Tori Karikasarikas
Võistlused kui nähtus on teatavasti igal elualal äratehtud töö väljund, suhtlemisvõimalus – aga ka manifest. Eriti kui tegemist on tori tõugu hobuste, Eesti hobusekasvatajate-ratsasportlaste ja minevikust tulevikku liikuva ideoloogiaga.
Läinud laupäeval toimus Tori hobusekasvatuses XI Tori hobuse päeva raames Tori karikasarja teine etapp. Võistluse korraldas Tori hobusekasvatus koos Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga. Peakohtunik oli Milja Ardla, vetkontroll Marina Klaassen ja rajameister Lars Uus. Nii avatud kui tori tõu klassile oli kolm parkuuri – 100, 110 ja 125 sentimeetrit ning punktid, mida mõnikümmend võistlejat kogusid, läksid Tori karikasarja üldpunktiarvestusse.
Tartumaa talumees ja maakultuuri ideoloog Jaan Erm, kes käis võistlusi vaatamas ja tuli pärast minu Pärnumaa tallu külla, ütles: “Olen kuulnud, et mingid elukauged fundamentalistid püüavad isiklike luulude või kasu eesmärgil aega kinni hoida või suisa tagasi pöörata. Minu meelest on sellised võistlused, kus näidatakse Eesti oma tori tõu mitmekülgsust ja igal alal suutlikkust, hädatarvilikud selleks, et enam ometi ei püütaks seda tõugu arhailistesse kitsastesse raamidesse suruda.
Ega jäme põlistorikas sellepärast kuhugi ei kao, et selle kõrvale – mitte asemel ju! – on aretatud sportlik tüüp. Tõu universaalsuse pant ongi mitmekülgsus – ja raske vankrihobu ei hüppa. Sportlik tüüp hüppab. Seoses sellega on tori hobune igal alal kasutatav. Ja tema universaalsus annab ka põlisele Tori hobusekasvatusele kestmiseks põhjenduse.
Tori hobusekasvatus on üks vanemaid, väärikamaid ja ka emotsionaalselt tähendusrikkamaid nähtusi Eesti maakultuuris. Kui keegi püüab seda ohustada, selle varasid müüa, seda võõrandada või suisa likvideerida, tuleb nii valjusti karjuda kui kõri vähegi võtab.”
Kõrvalseisja neutraalse nägijapilgu kaudu pead sina uut-vana tõde kuulma!
Eks nende ideoloogiliste siia-sinna sikutamiste ja kasvanduse majandusliku sakutamise vastu olegi ka võistluste korraldamine üks tõhus karjumise moodus. Hobusekasvatajatele ja ratsasportlastele annavad aga võistlused, kuhu kuuma ja külma, jää ja põua kiuste kohale kolistada ja treilerid üles rivistada, asendamatu eneseväljenduse võimaluse. Muidu ongi ainult töö. Heinategu ja sitavedu. Trenn ja tamp. Varsad ja turg. Võistlused on vahepealne pidu ja kokkuvõte.
Ehkki 16ndal juunil olid Toriga samal ajal võistlused ka Ihastes, jätkus osavõtjaid ja treilerite kasutajaid ratastega päikesevarjudena mõlemasse. Toris oli õhustik ütlemata soe, südamlik ja perekondlik. Vähemalt mulle hakkas niimoodi tunduma kohe, kui Maila Kukk mühatas vastu tulles, et ta pandi tanki – Andrus Kallaste käskis kõige kõrgemat parkuuri hüpata ja tema kohe kuuletus ja valmistus. Kusjuures hästi hüppas – kui Maila lammutas soojenduses veel mööblit, siis võistlusel tegi ta ütlemata ilusa töö.
Marko Villemson – Võsa, noh – viis Hillar Kaldi talli nii mõnedki erivärvilised koharosetid. Aga üldiselt tegi Andrus ise koduselt puhta töö. Kiiluvees Tori oma tüdrukud eesotsas Kadi Mereväljaga, kes moodustas efektse Lakmega kauni ja harmoonilise paari.
Platsil toimuvat jälgides oli üllatav, kui šikk ja tegija hobune on Excalibur – kohati isegi vägevam vend kui Tema Ise, praegune esitäkk Carry’s Son. Liigutav oli, kuidas väike plika, turvavestiga Mariah tegi suurte meeste seas ilusat julget puhast ja kiiret sõitu. Ning huvitav oli, kuidas keegi okserit võtab – see oli otse tribüüni ees, nii et publikust üle lendavate hobukõhtude kohal tehtavad trikid olid lausa luubi all. Kallaste ütles enne raskeimat-kalleimat (punktide mõttes) takistust hobusele “juhhh!”, Kadi muisutas, Mariah laksutas keelt. Trikidnipid puha peo peal näha.
Kukkumised ka. Peo peal. Jäneda talli omanik, üsna küpses eas ratsanik Sirje Kiilits pudenes tõrkuva ratsu seljast üsna verdtarretavalt, aga õnneks valutult. Publiku seas istunud noored mehed muhelesid heatahtlikult, et need on need hullud Jäneda tädid – neli karmi tegijat.
Karmide tädidega on tegelikult selline lugu, et nad ostsid ära ka teisel pool teed asunud talli ning on omadega väga rahul. Lihtsam ja kontsentreeritum on, kui pole võõraid ega konkureerivaid inimesi ja hobuseid vastakuti, vaid ühtne areng. Need, kes enne teisel pool teed platseerusid, on nüüd Arbaveres endises Pallase tallis. Merike Pallas aga on Sirje ja teiste Jäneda emandate teada omadega hoopis Rootsis.
Õpetlik oli jälgida, kuidas oma luulekogusid turustas Viljandi kirjanik Uno Sikemäe. Tõmbas oma lauakesest möödudes peatunud inimestele mütsi nii pähe, et kui alguses oli mõte osta üks kogu – “Musta hobuse suvi” näiteks – siis juba rahakoti järele läinu lasi endale sujuvalt ja rõõmsalt müüa kolm kuni viis raamatut. Nii vist peabki. Kes jõuliselt ei müü, see ei söö ega sõida. Sest leib ja nafta on julgete päralt.
Nukker oli tõsiasi, et pärast uskumatult jultunud vargusi ei taha Pärnu ratsatarvete müüja Marika enam oma kaubaga õieti väljas käia. Sõitis kalli kraamiga mõne nädala eest Tartumaale Saksa talli, kus väikesed plikad ütlemata nahhaalselt ja osavalt korraliku reha tegid. Väikeste võistluste napi rahvahulga peale leidus osavaid plikse, kes panid pänni kalli kaska, korralikud suulised ja kenad kaitsmed, nii et Marikal pole nüüd enam väga isu kuhugi välimüügile sõitagi. Võeh ja urjuh.
Paradoksaalne oli – ja on, kuidas tori hobuse kasvatajad peavad igas suunas kaitseasendis olema. Krista Sepp, kes oli järjekordselt ära teinud vägagi kobeda orgunnitöö (üks järgmisi kogupauke on 4. augustil Saugas peetav Eesti raskeveo hobuse päev), vaatas särtsakaid hüppeid sooritavaid tori iludusi ja ütles endamisi: “Miks me ei tohiks neid sporthobusteks nimetada? Miks sporthobuste kasvatajate seltsis hakatakse vinguma, kui sportlikuks aretatud torikate tüübi seast neile konkurente kasvab?”
Jumala eest, miks?
Kui aretatakse ja arenetakse, osatakse ja tehakse, peaksid kõik olema õnnelikud ja rahul, mitte lõputult üksteist maha ja taha tegema, kahjustama ja energiat imema. Otsekui oleks endale maapealse jumala rolli ahnitsenute eesmärk selleks kõigile teistele vastu töötada, et ükski asi siin riigis liiga kiiresti ei areneks ega edeneks.
EHSis on tublid ja kogenud professionaalid. Õigupoolest on nende aretustöö vastu mögisejate argumenteerimata sõdimine lapsik ja nõme – aga segab ja kahjustab, väsitab ja kurvastab ikka. Ükskõik, kas tegemist on arhetüüpsesse jämetorikasse klammerdunud meditsiinilis-patoloogilise persooniga koolkonnast Peatage Maailm – või võimujanuste konkurentsipelguritega sporthobuste seltsi ladvikust.
Küsisin järgmisel päeval mul külas olnud hobusekasvatuse ja ratsaspordi korüfeelt Reet Prooverilt, kuidas küll isand Kollomil on õnnestunud nii paljudele inimestele ja hobustele – kümned inimesed, kellega juttu teha, jõuavad iseenesest Kollomi kaigasteni kodarates – paha teha. Reet ütles: “See on võimuiha. Mees tahab olla pioneer ja ainuvalitseja – ja teeb seda nii jõuliselt, et hüpnotiseerib muidu päris mõistlikud inimesed ära. Ta on ise endale sellise näilise võimu võtnud, mida inertselt usutakse. Psühholoogiliselt on asi lihtne – mees kasutab ära inimeste informeerimatust. Ütleb, et kui sa mind ei kuula, mulle ei allu ja minu seltsi ei kuulu, siis oled omadega puus – ja teebki sujuvalt, inimesi ära hirmutades, mingiks ühtlaseks Eesti sporthobuseks nii poni ja traavli ristandi kui klassikalise hannoveri. Nii, nagu ta ei salli tori sportlikku tüüpi, ei taha ta ka ühtki traditsioonilist tõugu näha. Püüab olla pioneer, kes kaotab Eestis ära budjonnõi ja trakeeni, täisverelise ja holsteini – kusjuures hannoveri tõug näiteks on kinnitatud aastal 1735, nii vägev on sajandite aretustöö kangelaslikult ühte patta segada. Inimene tahab teada, mis omadused ja eeldused ühelgi tõul on. Mingi üldine eestieurosporthobune ei ütle millegi muu kohta kui Kollomi enese kohta midagi. Ega sealt tema seltsist – kuhu sageli suisa ähvarduste mõjutusel on satutud – ära ka ei pääse. Mina pole vähemalt 4 aastat liikmemaksu maksnud, ikka ei lasta ära. Ja keda ära ei lasta, sellele saadetakse õudseid infolehti – millestki muust pole kirjutada kui siunatakse igas “infolehes” tori hobuse kasvatajaid, mida need jälle valesti ja pahasti on teinud. Sellisest lammutamisest kaotavad kõik.
Minu seisukoht on, et hobusel peab olema tõug. Tõul peab olema võimalikult laialdane kasutusvõimalus. Peab võistlema ja sportima, tuleb ette panna ja tööd teha, võib hobusel lasta muruniidukit mängida ja kaisukaru olla ka – elu peab käima!”
Oma alale värskema pilgu heitmiseks võib seda külgneva, mõnevõrra sarnaneva alaga võrrelda. Kelgukoerte aretaja ja rakendispordi ideoloog Ain Reppo ütleb, et nende spordiala eesmärk pole määrata ja piirata, millist tõugu koerad rakendispordiga tegelevad. Kellel on eeldusi ja peremehega vedanud, see on sporti oodatud. Ükski tõug pole maha surutud – aga ammugi pole tõugude erinevus vägivaldselt kaotatud ja kõik sportkoerad ühte patta pressitud. Peaasi, et sport võidaks. Koerad ja inimesed niikuinii.
Loogiline oleks võimujanuse psühhoterroristi tegusid boikoteerida ja sedapidi ta järkjärgult troonilt tõugata. See ei ole ikka õige asi, et ülisuure töö tegijatest professionaalid peavad pidevalt õigustama ja vabandama, selgitama ja võitlema.
Kuna hüppavat hobust ja hingestatud näoga ratsanikku on kõik näinud, lisan oma loole hoopis ühe sümbolistliku fototaiese. Faktiliselt on need mu peagi viieseks saava poja uued sandaalid, mille ostsin Tori võistlustele ärima tulnud kaupnaiselt. Üles pildistatuna aga võib neid tõlgendada kui nooruslikult julget astumisvalmidust, kasvamisjaoga tulevikku viivat paari seitsmepenikoorma saapaid. Või kuidas iganes. Peaasi, et astutakse ja kasvatakse, mitte ei kasutata sandaale üksteisele jala ette panemiseks ega jalaga tagumikku ladumiseks.
Kati Murutar
Horsemarket, 2007