VTHÜ pöördumine põllumajandusministri poole

Lp. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder,

Vana-Tori Hobuse Ühing MTÜ (VTHÜ) pöördub Teie poole leidmaks lahenduse järgmisele olukorrale, mis on täies vastuolus hea haldustava ja õigusriigi põhimõtetega.

Põllumajandusloomade aretuse seadusesse (PLAS) on sisse viidud („tänu“ eesti maalambale) nõue, et uue tõuraamatu taotleja peab esitama ka „tõu geneetilise kirjelduse vähemalt 30 omavahel lähisuguluses mitteoleva looma põhjal“.

Rääkisime Soome aretusorganisatsiooni Hippose poolt kasutatava labori esindaja pr. Pirjo Karttuneniga. Tuli ilmsiks, et Soome ja Tartu laborid kasutavad gen.ekspertiiside uurimiseks geenidest leitavatest markeritest (mikrosatelliitid) ainult 17 erinevat, sest eesmärgiks on kontrollida hobuste põlvnemisandmeid.  Põlvnemisandmete kontrollimine on uuring, kus tuvastatakse, kas teatud hobune on teatud varsa isa või ema. Ehk uuring toimub isikute tasemel. Markereid iseenesest on leitud hobusel erinevaid u. 10 000.

Pöördusime järgmiseks Saksamaa labori Certagen esindajate Dr. Jansen'i, Dr. Reuter'i ja ETA von der Mark'i poole. Labor teostab Saksamaal uuringuid näiteks eri aretuspiirkondade hobuste geneetilisest erinevusest ja neil on andmebaasis 160 000 hobuse gen.andmed.  Saime teada, et populatsioonide tasemel, kui näiteks uuritakse suuremat hulka teatud tõugu hobuseid või soovitakse võrrelda selliseid gruppe omavahel, on vaja kasutada 30-32 markerit.

Kuidas on võimalik, et Eesti seadus ühelt poolt nõuab sellise gen.kirjelduse teostamist, mis vajaks 32 markeri kasutamist, aga labor, kes Eestis gen.ekspertiise teostab (Tartu), sellist meetodit ei kasuta? Tartu labori meetod pole selliseks uuringuks kohane ja ei anna ka usaldusväärset tulemust. Peale selle esitati Tartu labori poolt, et uuringus võrreldakse omavahel kahte gruppi:

1. VTHÜ poolt saadetud vana-tori hobuste gen.ekspertiisid ja
2. TA-tõuraamatus olevate hobuste gen.ekspertiisid. NB! Selles grupis on sees ka sellised vana-tori hobused, kelle omanik lihtsalt pole praegu VTHÜ liige.

On teaduslikult arusaamatu ja ebaadekvaatne võrrelda omavahel kahte gruppi, kus grupis nr.2 on sees hobuseid, kes võiksid olla ka grupi nr.1 „liikmed“ ja kus hobune nt. omanikuvahetusega läheb üle ühest grupist teise. Hobuse „geneetiline sisu“ ei ju sõltu omanikust või omaniku organisatsioonilisest kuuluvusest.

VTHÜ on nüüd kogunud oma liikmeskonna käest seaduses nõutud vähemalt 30 mitte-lähisugulase karvaproovid, et saata need Saksamaale laborisse, kes suudab võrdleva uuringu teostada. Uuringu maksumus on umbes 5000 eurot.

Aga kust võetakse võrdlusgrupi (TA-hobused, kes pole põlvnemiselt „vana-tori kõlbulikud“) karvaproovid, millest saaks kätte vajalikud 32 markerid? Tartu laboris selliseid pole, sest neid ei hoita enam, kui gen.ekspertiis on tehtud. Tartus saadud tulemused pole aga sobilikud (=liiga ebatäpsed) uuringuks populatsiooni tasemel. VTHÜl pole võimalusi ega ka õigusi koguda TA-populatsiooni karvaproove. Selline tegevus ei puutu VTHÜ põhikirjas kinnitatud ühingu eesmärkidesse. Samuti pole asjakohane, et VTHÜ peaks vastutama ka TA-uurimise kulude eest, mis teeb u. 2500 eurot. (50 % eeltoodud summast). Uuringuks vaja minevate TA-hobuste omanikud ei ole VTHÜ liikmed, mis teeb olukorra veelgi keerulisemaks.

Esiletoodud probleeme pole ei Eesti Hobusekasvatajate Selts (EHS) ega Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) võimeline kiiresti ja viibimata lahendama. Tekib aga küsimus, miks Eesti seaduses nõutakse protseduure, mida samas riigis pole hetkel võimalik teostada?

Soovime juhtida tähelepanu ka Tartu Ülikooli zooloogia vanemteaduri Urmas Saarma kinnitusele, et hobused pole mingid „partiide“ kaupa tuvastatavad või aretatavad põllumajandusloomad, nagu näiteks lambad, sead või kanad. Iga tõuhobuse kohta saab näidata tema ja tema eellaste põlvnemistabelid, mis on märgatavalt täpsem, kui geneetilise ekspertiisi tulemused. Milleks üldse nõutakse uue hobuste tõuraamatu taotlejalt geneetilisist kirjeldust tõu kohta?

Ühesõnaga: VTHÜ on teinud kõik endast oleneva, et täita Põllumajandusloomade aretuse seadus uue tõuraamatu taotlemisel.

Soovime palun Põllumajandusministri seisukohta:

-        Kas PLASe nõue geneetilisest kirjeldusest pole mõeldud lühema elueaga loomadele, kelle põlvnemine pole dokumenteeritud „isiklike põlvnemistabelitega“ (sead, kanad, lambad...)? Tsiteerime Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilvest 16.01.2012: „Seadused, meenutan, on inimeste jaoks, mitte inimeste vastu.“ Nad ei tohiks olla ka mittetulundusühingusse kogunenud inimeste vastu.

-        Kas geneetilise kirjelduse nõudmine uue hobuste tõuraamatu asutamiseks on üldse vajalik, kui põlvnemine on üle 50 aasta usaldusväärselt ja korrektselt dokumenteeritud ja keegi ei suuda öelda, mis oleks populatsioonide „piisav erinevus“ geneetilise kirjelduse järgi.

-        Meie küsimustele pole riigiasutused suutnud siiamaani pädevalt vastata. Kuidas siis samad ametiasutused kavatsevad viia läbi meie taotluse õiglase menetlemise? 

-        Kuidas on võimalik, et PLAS nõuete täitmiseks peaks VTHÜ teostama ja maksma gen.kirjelduse,  kui selle jaoks pole isegi olemas vajaliku võrdlusgrupi materjali?

-        Kui siiski nõutakse gen.kirjelduse teostamist, kuidas saadakse kiiresti (1 kuu jooksul) saata Saksamaale uurimismaterjal võrdlusgrupi kohta? Kes selle eest vastutab?  Kes kontrollib, et ka sinna on valitud võrdne materjal: vähemalt 30 mitte-lähisugulast, keda pole põlvnemise järgi võimalik vana-toriks registreerida? Kes maksab võrdlusgrupi uuringu?

-        Kuidas on võimalik, et on kulutatud 6 aastat aretusprogrammide kirjutamisele, saatmisele, tagasisaamisele ja jälle uuesti ümberkirjutamisele ja ikkagi on olukord täpselt sama kui 6 aasta eest?  Kuidas saaks kiiresti lõpetada asjaga venitamise – piisavalt kiiresti, kui populatsioon on veel elujõuline ja eesti kultuuripärandi säilitamine oleks veel võimalik?

Lugupidamisega

Vana-Tori Hobuse Ühing MTÜ