavalt on FAO nimekirjas puhtatõuline araabia hobune ohustatud tõug näiteks isegi Iirimaal, Saksamaal, Inglismaal, Poolas, väljaspool Euroopa  Liitu isegi Egiptuses, Venemaal, Iraanis, ainult Ameerika Ühendriikides mitte. Aga eurotoetusi araabia hobustele ei maksta Euroopas kuskil.

 Eesti keeles tundub sõna „konserveerimine“ tõu kohta naeruväärne ja seda ongi naeruvääristatud. Kuna mõned sõnad, mida on kasutatud teistes keeltes säilitamise kohta laiemas mõttes, võivad tähendada ka jatkamist, sobiks meilgi kasutada tõu jatkamist laiema sisuga mõiste jaoks ja tõu säilitamist kitsama sisuga mõiste jaoks.

Säilitamist kui genofondi konserveerimist peetakse meil millegipärast võimatuks, kuigi näiteid sellisest tegevusest on meie ümbruses küllaga üliväikese arvukusega žemaitukai hobusest  arvukaima ohustatud tõu soome hobuseni. Kohe kuulen vastuväidet, et žemaitukai hobuse säilitamisel on kasutatud ohtralt eesti hobuse verd. Leedulaste õigustus on, et žemaitukai on eesti hobusega ühisest eelkäijast, olgu selleks põhja metsahobune või tarpan.

Oskusliku aretusega võib tõug siiski kaua vastu panna ja igavene ei pea ükski tõug olema. Säilitamise ja jätkamise vastuolu on suhteliselt uus, sest efektiivne aretus hobuste peamiste tarbimisomaduste (sportlike võimete) parandamiseks on kitsendanud genofondi, tõrjunud kõrvale vähemedukad aretusloomad kõigis tõugudes ja jätnud mõned tõud peaaegu kõrvale majanduselust.

 Selliselt on jatkunud hannoveri, holsteini, oldenburgi tõud, kuid nende genofond on täiesti uus. Ja nad ei pretendeeri ohustatud tõugude staatusele.

Selle pika jutu mõte on, et peaksime täpsustama oma sõnavara ja tegema vahet, mis on tõu säilitamine ja mis tõu (aretuse) jätkamine. Tõuraamatud jagunevad selles mõttes kolmeks – 1. ohustatud tõuge säilitavad tõuraamatud, 2. oma tõugude aretust ja omapära jätkavad tõuraamatud ja 3. uusi tõuge loovad ja arendavad tõuraamatud. Kui vaadata nende aretusmeetodeid, on erinevused selged.

Ohustatud tõuge säilitavad tõuraamatud ei registreeri tavaliselt rohkem kui 1/8 võõrveresusega hobuseid puhtatõulistena. Ohuna tuntakse ühest küljest väikese arvukuse tõttu raskesti välditavat inbreedinguohtu, teisest küljest kommertshuvides varitsevat ristamisohtu. Tavaliselt lubatakse sellistes tõuraamatutes nn veretilga lisamist, kuid puhtatõulisteks loetakse vaid neid hobuseid, kellel see võõra vere tilk jääb 3. põlvkonda. Aga on ka väga radikaalseid programme, näiteks Norra Fjordihobuste Register Põhja-Ameerikas ei registreeri hobuseid, sisuliselt heidab tõust välja

·         Tugevalt inbriidsed hobused: isa ja tütre, ema ja poja, venna ja õe, poolvenna ja poolõe järglased

·         Kõik täkud ja märad, keda on kasutatud teiste tõugudega ristamisel. Selliste hobuste omanike aretusühingu liikme õigused peatatakse ja nende nimed avalikustatakse vastavas nimekirjas

Mõnes ohustatud tõus on veel paralleelselt nö segavereliste hobuste tõuraamatud, kuhu kantakse sellised hobused, kelle järglased võivad kunagi tagasiaretuse teel puhtatõulisteks saada, aga ka hobused, keda toodetakse, lisades parema müügiedu nimel teiste tõugude verd. Osa selliseid tõuraamatuid kannavad nimetust part-bred, kuid nende nimetamine poolverelisteks ei ole alati õige, sest poolvereline saab eesti keeles olla siiski vaid araabia või inglise täisverelise hobuse verega ristand. Enamasti part-bred sellist ristamist tähendabki.  

Aga ühes tähelepanuväärses tõus on teisiti. Üks maailma vanimaid kultuurtõuge, cleveland bay Inglismaal, ei pea täisverelisi tõuge endast paremaks, nende kasvatajate enamus on keeldunud oma märasid täisvereliste täkkudega massiliselt parandamast, kuigi on uhked mõne sellise ristandi edu üle spordis. Selle asemel on loodud cleveland part bred tõuraamat, kuhu registreeritakse clevelandi täkkude järglased teiste täkkude märadega. Nii näidatakse tõelist usku oma tõu erilisusesse ja paremusse.

Oma tõugu jätkavate ja uut tõugu loovate tõuraamatute vahel suuri erinevusi ei ole. Mis olid, on kadumas. Näiteks prantsuse ratsahobuste tõuraamat (SF) lubas kaua vaid viie Prantsusmaa oma tõu omavahelist ristamist, aga alates 2009.a. võib tunnustuse saada iga WBFSH liikmeks oleva tõuraamatu täkk, kui tal on head võistlustulemused. Kui erinevusi on, on need jälle rohkem keelelised probleemid, näiteks ei saanud ju Hollandis tõule nimetust anda esialgu peamise komponendi gelderlandi järgi või ammugi mitte Prantsusmaal anglo-normanni järgi. Ohustatud tõud on kohalikumad, seal on tõunimetused sageli väga väikeste kohtade järgi antud, näiteks dülmeni poni,

Iga tõuraamatu aretuseesmärk saabki ju olla üks kolmest – kas säilitada vana tõug (genofondi konserveerimine näiteks cleveland bay või vana-oldenburgi tõus), jätkata tõugu seda mõõduka ristandaretusega parandades (näiteks hannoveri aretus) või luua uus tõug radikaalse  ristandaretusega (näiteks KWPN, BWP).

Tõu säilitamiseks on ainult üks tee, selle jätkamiseks on mitu võimalust.

Raigo Kollom