Eesti sporthobune - Maalehe artikkel

Hobusekasvatus võib olla põllumajandustootmine või lemmikloomapidamine. Sellist vahet teeb näiteks Saksamaa maksuametki, kel on õigus otsustada, kas kellegi hobusekasvatusest saadud kahjum oli kasumitaotlusega tootmistegevuse ebaõnnestumine või oma huvi ja lõbu pärast tehtud kulutus. Esimesel juhul võib tootja kanda kahjumi oma muu tegevuse kuludesse, teisel juhul maksma selle muu tegevuse pealt kõigepealt tulumaksu ja hobusekasvatuse kahjum tuleb järele jäänud kasumist kanda.

   Peamiseks võimaluseks hobusekasvatuses tootja olla on enamikus Lääne- Euroopa maades sporthobuste või saavutushobuste (traavlid, galopivõidusõiduhobused) kasvatamine. Veidi teisiti on ehk Soomes, kus oma hobust eriti suurelt toetatakse, kuid ka soome hobune on enamasti traavel ja nende varal saavutatud käive hipodroomidel päris suur. 

  Eestis on sporthobune ehk üks väheseid  põllumajandustooteid, mille kohalik nõudlus ületab suurelt pakkumise. Seda tõestab fakt, et hetkel on Eesti ratsaspordi edetabelis 62- st vastava tasemega hobusest vaid 20 Eestis sündinud, 20 parema hulgas kuulub neile vaid 9. ja 20. koht. Meie rahvusvahelist edu saavutanud ratsutajate parimad hobused on sündinud Leedus (Favoritas), Taanis (Midtjutland), Hollandis (Kingston), Valgevenemaal (Pallaadium), ja 1999.a. Eesti meistriks tuli Urmas Raag läti tõugu Lassitel.

   Samas võistlevad näiteks lätlased peamiselt oma hobustel, ja nende toodang on saavutamas tõsist rahvusvahelist tunnustust: maailma 1999.a. koolisõidu edetabeli 2.koht kuulus sakslannale Ulla Salzgeberile läti hobusel Rustyl, hiljuti tõi alles 8- aastane läti hobune Vento teisele sakslannale, takistussõitjale Helene Weinbergerile kaaluka 2. koha suurtel rahvusvahelistel võistlustel Bordeaux’s ja ratsanik  nimetas Ventot parimaks noorhobuseks, kes tal kunagi olnud. Leedu aga pani  omal ajal mõnel aastal välja kogu N.Liidu takistussõidu koondise, enamuses oma hobustel, ja alles hiljuti võis nende hobuseid näha näiteks Norra koondises või kuulsa Soome koolisõitja Kyrklundi all võistlemas.

    Naabrite edu näitab, et meie mahajäämus ei ole loomulik ja paratamatu, nagu Hollandi või Saksamaaga võrreldes järelduks. Tõesti, jonnakalt hilineda, see ongi meie traditsioon. Isegi praegu väidavad mõned aretajad, et lätlased on oma hobuse ära rikkunud, ja see, millega nad praegu edukad on, pole enam läti oma hobune.  Ega ei olegi, ka lätlased ise ütlevad vahel, et parim läti hobune on see, kelles pole tilkagi läti hobuse verd.

   Aga kas tõug on aretuses eesmärk või abinõu? Omal ajal loodi kultuurtõugude piirid, et kaitsta mingite omaduste poolest paremat populatsiooni kehvematega segunemast. Praegu pole vähemalt Euroopa sporthobuste aretuses sellist probleemi olemas. Kõik otsivad mitte lihtsalt head, vaid absoluutselt parimat täkku oma märale. Ja mis on hea, on üheselt selge, seda ütlevad edetabelid võistlustulemuste põhjal. Ei targutata palju selle üle, millised mõõtmed ja hinded peaksid olema heal aretushobusel, vaid lähtutakse vanade roomlaste lihtsast tõest: “Võitjad sünnivad võitjatest!”  

  Tõuraamatud saavad sellises olukorras ainult takistada paremate täkkude kasutamist,  aga enamasti nad seda ei tee. Vähemalt sporthobuste tõuraamatud mitte, sest neil on täiesti ühesugused aretuseesmärgid, kõigil maailma sporthobustel on ühesugused võistlus- ja elutingimused ja igasugused piirangud saavad tõu arengut ainult pidurdada. See toob muidugi kaasa tõugude kiire integratsiooni. Ka parimad sporthobuste tõud kasutavad palju ühiseid täkke ja täkuliine. Näiteks nelja vana ja kuulsa saksa tõuraamatu, nimelt hannoveri, holsteini, westfaali ja oldenburgi täkkudest, kes võeti aretusse 1999.a. , kuulusid 75% ühistesse täkuliinidesse. Nõrgemad ja väiksemad aga kasutavad ainult suurte ja kuulsate geene, sest muidu pole lootustki turul püsida. Baden- Würtembergi tõuraamat deklareerib näiteks otse: “Ainult parimad geenid kõigist tõugudest on küllalt head Mercedes- Benzi maale!”

  Geneetiline integratsioon võib peagi ühise genofondiga euroopa sporthobuse tekkeni viia. Saksamaal ongi ametlik tõug saksa soojavereline hobune, hannoveri, holsteini jms. on tõuraamatud. Juriidilisest küljest toimub aga hoopis diferentseerumine. Euroopa Liidu direktiivid nõuavad, et kui mingit tõugu aretatakse mitmel maal, peab ühe maa tõuraamat olema originaaltõuraamat, teised peavad saama originaaltõuraamatu nõusoleku ja täitma selle nõudeid. Aga genofond ei ole patenteeritud, igaüks võib geneetilist toorainet osta ja ise poolfabrikaate toota (lõpptoodang on alles võistlev hobune või litsenseeritud sugutäkk).

  Et vältida sõltumist originaaltõuraamatu pidajast (kes on ka konkurent), et võimaldada aretajatel vabamalt oma valikuid teha (aga seejuures tulemusi senisest rangemini hinnates), et reguleerida selektsiooni teravust oma maa huvide järgi, et kõrvaldada “diskrimineerimine päritolu järgi” , et aretuse

aluseks oleks ainult toodangu kvaliteet, mitte traditsiooniline tüüp  --    kõigeks selleks on pea kõik Lääne- Euroopa maad (peale Portugali ja Austria) ja ka euroopalikumad maad mujal maailmas loonud oma sporthobuste või soojavereliste ratsahobuste tõuraamatud, mõned ka mitu (näiteks ei ole Belgias või Kanadas ühine selts poliitilistel põhjustel võimalik), Saksamaal on koguni 16 sellist tõuraamatut, igal liidumaal oma. Nii ongi täiesti loomulik, et kõik teavad kuulsat sugutäkku Voltaire’i kui hollandi soojaverelise tõu (KWPN) esindajat, kuigi ta sündis hannoveri märast ja täkust, kes sündis prantsuse ratsahobusena ning sai oldenburgi tõutäkuks, või et 1996.a. olümpiavõitjat Jus de Pomme’i teavad kõik belgia soojaverelise tõu täkuna, kuigi ta mõlemad vanemad olid prantsuse ratsahobused.

  Kui me ei taha ka edaspidi hobusekasvatuses vaid odavate õppe- ning  jalutushobuste tootjaks jääda, tuleks meil minna sama teed. Tegelikult ongi paljud seda oma võimaluste piires teinud. On aga võimalusi, mida üksiküritaja luua ei saa. Ühisel ja riiklikul tasandil vajab lahendamist sporthobuste kasvatamise õiguslik ja organisatsiooniline külg :

   1)Eestis kasvatatavaid sporthobuseid (ja ratsaponisid) tuleb hakata tunnustama tõuna, mitte ristanditena või ebamäärase poolverelise hobusena. Seni on näiteks ca 10 varssa aastas andvas eesti raskeveo tõus iga varss tõuhobune, aga maailma täkkude edetabelis 2.ja 4. kohal olnud Voltaire’i varss trakeeni märast ei ole tõuhobune. Tõug on kokkuleppe küsimus  --  sel põhimõttel on loodud enamus neist 43 tõust, mis kuuluvad Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni.

    2) Eesti sporthobuste kasvatajad ja ka selle kasvatuse huvilised vajavad oma organisatsiooni. Selleks asutati 26. aprillil 2000.a.Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, mis seab endale eesmärgiks eesti sporthobuse kui omaette tõu loomise samadel alustel kui Lääne- Euroopa analoogilised tõud on loodud.    

  Tuleb koonduda selgeks huvigrupiks ja kui vaja, ka survegrupiks. Kõik, kellele on eesti sporthobune kui tõug vajalik või lihtsalt huvitav, on teretulnud Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi  (postiaadress Niitvälja , Keila vald , Harjumaa, tel. 6716033, GSM 25052348, e- mail kollomr@solo.ee) Eesti sporthobuse (ESH) üheks haruks peame ka eesti ratsaponi, s.t. eesti hobuse ja teiste poni- või ratsahobusetõugude vahelise ristandaretusprogrammi (mis tuleb veel vormistada) tulemusi.  

   Suletud aretuses on nagu suletud ühiskonnaski lihtne valikuid teha, sest valikuvõimalusi on vähe ja niikuinii otsustavad autoriteedid peaaegu kõik ära. Avatud aretuses (mille alguseks peetakse 1960. – id aastaid , mil kerkis esile ka avatud ühiskonna idee) on igal aretajal suured valikuvõimalused ja ta tahab ja võib oma valikud ise teha. Selleks peab ta ka ise rohkem mõtlema, kui see aretaja, kellele kõik on pühade traditsioonidega ette määratud.

   Uus selts peabki oma tegevuses väga oluliseks liikmete teenindamist info, kontaktide ja koolituse alal. Selliste ettevõtmistega alustame 30. juunil Niitväljal, kus toimub seminar sporthobuste välimiku ja liikumise hindamisest.

  Sporthobuse aretus on sport ja looming. Aretuse peamine põhimõte, et iga põlvkond peab eelmisest parem (produktiivsem) olema, kehtib siin mitte ainult ajas, vaid ka ruumis. Iga aretaja (või tõuraamat) võistleb teistega, kuidas naabri omast paremat hobust luua.Ja looming nõuab teatud vabadust.

  Hoopis teised põhimõtted valitsevad neis tõugudes, kus eesmärgiks pole võistlus ja võimed, vaid mingid muud omadused, näiteks väga kindel ja muutumatu tüüp, nagu see on äravahetamiseni sarnaste norra fjordihobuste või Alpide haflingi hobuste puhul. See on nende trump, ja selliste ja suure hulga aborigeensete tõugude puhul on muinsuskaitsjalik ning looduskaitsjalik lähenemine tähtsam kui arendav aretus. Eestis on kahtlemata säilitamist väärt eesti tõugu hobune kui rahvuskoduloom, ja see võiks olla samavõrra keskkonna ja kultuuri kui põllumajanduse probleem.

   Iga aretaja võib valida oma suuna. Kõige halvem on aga mitte valida. Ei ole võimalik areneda (s.t. liikuda) igas suunas korraga. Universaalsete hobuste aeg on möödas, universaalsete hobusekasvatajate aeg samuti. Kui tüüp või tõug segab jõudluspärilikkuse alusel aretamist, tuleb neist loobuda, või siis aretada tõugu ja tüüpi, mitte produktiivsust (mis sporthobuse puhul avaldub võistlustulemustes).

  Võimalus oma võistleja-  ja loojahinge rakendada on maailmas loonud n.ö.”uute hobusekasvatajate”

fenomeni. Kui varem pärandus hobusekasvataja hing perekonnas võib- olla sajandeid isalt pojale, siis praegu on edukaimad sel alal sageli tulnud äri-  või spordimaailmast.

   “Tsunftivaim” on alati häälestanud vanu olijaid selliste sissetungijate vastu, kuid nende investeeringud ja uued ideed on kogu hobusekasvatusele ja eriti ühiskonna huvile hobuse vastu palju juurde andnud. Sellest aga oleneb ala majanduslik seis ning töökohtade arv.

   Meie mastaabid on muidugi teised, aga proportsioonid ja suunad kujunevad tõenäoliselt analoogilised, ja mida rutem, seda parem meile.

Raigo Kollom

ESHKS esimees