Tõuraamatute tulevik

WBFSH peaassambleel tarvitses vaid kellelgi kasutada sõna „harmoniseerimine“, kui mõni suure tõuraamatu esindaja silmnähtavalt ärritus. Asi selles, et Euroopa Komisjoni zootehnika komitee juht dr. Sprenger on välja tulnud ideedega, mis üldse ei arvesta hobusekasvatuse eripäraga. Umbes nii, et kui tahate, et hobune on põllumajandusloom, siis olgu nagu kõik. Sprengeri põhimõte on, et zootehniline seadusandlus peab tagama täieliku vabakaubanduse aretusloomade ja aretusmaterjali turul ja vaba konkurentsi tõuraamatute pidamise turul, ühesuguse kõigile loomaliikidele. Selleks tahetakse nõrgendada või kaotada piiranguid, mida tõuraamatud seavad suguloomade kasutamisele ja uute tõuraamatute asutamisele. Täielikult kaoks originaaltõuraamatu mõiste, igal tõul võib olla piiramatu arv võrdsete õigustega tõuraamatuid.

Harmoniseerimine tähendab siin seda, et kõigis riikides peab olema ühesugune kord ja võimalused tõuraamatu tunnustuse saamiseks, ühes riigis tunnustatud tõuraamat võib piiramatult konkureerida kogu Euroopa Ühenduses, ühesugused peavad olema kõigi tõuraamatute põlvnemistunnistused, tõuraamatutesse võtmise alused, jõudluskontrolli ja aretusväärtuse hindamine, aretusse tunnustamine.

Päris absoluutset nivelleerimist siiski ei planeerita.  Kõik öeldu käib nn puhtatõuliste loomade kohta (teisiti öeldes peatõuraamatute kohta). Ristandi järglased võib kanda (ja neil on õigus kantud saada ilma erilise jõudluskontrollita) peatõuraamatusse  alles pärast kaks põlvkonda puhasaretust, s.t. teisest tõust looma järglased alles kolmandas põlvkonnas. Seega ei tohi peatõuraamatus võõrast verd üldse esineda hobuse eellaste kahes põlvkonnas, aga kolmanda põlvkonna kohta võib tõuraamat nähtavasti juba ise reeglid teha. Aga puhtatõulisus tahetakse vähemalt seadusega paika panna, seni on seda igaüks oma mätta otsast vaadanud.

Puhtatõuliste loomade aretus tahetakse liberaliseerida ja kõigi loomaliikide kõigis tõuraamatutes  harmoniseerida nii, et mingeid piiranguid (valikuid) emasloomadele ega naturaalpaarituses kasutatavatele isasloomadele ei tohi teha. Iga puhtatõuline loom loetakse tingimisi nii väärtuslikuks ristanditega võrreldes, et tal on õigus järglasi saada. See ongi nii juba praegu täisvereliste aretuses, shetlandi ponide aretuses ja paljudes ohustatud tõugudes. Päris piiranguteta siiski edasi minna ei taheta. Kunstseemenduseks võib aretusühing seada isasloomale tema kasutamise arvulise piirangu, kuni ta on testitud järglaste järgi, aga täielikult testitud ja mingitele normidele vastava isaslooma kasutamist ei tohi mingil moel piirata. Hobusekasvatuses ongi olnud  probleem selles, et ette kindlaks määratud jõudluskontrolli tulemuse võivad saavutada väga paljud võrdsed hobused, aga aretusühingud valivad aretusse väga väikese tipu. Selle vastu on Saksamaal palju protesteeritud ja isegi kohtus õigus saadud, et mõne täku tunnustamata jätmine ei ole põhjendatud, kuid aretusühingud jatkavad õigustusega, et selline on liikmete kokkulepe – usaldada oma komisjone.

Kindlasti käib nende põhimõtete üle võitlus edasi. Sporthobuste kasvatajad ei saa leppida vähese võimekusega hobuste lubamisega puhtatõulisse aretusse ainult põlvnemise järgi. Huvitav on ka see, et Sprengeri idee järgi ei oleks isegi selliste tippklassi tõuraamatute nagu DWB või SWB, aga võib-olla isegi KWPN või BWP  hobuste enamik enam peatõuraamatus, sest kasutatud on pidevalt nii üksteise kui Saksamaa ja Prantsusmaa täkke. Muidugi on need tõud sisuliselt juba ühe euroopa sporthobuse tõu harud, kuid ametlikult seda veel ei tunnistata. Tugevate kaubamärkide domineerimise senine tendents võib asenduda suure hulga väikeste tõuraamatutega, kes löövad passide ja andmebaaside kannete hinnad alla, aga teise äärmusena võib tekkida tõesti üks ja ainus eurosporthobuste tõuraamat.

Raigo Kollom

ESHKS infoleht 6/2012