Millised varsad saavad ESH või ERP passi?

  Ikka veel küsitakse, milline peab olema varsa sugupuu, et ta võiks saada eesti sporthobuse või eesti ratsaponi passi. Avaldasime küll “Oma Hobu” 2008.a. kolmandas numbris pika selgituse, aga ikka juhtub, et mõnikord tahetakse sellist passi varsale, kes peaks olema mõnes teises tõuraamatus või väljaspool tõuraamatuid, mõnikord kardetakse, et varss pole küllalt "kõrget" päritolu, et ESH või ERP passi saada. On sedagi olnud, et arvatakse, nagu peaks EHS liige registreerima kõik oma hobused EHS-is, isegi kui nad oleksid eesti sporthobustena tõuraamatu või isegi peatõuraamatu hobused, aga EHS-is jäävad väljapoole tõuraamatuid (antakse tõunimetus "ristand" või mõne tõu nimetus, millel Eestis pole tõuraamatut – seega väljaspool tõuraamatuid.hobune ja ebaseaduslik tõunimetus). Isegi seda juhtub, et inimene usub, nagu peaks  varsa registreerima EHS-is ka siis, kui ta ei sobi ühessegi EHS tõuraamatusse (näiteks holsteini täku ja trakeeni mära varss), ainult et ema on registreeritud EHS poolt. Ometi pole kuidagi kohustuslik isegi tori mära ja trakeeni täku varsa registreerimine tori hobusena, sama hästi võib selline varss olla eesti sporthobune (eeltõuraamatus).

            Kordame seepärast üle tõuraamatute pidamise alused Eestis ja kogu Euroopa Ühenduses.. Kõigepealt jagunevad kõik hobused tõuraamatutesse registreerituteks ja väljaspool tõuraamatuid registreerituteks (viimaseid nimetatakse EÜ määrustes ka "kasvatamiseks ja tootmiseks mõeldud hobusteks"). Tõuraamatutesse registreeritakse varsad hiljemalt 6 kuu jooksul sünnist ja siis antud UELN number ning tõunimetus jäävad passi kogu hobuse elu ajaks.     

Tõuraamatuid on Eestis 7 – eesti hobuste, eesti raskeveohobuste, tori hobuste, trakeenide ja  araabia hobuste tõuraamatuid peab Eesti Hobusekasvatajate Selts, eesti sporthobuste tõuraamatut (alajaotusega eesti ratsaponide jaoks) peab Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts, soojavereliste traavlite tõuraamatut peab Eesti Traaviliit.

            Neist tõuraamatutest toimub eesti hobuse, araabia, trakeeni ja soojavereliste traavlite aretus puhasaretusena, sugupuus tohivad olla ainult oma tõust eellased (trakeenidel ka täisverelised ja araablased, eesti hobustel ka 1/8 araabia hobust).

             Tori tõuraamatu säilitusprogramm (TA osa) ütleb, et "mõlemad vanemad peavad põlvnema tori tõu esiisast Hetmanist" ja aretusmeetod on "tõupuhas aretus kasutades liin- ning perekondaretust, ühtlikku ning mitteühtlikku paaridevalikut". Tori tõu aretusprogrammi (TB osa) järgi "programmis osalev hobune peab olema kantud tori hobuste tõuraamatu aretusprogrammi TB osasse ning vähemalt ema peab põlvnema tori tõu esiisast Hetmanist". TB aretusmeetod on "puhasaretus koos sisestava ristamisega lähte- ja sugulastõugudega".

            Eesti raskeveohobuse aretusprogrammis on aretusmeetodiks nimetatud puhtatõuline aretus, kasutades ka sisestavat ristamist sugulastõugudega (rootsi ardenn, belgia ardenn, nõukogude raskeveohobune, leedu raskeveohobune)..

            Eesti sporthobuste ja eesti ratsaponide aretus on puhtatõuline ristandaretus, kus lubatud tõud on loetletud  kinnitatud komponenttõugude nimekirjas. Täkkudena on lubatud kasutada kõiki sporthobuste ja täisvereliste hobuste tõuge, märadenapeale nende ka tori hobuseid, traavleid, ristandeid, ponide aretuses ka eesti hobuseid.

            Väljaspool tõuraamatuid võivad nii EHS kui ESHKS registreerida kõiki hobuseid, kes ei vasta ühegi Eestis peetava tõuraamatu aretusprogrammile. VTA loal on EHS kasutanud väljaspool tõuraamatuid registreeritud hobuste tõunimetusena hannoveri, holsteini, ahhal-tekiini, inglise täisverelise, budjonnõi, araabia, shetlandi poni tõunimetusi. See luba ei ole kooskõlas originaaltõuraamatute õigustega ja on vastuolus ka samas loas esitatud põhimõttega, et ristandite registrisse "võib kanda kõik need hobused, keda ei saa kanda Eesti Vabariigis tunnustatud tõuraamatutesse". Kõiki loetletud tõuge on võimalik kanda eesti sporthobuste tõuraamatusse, selle tõuraamatu teine nimetus on aretusprogrammiski "poolvereliste hobuste tõuraamat Eestis".

            Konkreetsete kahtlemiste juurde tulles lükkaks kõigepealt ümber kartuse, et ESH tõuraamat registreerib ainult väga kuulsate ja hinnaliste eellaste järglasi. ESH eeltõuraamatusse registreeritakse kõik hobused, kelle sugupuus on vähemalt 50% mõne täisverelise või sporthobuste tõu verd (ainult et varsa isa peab olema vähemalt 75% neist tõugudest, mitte näiteks eesti või tori hobune 50% sporthobuste veresusega).

            Arvatakse veel, nagu peaks ESH tõuraamatus varsa isa olema tingimata vähemalt tunnustatud sugutäkk. Nii see ei ole. Tunnustatud sugutäku järglased kantakse peatõuraamatusse, kui ema on vähemalt tunnustatud tõust (kõik sporthobused, ka tori sporthobused). Pange tähele, et teeme vahet tunnustatud tõugudel (komponenttõugudel) ja tunnustatud täkkudel. Kui emal on vaid üks vanematest sellisest tunnustatud tõust, kuulub tunnustatud täku järglane lihtsalt tõuraamatusse.

Aga tunnustamata (kuid tunnustatud tõust) täku järglane kuulub tõuraamatu üldossa, kui varsa ema on tunnustatud tõust, ja eeltõuraamatusse, kui ema on mõnest nn. märana lubatud tõust (traavlid, tori hobused, ristandid, ponide tõuraamatus eesti hobune).

                        Millised hobused jäävad siis õigusega väljapoole tõuraamatuid ? Kõigepealt ei tohi ESH tõuraamatus varsa isa olla traavel, eesti hobune, raskeveohobune, mingi muu veohobuse tõugu (tori hobune peab tunnustamata täkuna kasutamiseks olema vähemalt 75% ratsahobuse verd, tunnustuse taotlemiseks vähemalt 87,5 % ratsahobuse verd). Ema ei tohi olla 4 põlvkonnas täiesti puhas tori hobune (sellise otsuse tegime tori tõu puhasaretuse kaitseks) ega mõnda raskeveo või veohobuse tõugu.

            Teada võiks seda, et oluline pole tõunimetus, vaid sugupuu. Näiteks kunagi eesti hobusena registreeritud araabia täkkude Snegiri ja Posoli järglased võiksid saada isegi ERP tunnustatud täkkudeks, kui neid veel oleks. Sama põhimõte kehtib ka hannoveri tõuraamatus Saksamaal, kus näiteks brandenburgi või hesseni tõuraamatusse registreeritud, kuid hannoveri aretusprogrammis lubatud vanematega hobune võib pääseda  täkuna või märana ka hannoveri tõuraamatusse. Samuti talitab täisvereliste tõuraamat Rootsis, kes vastas minu selle alasele küsimusele, et ESH tõunimetusega ja passiga hobune võib tulla täisvereliste galoppidesse jooksma, kui sugupuu on tõestatult täisvereline.

            Tõunimetuste juurde tulles – ei ole olemas tõunimetust "ristand". Pea kõik sporthobused, aga ka peaaegu kõigi teiste tõugude hobused, välja arvatud suletud tõuraamatutega tõud (inglise täisvereline, araabia täisvereline, shetlandi poni jt.), on sisuliselt ristandid, vastavalt EÜ reeglitele samas aga tõuhobused. Ristandi terminit kasutatakse meil selleks, et hägustada piiri tõuraamatutesse kuuluvate tõuhobuste ja väljapoole tõuraamatuid jäävate hobuste vahel. Kahjuks ei ole eesti keeles selgeid vasteid inglise keele väga erinevatele terminitele – "mix" tähendab mõttetut ristandit või teadmata põlvnemisega hobust, st väljapoole tõuraamatuid jäävat hobust, "cross-bred" on mingi aretusprogrammi alusel teadlikult tehtud ristamise tulemus. Meil mõeldakse "ristandi" all sageli mingit mujal Euroopas tundmatut kategooriat – tõuhobune väljaspool tõuraamatuid.

            Omanikule on Eestis kahjuks enamasti ükskõik, milline on ta hobuse staatus tõuraamatutes. Samas on Soomes väljaspool tõuraamatuid registreeritud hobuse nimetus "registrihobune" nagu sõimusõna, nii et isegi võistlevatele ruunadele püütakse tagantjärele saada mingi tõuraamatu passi.

            Mõned asjad on meie hobusekasvatuses sellised, et ratsionaalse mõtlemisega on neid võimatu mõista. Igaüks võiks enne mingi aretusotsuse tegemist mõelda, kas ta teeb oma otsuse (näiteks varsa registreerimise, täku kasutamise vms.) ikka aretuse huvides või on mängus aretusvälised emotsioonid ja suhted.

            Muidugi on meie suletud silmaringidega ringkondadest koosnevas ühiskonnas veel paratamatu, et ratsionaalse käitumise asemel käitutakse kommunaalselt (mida vene kirjanik Aleksandr Zinovjev peab veneliku moraali omapäraks).

            On ju seegi ebaloogiline ja ebaratsionaalne, et tõuraamatusse mitte kuuluvaid hobuseid registreerivad aretusühingud ja nad saavad väliselt samasugused passid kui tõuraamatute hobused. Pealegi kasutatakse selleks mingil määral paratamatult aretustoetuse raha, kuigi EÜ Komisjoni määrus nr. 1857/2006  artikkel 16 lubab riigil anda loomakasvatussektoris ainult "abi ülemmääraga 100%, et katta tõuraamatute asutamise ja pidamisega seotud kulusid".

Ei saa jätta märkimata, et peale selle on lubatud toetada 70% ulatuses kuludest hobuste jõudluskontrolli, aga seda võimalust Eesti riik ei taha kasutada, vist isegi ainukesena Euroopa Ühenduses. 

Raigo Kollom

ESHKS Infoleht 2009