VTHÜ kiri põllumajandusministrile

Lp. Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder

Püüame alljärgnevalt selgitada meie nägemust vana-tori hobuste tõuraamatu vajalikkusest.

Mis on vana-tori hobune ja Vana-Tori Hobuse Ühing (VTHÜ)?

VTHÜ definitsiooni järgi on vana-tori hobune puhasaretatud tori tõugu hobune ehk sellise genotüübiga hobune, milles pole pärast 1945. aastat lisatud võõrverd. Väikese populatsiooni tõttu ja suguluspaarituse vältimiseks on lubatud ka kuni 25 % vana-hannoveri hobuste verd, mida lisati 1970. aastatel. Vana-hannoveri hobune on tänapäevaks ümber kujundatud hannoveri sporthobuseks, aga oli tori tõugu hobustele väga sarnane raske soojavereline hobusetüüp, kes sobis tori tõuga väga hästi nii välimuselt kui ka iseloomult. Vana-tori hobuse programmis on soovitus vana-hannoveri veresus võimalikult madal hoida, et populatsiooni ühtlust mitte ohustada.

Vana-Tori Hobuse Ühingus on hetkel registreeritud 76 vana-tori hobust, mis on juba üle kolmandiku Eestis elavast vana-tori aretusprogrammile vastavast populatsioonist. Samas on VTHÜ-s ca 200 liiget, mis näitab, et eesti rahvas pooldab ja toetab seda tüüpi hobuse säilitamist ja kultuuripärandina alleshoidmist. Toetajateks on liitunud ka sellised avaliku elu või hobumaailma tegelased nagu: Ivari Padar, Hannes Kaljujärv, Rein Pill, Tiit Kivisild, Maire Aunaste ...

 

Milleks on vaja uut tõuraamatut vana-tori hobusele?

 

Praeguste probleemide ajalooline taust:

 

1990. aastate alguses langes tori hobuse populatsioon järsult turunõuete ja aretuspoliitika muutumise tõttu. Koos sellega muutus genofond – vanema genofondi osa vähenes populatsioonist kiiremini ja ristamised sportlike tõugudega loovad selle täieliku kadumise ohu juba niigi väikesearvulises tõus:

-        Näiteks viieaastasel perioodil 1999-2003 sündis kokku 517 tori varssa, kellest 71 %'l oli isaks täkk sportlikest tõugudest (kasutusel oli kokku 59 „sport-täkku“ 10 erinevast võõrtõust). Aastal 2003 oli tori hobuseid ainult 600-pealine populatsioon.

Vt. täpsemalt manus „Võõrtäkud 1999-2003“.

 

Tähelepanuväärne on, et pärast eeltoodud massiivset ristamist Lääne-Euroopa sporthobuse tõugudega alustati aastast 2004 ohustatud tõu toetuse maksmist ka tori hobusele (tõule tervikuna).

-        Järgmises põlvkonnas ehk aastatel 2004-2008 sündis kokku 585 tori varssa, kellest veel 44 %'l oli isaks täkk sportlikest tõugudest (kasutusel kokku 40 „sport-täkku“, 7 erinevast võõrtõust). Aastal 2006 oli tori hobuse populatsioon 1250 pead, 2007.a. 1097 pead ja märtsis 2009.a. 1365 pead. 

Vt. täpsemalt manus „Võõrtäkud 2004-2008“.

 

Kui 2008/2009 jagati tori tõuraamat toetusalusesse TA-ossa ja mitte-toetusalusesse TB-ossa, jagati hobused sünnihetke järgi, veresust või põlvnemist ei arvestatud. 

-        2011.a. jõustunud aretusprogrammi järgi on tori tõuraamatu toetusalusesse TA-ossa lubatud kõik hobused, kellel on eellaste 3 põlvkonda ainult tori hobused (tõunimetus, mitte veresus). See võimaldab kasutada ka selliseid hobuseid, kelle verelisus on kuni 75% teistest tõugudest ja ka nende järglased võivad olla siis kuni 75% sporthobuste põlvnemisega. Näiteks

-        2008. aastal sündinud toetusalustest TA-varsadest on

29 % vähemalt 50 % võõrveresusega ning

10 % varssadest on vähemalt 75 % võõrveresusega;

-        2009. aastal sündinud varsadest

34 % on vähemalt 50 % võõrveresusega.

Vt. täpsemalt manused „Võõrveresused 2008“, „Võõrveresused 2009“ ja „Kommentaar EHSi säilitusprogrammile“.

 

Praeguse tõuraamatuga ja üle 50 protsendilise „võõrveresusega“ ei säilitata vana rasket soojaverelist tõugu, vaid viimase 20 aasta tõu sportliku parandamise (=massiivse ristamise) tulemusi. Nii kuulsa Saksamaa hobu-geneetikalabori Certagen juhataja Dr. Jansen'i kui ka Tartu Ülikooli vanemteaduri Urmas Saarma sõnul pole tõu „tagasiaretamine“ enam võimalik, kui põlvnemises on „võõrveresus“ tõusnud üle 50 %. Hobusega, kelle „võõrveresus“ on üle 50 % pole enam võimalik säilitada või taastada esimese vabariigi ajal loodud hobusetõugu.

 

Nii eesti hobusel kui ka eesti raskeveohobusel ning maatõugu veisel on võõrveresuse osakaal rangelt piiratud. Loomulikult poleks EHS saanud üksikutel hobusekasvatajatel keelata litsentseerimata „võõrtõugude“ täkke paarituseks kasutada, aga aretusorganisatsioonina oleks nad pidanud pidama peatõuraamatut puhasaretusega saadud hobuste jaoks ja kandma ristamistega saadud hobused teistesse osadesse. Tegelikkuses ei piirdutud sisestava ristamisega, vaid kasutati massiliselt vältavat ristamist, mis on uue tõu loomise meetod. Kehtinud olukord näitab selgelt, et EHSil pole vana genofondi säilitamise vastu huvi olnud ja on tahetud aretada uus tori hobune.

 

Eeltoodud areng on kahjustanud tervikuna Eesti hobumajandust, sest ohustatud tõu toetuse mitteotstarbeka kasutamisega on loodud ebaõiglane olukord, kus tori hobuse kasvataja on kogunud müüki mineva 4-aastase hobuse eest toetust ligi 1000 eurot ja täpselt samasuguse „võõrveresusega“ eesti sporthobune on jäetud ilma. Küsimus on Euroopa Liidu põhiväärtustele ebavõrdse konkurentsi tekitamisest. Eelkõige on selline areng viinud  vanatüübilise tori hobuse väljasuremise äärele, sest pole väärtustatud või pakutud kasvatajatele motivatsiooni säilitada vanu suguliine ja esimese vabariigi ajal kujunenud hobusetõugu. EHSi tori hobuse säilitusprogrammis räägitakse „turunõudlusele“ vastamisest, mis ei tohiks näiteks vanemteadur Urmas Saarma järgi mängida mingit rolli ohustatud tõu säilitamises. Toetus peaks püüdma aidata kaasa sellele, et säiliksid ka vanad tõud, mis pole võib-olla need kõige moodsamad ja nõutumad selle hetke turusituatsioonis, kuid võivad osutuda väga vajalikeks tulevikus.

Ilmeka näitena vanade suguliinide „hoidmisest“ või „väärtustamisest“ võib tuua ka EHSi omandis oleva täku Homeros, kelle põlvnemise kohta juba aastaid tagasi kahtlusi esitati ja kelle EHS oli VTA ettekirjutusel kohustatud 2011. a septembris puuduliku põlvnemise tõttu koos oma järglastega mitte-toetusalusesse TB-tõuraamatusse kandma,. Seda tehti alles pärast Euroopa Komisjoni Põllumajanduse ja maaelu peadirektoraat DG AGRI sekkumist asjasse. Kahjuks on Homeros jõudnud juba 13 varssa toota. Seda osaliselt EHSi-poolse reklaamimise (täkk on „tõu säilitaja“), soodustuste pakkumise (nt. paaritustasu odavam kui teistel täkkudel või isegi tasuta)  ja puuduliku põlvnemise varjamise tõttu. Homerose asemel oleks tulnud kasutada korrektse põlvnemise täkkusid, et suurendada ohustatud genofondiga isendite arvu. Kahjustatud said peale terve vana-tüübilise tori hobuse populatsiooni ka need Homerose järglaste omanikud, kes lootsid hoida alles vanu suguliine, aga kes saidki hobused, kelle isapoolne põlvnemine on suures osas teadmata. Veebruaris 2012.a. ilmuvas ajakirjas Oma Hobu kirjeldatakse Homerose-juhtumi tagamaid (vt. manus „Homeros-parandatud-toim“ ); ajakiri on palunud kommentaare ka VTAlt ja EHSilt.

Samal ajal, kui EHS pakub „teadmata-põlvnemisega-Homerost“, keeldub ta aktsepteerimast väärtuslikku, dokumenteeritud ja tõestatud põlvnemist vana-tori täkule Hannes, püüdes niimoodi kõrvaldada teda sugulisest kasutusest. Kui nende kahe täku sugupuu on kaheldav, on Homerose oma palju vähem tõestatud kui Hannese oma. EHS on üle 20 aasta jooksul litsentseerinud ainult 2 puhasaretatud täkku, olgugi et kunagi oleks väärtuslik ja hea valik olnud küll olemas.

Võib öelda, et Eesti Hobusekasvatajate Selts on loonud massiivse ristamisega uue, Lääne-Euroopa sporthobuste tõugudele sarnase tõu vana-tori hobuse baasil. Meie MTÜ Vana-Tori Hobuse Ühing aga säilitab vanu suguliine. Igal juhul on erinevus vana-tori hobuse ja praeguse tori TA-suuna vahel suurem kui TA ja eesti sporthobuse vahel niihästi aretusprogrammi kui tegeliku populatsiooni poolest.

 

Milleks VTHÜl oli vaja põõrduda Põllumajandusministri poole?

Ametikondade suhtumine vana-tori hobusesse ja VTHÜsse ei ole nii erapooletu ja professionaalne, kui hea haldustava järgi peaks olema:

-        VTHÜ taotleb juba üle 6 aasta tõuraamatu pidamise õigust korduvalt parandatud säilitusprogrammi versioonidega. Avaldused on alati formaalsete vigade tõttu tagasi lükatud ning nt saates „Osoon“ (ETV 2011) soovitas Katrin Reili vanatüübilise tori hobuse tõuraamatut alustada nullist uue tõuna, kuigi just seda olemegi edutult teha üritanud. Selle mõõdunud 6 aasta jooksul on vanatüübiliste tori hobuste arv pidevalt langenud ja on praegu kahjuks jõudnud kriitilise piirini. Kiire tegutsemisega oleks siiski vanad suguliinid võimalik veel päästa ja säilitada.

-        Praegusel hetkel VTA nõuab Põllumajandusloomade aretuse seaduse (PLAS) järgi, et VTHÜ tuleb teha oma tõuraamatu saamiseks nt. kirjeldus tõuomadustest 3 põlvkonna vältel. Selle jaoks nõutav info on aga hobuste elektroonilises tõuraamatus, mida EHS keeldus avalikustamast. VTHÜ pöördus selles asjas novembris 2011.a. märgukirjaga VTA poole, aga siiamaani pole vastatud, kuidas vajalikud andmed kätte saada. Juba oktoobris 2010.a. juhtis Andmekaitse Inspektsioon VTA ja EHSi tähelepanu sellele, et Avaliku teabe seaduse järgi on hobuste tõuraamatuandmed avalik info, aga andmebaas sai avalikuks alles neil päevil.

-        Eesti Maaülikooli labor, kus VTHÜ esialgselt plaanis teostada PLASes nõutava tõu geneetilise uuringu, teatas, et uuringus võrreldakse omavahel kahte gruppi:

1. VTHÜ poolt saadetud vana-tori hobuste gen.ekspertiisid
2. TA-tõuraamatus olevate hobuste gen.ekspertiisid. NB! Selles grupis on sees praegu ka sellised vana-tori hobused, kelle omanikud pole veel VTHÜ liikmed.

On teaduslikult arusaamatu ja ebaadekvaatne võrrelda omavahel kahte gruppi, kus grupis nr.2 on sees hobused, kes võiksid olla ka grupi nr.1 „liikmed“ ja kus hobune nt. omanikuvahetusega läheb üle ühest grupist teise. Hobuse „geneetiline sisu“ ei ju sõltu omanikust või omaniku organisatoorisest kuuluvusest. VTHÜ otsustas lasta teha geneetilise uuringu Saksamaal ühes hobu-genetiika pädevaimate hulka kuuluvas laboris. Täpsemalt geneetilise uuringu teostamises tekkinud ja pakilist lahendust ootavatest probleemidest  tekstis „Kohtumine PM-ministriga 25.01.2012“.

-                   Sügisel 2011.a. toimunud VTHÜ ja VTA kohtumises (Maaelukomisjoni algatusel) lepiti Katrin Reili ettepanekul kokku, et VTHÜ saadab oma tõuraamatu taotluse materjalid VTAsse peaspetsialist Maarja Tuimannile, kes neid kommenteerib; nii VTHÜ ka novembris talitas. Kuus nädalad hiljem aga paluti VTAst Maret Kirsipuu poolt saata samad materjalid ja selgus, et keegi pole juba saadetud materjaliga VTAs midagi ette võtnud (või sellest teavitanud). Lihtsalt kulutati jälle väärtusliku aega.

 

Kas Eesti riigi kaotaks või riskeeriks midagi, kui vana-tori hobune saaks endale oma tõuraamatu?

 

VTHÜ on juba näidanud oma huvi ja oskuseid vana-tori hobuse „hoidmises“ ning soovib teha seda tööd korrektselt ja ausalt. VTHÜ tahab luua uue tõu senise tori tõuraamatu populatsiooni veel säilinud vanatüübilistest esindajatest ja pidada neile eraldi tõuraamatut, korraldada eraldi jõudluskontrolli ja teha aretusotsuseid, mille eesmärk on vabaneda viimasel ajal lisatud võõrast genofondist ja taastada ning säilitada vana sõidu- ja tööhobuse omadusi ja genofondi.

 

Peame tähtsaks väärtustada ja propageerida vanatüübilist tori hobust. Selleks Vana-Tori Hobuse Ühing on:

-        teinud vana-tori hobust kirjeldava infovoldiku (5 erinevas keeles);

-        tellinud erinevaid meeneid tõu tutvustamiseks;

-        loonud kodulehekülje (4 erinevas keeles);  

-        avaldanud koduleheküljel paaritussoovitused (täkkude nimekiri) vana-tori märadele inbriidingu vältimise eesmärgil;

-        osalenud nii rahvusvahelise/riikliku taseme üritustel (Maamess 2011, Tallinna International Horse Show 2011, Hippologica 2012 Berliinis) kui maakondlikel üritustel (Hargo Talu Jõulu- ja Kevadlaadad 2010 ja 2011, Jaanishow 2011 Pärnumaal, Tartu Emajõe Kirbuturud);

-        saanud sotsiaalmeedias Facebook üle 1400 toetaja;

-        osalenud Siseministeeriumi poolt korraldatud kooliprogrammis, kus tutvustati MTÜte tegevust;

-        esitlenud meedias ühingu säilitustegevust üle 20 artiklis ja saates. Aastaks 2012 on juba  kinnitatud ühe välismaa ajakirja ja ühe TV-kanali poolt artikli/saate valmimine, eesmärgiga näidata välismaal vana-tori hobuste kriitilist olukorda ja võitlust vanade suguliinide säilitamise eest.  

-        kinnitanud juba aastaks 2012 korraldajatele osalemise järgmistel üritustel: Maamess, Helsinki Horse Fair ja Tallinna International Horse Show.

 

Kui VTHÜ ei saaks uue tunnustatud aretusühinguna hakkama tõuraamatupidamise ja oma töö tegemisega, oleks järelvalveorganisatsioonil igal ajal võimalus võtta tunnustus ära.

 

Riik ei kaotaks uue tõuraamatu loomisel midagi, aga saaks sellega võimaluse säilitada vana eesti kultuuripärandit: täpselt sellist hobusetüüpi, mis esiisade nõudluse järgi esimese vabariigi ajal loodi. Areng, mis eelmiste 20 aasta jooksul on viinud vana-tori populatsiooni väljasuremise piirini, tuleb peatada, kui tõesti on huvi säilitamise vastu. Ja tuleb peatada võimalikult kiiresti, muidu peavad otsuseid teinud inimesed (ka põllumajandusministeeriumis) varsti raputama endale tuhka pähe, et asjal lubati nii kaugele minna. Kas on tõesti mõtet kaotada tähtis osa eesti kultuurist, ainulaadne vanatüübiline koduloomatõug?

 

Lp. Põllumajandusminister,

palume Teie abi, et leida kiirkorras lahendus oma tõuraamatu näol vana-tori hobuste säilitamiseks ja nende genofondi alles hoidmiseks tulevatele põlvkondadele!

 

 

 

Lugupidamisega

 

Vana-tori hobuse ühing MTÜ