Toris jätkatakse aretustööd, võistlusedki pole kadunud

Eesti ratsakeskuste lipulaevaks nimetatud Tori hobusekasvandus on tegutsenud järjestikku viie riigikorra ajal, hobutraditsioone hoidvas majapidamises vaadatakse tulevikku lootusrikkalt.

Torisse sattusime fotograafiga pärast lehelugu, mille tegime Sassi tallis, sest kuulsime: Toriski on hakatud Eestis seni varjusurmas olnud rakendisporti arendama. Lootsime seal avastada muudki huvitavat.

Me ei pidanud pettuma, sest külalised vastu võtnud hobusekasvanduse tegevjuht Jaanus Kallaste oli väga huvitav ja pärast väikest pinnimist jutukas vestluspartner.

Tööriietes Kallaste ei jätnud üldsegi sellist muljet, et tüürib ligikaudu poolteist sajandit tegutsenud hobusekeskust, tema käed andsid märku pigem sellest, et rohkem kui arvuti taga viibib mees tallides.

Räägime tulevikust

Kohtumise algul leppisime Kallastega kokku, et me ei hakka rääkima Tori hobusekasvanduse minevikust, vaid tulevikust. “Mitte sellepärast, et me mineviku üle uhkust ei tunne. Minevikust on räägitud palju. Tähtis on rääkida tulevikust, sest meil on kavas välja tulla uute plaanidega,” põhjendas Kallaste.

Hobusekasvanduse juhataja viiski meid esmalt talli, kuhu olid ehitatud uued maakividest laotud talliboksid. Kaarjad ja toekad ehitised, mis oma arhailise välimusega sobisid suurepäraselt poolteistsada aastat vanasse ja samasugustest maakividest laotud talli. Kallaste selgitas, et sarnasus ja sobivus olidki põhused, miks boksid just niisugused said.

“Soovime sellised boksid aja jooksul kõikidesse tallidesse paigutada, peale dekoratiivsuse on need praktilised,” ütles hobusekasvanduse tegevjuht. Ta rääkis, et osas Tori tallidest on niinimetatud euroboksid, aga maakivist tehtutele jäävad need kõvasti alla.

“Hobune on suur ja tugev loom. Kui euroboksis jalaga laksu paneb, hakkavad pilpad lendama. Maahõngulised boksid on aga tugevad ja peavad vastu kõige temperamentsemate loomade puhul,” võrdles Kallaste.

Hobusekasvataja lisas, et raha bokside rajamisel õnnestus neil kokku hoida.

“Põllud on meil ju kivised, nii et ehitusmaterjal oli omast käest võtta. Saimegi seetõttu kokku hoida. Ühe boksi ehitushinnaks kujunes ligikaudu 15 000 krooni. Poleks materjali nii vabalt käes, oleks kulunud ligikaudu poole rohkem,” väitis Kallaste. Maakivid on vähemalt tema arvates Torile suur õnnistus, sest ratsakompleks Toris on muinsuskaitse all.

“Soovime tulevikus hakata ühte manee˛i juurde ehitama. Muinsuskaitse tingimused kompleksi juurde tavalist ehitist ei luba. Ja ega karjuv plekk-kast meeldigi. Tuleb vist veel kord hakata põllult kive korjama,” muheles Kallaste.

Teist manee˛i on Torile Kallaste sõnade järgi vaja, sest praegu treenivad nii takistus- kui koolisõitjad ühes manee˛is ja on teineteisel jalus.

Jutuajamise käigus uudistas meid oma uuest maakividest kodust halli karva suksu. Hirnatas korra, seejärel näis, et meie juuresolek hakkas teda häirima, sest üsna otsustavalt proovis ta mind õlast naksata. “Eks ta meil selline rahutu olevus ole,” kommenteeris Kallaste.

Halli õelutseja hirnatus sai üleskutseks teistele tallielanikele. Läbisegi kostvad hirnatused ja korskamised olid muljetavaldavad.

Toris käib vilgas aretustöö

Tallist väljumisel köitis pilku piiratud ala, kus ringikepsutavate täiskasvanud hobuste seas võis märgata mitut meetrikõrgust varssa, kes jalgu kentsakalt harki ajades maailma uudistasid. Kallaste seletas, et aretustöö on Toris tähtsal kohal, lähipäevilgi valmistub mitu mära poegima. Kui palusin näidata laboratooriumi, kus näeksin, millist aparatuuri kasutatakse märade viljastamisel, siis üllatusin, sest Kallaste ütles, et Toris sellist laborit ei ole.

“Meil käivad need asjad ikka vanaviisi. Kui mõnel märal on õige aeg käes, viime ta lasipuu juurde. Täkk, keda pruudile külla viiakse, saab lasipuu poole minnes aru, mis teda ees ootab. Nii – looduslikult – see töö meil siin käib,” ütles ekskursioonijuht.

“Võib öelda, et meil on välja aretatud uus tõug,” ütles Kallaste. “Aretame veel eesti tõugu hobuseid, aga seda teeme vähem. Praegu on meil kasvanduses ligikaudu 120 hobust. On eraisikutele kuuluvaid suksusid, on 35 põllumajandusministeeriumile kuuluvat hobust.”

Kokku mahutavad Kallaste jutu järgi tallid 150 hobust, keda hooldab üheksa töötajat, hooajatöödel on töötajaid rohkem. Abiks on ka praktikandid, tänavu tuleb üks praktikant Soome põllumajanduskoolist. Tori tõug on maailmas hakanud enesele nime tegema. “Lööd aretusraamatu lahti, vaatad – üks läheb tõumäraks, teine tõutäkuks,” tähendas Kallaste. Omal ajal hannoveri täkkude sissetoomine on end tema ütlust mööda õigustanud.

Siiski ei tohi tori hobune kaotada oma nägu, ta ei tohi sulanduda halli massi. Tema populaarsus ei tohi seisneda madalas hinnas, vaid heas kvaliteedis. Ja Eestis, aga juba ka välismaal on ratsasportlaste seas meie tõug võitmas üha suuremat populaarsust.

Kallaste jutu järgi on tori hobune iseloomult ehe eestlane: rahulik, aga kui vaja, võtab end kokku.

Lõpuks sättisime sammud kuuri poole, kus hoitakse võistlusrakendeid. Meie ekskursioonijuht rääkis, et rakendisport oli vahepeal varjusurmas, nüüd on seda hakatud uuesti harrastama.

Rakendite juurde

“Hobuseid käib mul vankri ees viis paari, nii et neid saab ka neljaseks rakendiks kokku sättida. Vankreidki on meil palju. Tegelikult on rakendisport kallis ala, sest näiteks rakendispordi kolmevõistlusel peab võistlejal olema kaasas kaks vankrit: üks täpsus- ja koolisõidu jaoks, teine maratoni või teisiti öeldes kihutamise tarbeks,” kirjeldas Kallaste.

Maraton on hobusekasvanduse juhi sõnade järgi pealtvaatajatele palju põnevust pakkuv ala. “Põhimõtteliselt võib selle kirjeldamisel tuua võrdluse autoralliga, see koosneb kiiruskatsetest. Üks on konkreetne kiiruskatse, vahepeal on rahulikum teelõik järgmise kiiruskatse juurde,” jagas ta selgitusi.

Kallaste selgitas, et kiiruskatse läbimisel ei hinnata ainuüksi kiirust, vaid kiirust, täpsust ja manööverdamisvõimet. “Kiiruskatse rada võidakse püsti panna näiteks mõne mäe peale, vankri tagaosas olev mees peab manööverdamisel kallutama, et ümber ei läheks, vahel tuleb sinka-vonka sõita looduslike ja kunstlikult ehitatud takistuste vahel,” andis hobusportlane seletusi.

Rakendiga koolisõit on sarnane tavalise koolisõiduga. Muidugi ei saa vankriga külitsi sõita, aga teised elemendid on samad. Taandamised, koondamised, traavi pikendused, serpentiinid, voldid jne. Kui on tegemist paaris- või neljahobuserakendiga, hinnatakse just hobuste koostööd: kui sarnaselt nad liiguvad, kui ilusasti koos töötavad, et ei liiguks nagu luik, haug ja vähk.

Kaks hüplevat jahukotti

Me ei pidanud lunimagi, et sõidukogemusest osa saada. Kaks hobust võistlusvankri ette rakendatud, haaras Kallaste ohjad ja läks lahti esialgu sujuvalt-rahulikult kulgenud sõit Tori vahel. Igaks juhuks tuli meiega kaasa Kerly Luige – äkki juhtub midagi.

Algul asfalttee, seejärel põrutasime surnuaia poole. Ootamatu pöörang ja ehmatusega haarasin vankrist kahe käega kõvasti kinni. Hetkeks tundus, et kaks vankriratast on õhus.

Märkasin, fotograafki oli asunud tasakaalu saavutamiseks vankrit kallutama. Olime kui kaks hüplevat jahukotti. Pärast kurvi – vasakul surnuaed, paremal kõrge jõekallas – nägin oma ehmatuseks korraks päikeses säravat jõevett.

Vaatasin kõhedustundega surnuaeda ja mõistsin: adrenaliinilaksu ja füüsilise koormuse saab sellel spordialal küll. Lisaväärtus on suhe loodusega.