Eesti hobune - kalendrilugu 2010

Mitte iga rahvas pole suutnud või tahtnud oma põlist hobusetõugu säilitada. Lätlastelgi pole oma rahvushobust, aga meil on – on eesti hobune.  See on hobune, keda vajame mitte ainult selle pärast, mida ta suudab, vaid keda me tahame, et ta lihtsalt olemas oleks. Ta võiks olla maaelu sümbol. Ta ei pea olema parim, ilusaim, edukaim, vaid lihtsalt oma hobune.

PÕHJA METSAHOBUNE  JA  SOOME- UGRI HOBUNE

Hobusetõugude eripära on selles, et hobune kodustati viimaste uurimuste järgi väga paljudes eri kohtades ja eri aegadel. Ei olnud ühte-kahte piirkonda või algtõugu, kust kodustatud loom levima hakkas, nagu see paljude koduloomadega oli.  Tõenäolisem kui seni oletatud koduhobuste migratsioon oli hobuste kodustamise ja kasutamise oskuse levimine koos üksikute koduhobuste omandamisega või ilma selleta.

Kõigil soome-ugri rahvastel olid oma hobusetõud ja nende kõigi algmaterjal oli metsaeluga kohanenud hobune, kelle üldnimetuseks võiks olla põhja-metsahobune. Sellise nimetuse andis  Põhja-Venemaa hobusetõugude rühmale  saksa teadlane Carl Freytag oma 1881.a. avaldatud teoses „Venemaa hobusetõud“. Teised tuntumad põhja-metsahobused peale eesti hobuse on peaaegu välja surnud, ainult kuni 1900.aastani hoolega parandatud soome hobune on arvukas, kuid palju muutunud tõug.  Ka leedulaste zhematukai  on alles kui väikesearvuline muuseumitõug, aga palju puhtama põlvnemisega kui eesti või soome hobune. Sellistest tõugudest, nagu mezeni, obi, kazanka, obva, tavda, petshora või narõmi hobune pole ka hobusekasvatuse spetsialistid sageli kuulnudki. Ainult vjatka hobune, kunagi Venemaa kuulus troikahobune, olevat pärast surnuks kuulutamist  siiski taastatud.

ERILINE HOBUNE

                Eesti hobusel on oma eriline koht,  ja mitte ainult põhja-metsahobuste hulgas. Teda on peetud teistest omasugustest paremaks, ja mitte ainult eestlaste poolt. Esimesena kiitis Eesti „võrratuid sõjahobuseid” tuntud reisija Adam von Bremen  juba XI sajandil, Läti Henriku kroonika (XIII saj.) nimetab eestlaste häid hobuseid tähtsaima sõjasaagina. 1414.a. keelas Liivi Ordu hobuste väljaveo Eestist, sest Novgorodi kaupmehed ostsid neid liiga palju kokku ja viisid Vjatkamaale, kuhu paljud novgorodlaste perekonnad sel ajal ümber asusid. Hansa Liidu õitseajal olevat laevatäis eesti hobuseid müüdud koguni Hispaaniasse. Kuningas Gustav Adolf II Rootsi sõjaväes olid eesti ja soome hobused peamised ratsahobused ja nende kiirema liikumisega ja suurema vastupidavusega seletatakse tema ratsaväe erilist võitlusvõimet.

Eesti hobuse erilisust on püütud põhjendada küll päritoluga peaaegu et hobuste algkodust kuskilt Uurali või Altai kandist, küll ristirüütlite toodud araabia hobustega. Realistlikum näib, et kohalikku, siin kodustatud hobust parandas ristamine väga paljude võõrtõugudega. Just nimelt parandas, rikkumata väga konstantse pärilikkusega edasi antud põliseid väärtusi.

PARANDAJATÕUG JA PARANDATAV TÕUG

Eesti hobuse kasutamine Venemaa tööhobuste parandajana sai riiklikuks poliitikaks Peeter I ajal, kes korraldas nende ümberasustamist Permi ja Vjatka kubermangudesse. Hiljem olid eesti hobused hinnas ka Simbirski, Saraatovi, Moskva ja isegi Hersoni kubermangus. Tsaari-Venemaa valitsus viis Eestist ainuüksi 1840 – 1850.a. Venemaale tõuparandamiseks üle 100 eesti hobuse. Akadeemik v. Middendorff nägi 1841.a. Mogiljovi kubermangus 32 eesti sugumära.

Vastavalt tõu tähtsusele pöörasid Venemaa hipoloogid eesti hobusele palju tähelepanu. Esimene põhjalikum uurimus oli 1853.a. ilmunud Gottfried Weidemanni “Über die Pferderace der Insel Ösel”. Aga juba 1777.a. kirjutas eesti hobustest ja nende kadumise ohust raamatu A. W. Hupel ja selles ta kurdab, et paremad hobused viiakse Venemaale ja asemele tuuakse sealt viletsamaid.  

     Erilise tõu kadumise ohust kirjutavad 19. saj ka Tartu ülikooli professor Fr. Unterberger, Tori kasvanduse juht Dimse, parun Sivers jt. Üks südimaid eesti hobuse kasvatamise õhutajaid oli Kaasani Veterinaaria Instituudi professor Constantin Blumberg, kes andis   oma raamatus “Über das estnische Pferd und das Gestüt zu Torgel”  (1870.a.)  eesti hobuse põhjalikema kirjelduse. Eesti hobuse saatus huvitas 19. saj. lõpul ka Venemaa hobusekasvatuse juhtfiguuri vürst Urussovit, vene zootehnikateaduse autoriteeti Pridoroginit, ülipopulaarse entsüklopeedilise teose „Hobusetõud“ autoreid Simonoffi ja Mörderit (vene ja prantsuse keeles 1895, saksa keeles 1896). Väga oluline oli kuulsa maadeuurija akadeemik Middendorffi roll, peamiselt küll sellega, et ta nõudis kõigi eesti hobuste ristamist ardennidega ja see pani ägedalt protestima eestlastest talupidajate armastatuima eestkõneleja Carl Robert Jakobsoni, kes pidas eesti hobuse puhtal kujul aretamise kaitseks põllumeeste seltsides sütitavaid kõnesid 1870.-1878.a. („Eesti hobused, nende mõistlik kasvatamine ja mõistmata rikkumine”).

Kindlasti aitas eesti hobuse puhasaretusele kaasa kogu ajaloo tuntuim eesti hobune Vapsikas. See 1860.a. sündinud täkk oli 141 cm kõrge ja 401 kg raske ja vedas 1867.a.Pariisis maailmanäitusel 6160 kg koormat ning teenis hõbemedali parima kehakaalu ja koorma suhte eest (üle 15 X).Vapsikas suri 1883.a. Toris sugutäkuna, kel oli järglasi ka hilisemas tori tõuraamatus.

Raskeks läks eesti hobusel, kui põllumajanduses läks vaja raskemaid põllutööriistu, raskemat tööd ja ka raskemaid hobuseid. Väike, sitke, vastupidav ja mitmekülgne hobune pole enam hinnas. Eesti hobust hakatakse ristama paljude tõugudega, eriti araabia, soome ja ardenni hobustega. Parandajatõust saab parandatav tõug. Lõpuks asendab  tori hobuse väga hästi õnnestunud aretus mandril peaaegu kõikjal eesti hobuse.

Saaremaal oma hobune säilib, kuigi vahetab veidi värvi. 1870.a. Saaremaal asutatud Uue –Lõve kasvanduse kaks kuulsamat täkku -  araabia-orlovi täkk “Tðervonets” ja tema poeg “Imperial” tegid selleks peamise töö,  paaritades kokku umbes 1000 mära ja tuues tõugu praegu nii otsitud ja armastatud värvused nagu kollane (11,3% kõigist hobustest) ja võik (10,6%). Arvatavasti araabia täkkudelt saadud hall värvus annab veel 11,4% seda värvilisust, mis on saanud eesti hobuse üheks omapäraks.

Eesti iseseisvuse alguses asutati 1921.a. Eesti Maahobuste Kasvatajate Selts. Seltsi ülesandeks võeti “eesti hobuse tõuparandamine puhtsugutuse põhimõttel kodumaa põllumajandusele ja oludele vastavaks hobusetõuks, hobusekasvatuse kultuuri tõstmine ja suguhobuste ostu ja müügi korraldamine”.

Oli ka viimane aeg. 1927. aastaks oli eesti hobuste üldarv vaid veidi üle 7% hobuste selle aja üldarvust 229530 (kõigi aegade maksimum). 1932. aastaks oli eesti hobuse osatähtsus tühine – kõigist registreeritud paaritustest oli neid 6,7% (294), tori hobuse osa oli 68,7% (3012) ja eesti ardennide osa 24,5% (1078).

Edasi oli eesti hobuse saatus laineline - Saksa okupatsiooni aegsed suured plaanid riikliku hobusekasvanduse asutamisega  Sandla mõisa, hobuste hävitamise kampaania 1950-il aastail, araabia ja shetlandi vere lisamine 1970-ist aastaist alates. Suurima madalseisu ajal 1995.a. sündis ainult 81 puhast eesti tõugu varssa.  Ja 13 aastat hiljem 2008.a. juba 259 sellist varssa - 37,1% kõigist sel aastal Eestis peetavates tõuraamatutes registreeritud  varssadest!  See on peaaegu 1, 5 korda rohkem kui oli arvukuselt järgmise tõuraamatu,  eesti  sporthobuse varssu – 193 (27,6%), rääkimata tori hobustest  126 varsaga (18,05%) või eesti raskeveo hobusest 22 varsaga (3,15%).  Kokku oli 1. detsembril  2009.a. eesti tõugu hobuseid Eestis 1986, neist 1160 mära. Selle arvuga ületame juba piiri, millest allpool on tõug FAO hinnangul ohustatud, kuid Euroopa Liit on kehtestanud oma ohustatud hobusetõugude piiriks 5000 mära, mida eesti hobune kindlasti kunagi ei ületa ja mis annab  õiguse ohustatud tõu toetusele Euroopa Liidu keskkonnatoetusena.  See toetus on andnud tõuke  uuele tõusule. Kuigi raha pole suur, on see ühtlasi moraalne toetus, ja just see on tähtis.

Tõugude konkurentsis on eesti hobune ellujäämisvõistluses võitja, tal on ja tuleb juurde hoidjaid ja kasutajaid rohelise elulaadi osana, maastiku säilitaja ja kaunistajana, turismihobusena,  lihtsalt lemmikloomana. Üritamata elu hinnaga esimeseks saada, jatkab ta tagasihoidlikult ja jõukohaselt, ei saa kunagi suureks arvult ega saavutustelt, kuid jääb alati iseendaks.

Raigo Kollom

Eesti Hobuse Kaitse Ühing