Tõulisus ja verelisus

             Suured müüdid, nagu näiteks religioonid, ei ole rajatud teadmisele  ja mõistusele, vaid puhtale usule, mis on seatud kõigest muust kõrgemale. Suurtele  on müütide suures sõjas kõik lubatud. Väikesed valed ja salgamised väikesi inimesi neis pettuma ei pane. Nende müütide nimel elatakse ja surrakse. Kui aga müüdiks tehakse inimene või hobune, tekib küsimus,  kui palju võib talle ohverdada – kas natukegi mõistust ja tõde pole juba liiga palju?  Tori hobune on üks selline müüt. See müüt võiks elada ja tal on, kes teda teenida tahab, ja las ta olla, kuni talle ohverdatakse ainult tööd, aega, kiindumust.

Aga selline väike müütilisus kaob kiiresti, kui selle pealt teenida tahetakse, kui püütakse müüti kasutada peitevarjuna seal, kus peaks olema selge arvestus, nagu  seda on aretus. Toimub see peitus nii, et tori müüdi kasutajad tänapäeva aretuses räägivad tõulisusest, mis peaks asendama verelisuse arvestamist. Mida see tähendab? Jutt on sisuliselt ikka verelisuse (eellaste tõu) jälgimisest, aga erinevates põlvkondades. Kui võtame näiteks 2004.a sündinud hobuse ALDUS tõulisuse, on ta puhtatõuline säilitusprogrammile vastav hobune, sest i. ARHIPPOS ja e. ALDONA on mõlemad tori hobused. Nii on see 1. põlvkonnas, aga juba 2. põlvkonnas leiame, et vanaisad pole kumbki tori tõugu – ii. on hannover ABSINTH, ei. inglise täisvereline ASTON XX. Verelisuselt jääb tori tõugu vaid 50%!  Tavaliselt arvutatakse verelisust veel kaugemalt, 4. põlvkonna järgi,  ja seal saame Alduse verelisuse protsentides – 37,5% hannoveri, 25% inglise täisverelise, 25% tori ja 12,5% trakeeni verd (trakeen tuleb mängu, kuna hannoveri aretuses on kasutatud trakeeni täkku).

See on ilus ja normaalne aretus, aga mitte ohustatud tõu (s.t. kadumisohus genofondi) säilitamine. Väidetakse, et tori tõugu on alati niimoodi teisi tõuge kasutades aretatud, aga see tähendab ju möönmist, et see on arenev tõug, ja sellises ei ole midagi säilitada. Säilitatakse nö valmistõuge, kus on midagi, mida areng võib kaotada või kahjustada. Üldtunnustatud põhimõte ohustatud tõugude säilitamisel on, et valmis tõugu (ohustatud tõugu) kuulumiseks ei tohi hobuse eelaste hulgas olla võõrastest komponenttõugudest eellasi lähemal kui üks hobune 3. põlvkonnas, teisiti sõnastades üks vanavanavanematest, kolmandal viisil sõnastades tähendab see lubatud võõrverelisust mitte rohkem kui 1/8 ehk 12,5%.

Väga lihtne oleks iga tõuraamatu andmebaasis avaldada iga hobuse kohta tema verelisus (nagu tehakse näiteks läti hobuse kataloogides) ja lasta igaühel näha, kust see hobune on oma geenid saanud. Või on kuskil keegi, kes ei tahagi sellist teadmist? Nagu üks Ameerika indiaanlaste pealik ütles, kui küsiti, miks nad ei luba oma maal arheoloogilisi kaevamisi, mis selgitaksid, kust nad tulevad: „Me ei taha teada!“

Raigo Kollom

Maaleht 2013