(Kati Murutari ”Kes on tori hobune ja kuidas teda hävimisohust päästetakse?” lugedes.
Imedemaal ei ole miski see, mis ta näib, seal räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat. Sõnade tähendus on uus ja imelik, kes mõtleb, on vait, kes ei mõtle, see räägib. Sellisele maale pääseb, kui küllalt kaua peegli ees istuda ja mõtelda, millest kirjutada. Kati Murutaril see õnnestus – ta pääses peegli taha ja ei vaeva enam pead, milline ta välja näeb: kui rumal või tark. Kirjanik ei pea ju mitte midagi väga täpselt teadma, ta peab otsima ja eksima, talle on huvitav lõputu tee tõe juurde – mida keerulisem, seda huvitavam. Lugu peab olema vastuoluline, kirjutada tuleb inimlikest nõrkustest ja värvikate kujunditega, üks võimalus inimesi kaasa elama panna on jagada tegelased kurjadeks ja headeks. Nii on tehtudki: kurjust kehastab Ute Wohlrab (kellelt oleks võinud siiski küsida, kas teda kirjeldatud koosolekule, kust ta puudus, üldse kutsutud oli), head “ongi päris tõesti hobuse nägu”. Kirjeldatakse inimlikke nõrkusi rumalusest edevuseni, unustamisest valetamiseni, lihtsameelsusest tigeduseni, ja tuntakse neile kaasa. Et lugejal oleks huvitavam avastada, mis õieti öelda on tahetud (kui on tahetud), aetakse kõik mõisted segamini. Sõnu on palju kordi rohkem kui mõisteid ja mõtete süsteemi asemel on “teadvuse (alateadvuse) vool”.
Lugesin seda kõike suure rõõmuga. Sai selgemaks, kui segane miski kuskil kellelegi võib olla.
Et kirjanduses ja aretuses kasutatakse erinevaid keeli, on loomulik ja vajalik. Liiga selges keeles kirjandust teha ei saa. Sõnad peavad olema paljutähenduslikud, neil on varjundid, kõlad, palju võimalusi öeldut erinevalt mõista. Teaduskeele ideaal on, et igale mõistele vastab üks sõna ja igale sõnale üks mõiste.Näiteks puhasaretuse mõiste n.ö. klassikalisel kujul on olemas ka siis, kui tahetakse seda sõna mõne teise mõiste tähenduses (nn. puhtatõulisuse tähenduses) kasutada. Korrektne oleks igale uuele mõistele (väga täpselt võttes pole mõiste muutumine võimalik, uuele nähtusele vastab ikka uus mõiste) leida uus sõna.
Aga ei maksa naljakate asjade juures liiga tõsiseks minna. Tagasi Kati seikluste juurde.
Koosolekute kirjeldused on kirjanduses varemgi tuntud võte, et oma tegelasi rumalamatena näidata, kui nad on. Kati on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Tullakse kokku nagu midagi otsustama, aga räägitakse peamiselt millestki muust. Sellest, kui kõrgepalgaline on kellegi abikaasa, kuidas keegi hobuseid ostab, kui eluaegne tori asja ajaja keegi on ja kuidas ametnikud on ka halvad (mitte Ute üksi). Ohustatud tõu säilitamise programmi arutamisel kuulutab üks, et säilitamist pole üldse vaja, teine hüüab: “Paarita kellega tahes, aga võta ometi toetus vastu!”, kolmas tõestab, et kui verelisust otsida, siis polegi midagi säilitada (nagu maalambaga välja tuli). “Tõu uuendajad ja mitmekesistajad” on nagu kõige õigemal säilitamise teel, ja üldse läheb asi selle kokkulugemiseks, kui palju keegi eurotoetust tahaks või peaks saama. Klassiviha paneb Murutar omalt poolt juurde:”Ühed jagavad omavahel miljoneid, teised teevad põlve otsas tegelikku tööd.”
Tundub, et usutakse lausa uskumatuid asju ja nähakse võimsaid euronägemusi.
Euroopa Liit oleks nagu Nõukogude Liit, kus pudeli “Vana Tallinna” eest said oma fondid ja õigused. Nüüd on veel lihtsam, tarvitseb vaid küllalt kõva häälega nõuda, ja Brüssel maksab. Kasvõi 40000.- krooni hobuse kohta kuus! Rahast tulevat EÜ-s mõelda umbes nii, nagu ütles mulle kunagi muidu päris sümpaatne autojuht Ivan, kui vallandasin ta ehitusmaterjali varguse pärast: “Olge rahulik! Kõik jääb ju Nõukogude Liitu.”
Imedemaal pole võõras raha sugugi võõras, vaid oma, teeme sellega, mida tahame. Ei loe, et Eesti riigi raha kohta pidi Juhan Parts ajakirjanduseski selgitama, et riigi raha on riigi raha ka siis, kui see on mõnele erasektori ettevõttele (nagu meie seltsid) eraldatud, ja et riigil on õigus selle sihtotstarbelist kulutamist kontrollida. Brüsselis on aga tegelikkus selline, et Eesti riik peab omaenese rahagi nii kulutama, et turgu ei moonutata, konkurentsieeliseid riigi toel kellelegi ei looda ja Nõukogu direktiive ning Komisjoni otsuseid täidetakse. Otseselt tootmise toetamiseks tuleb alati luba küsida ja aru anda.
. Et oma tões mitte kahtlema hakata, ei lugenud vist keegi Kati poolt kuulsaks kirjutatud koosoleku häälekamatest osalejatest läbi ühtegi EÜ dokumenti raha taotlemise, jagamise ja kulude kontrollimise kohta. Veel lihtsam oleks olnud küsida targematelt naabritelt, aga vähemalt lätlasi peetakse meil ju rumalamateks hobusekasvatajateks kui meie ise.
Asi pole iseenesest sugugi keeruline. EÜ liikmesriigid võivad toetada hobusekasvatajaid kahel viisil. Esimene võimalus on taotleda EÜ luba nn. riikliku toetuse maksmiseks hobusekasvatusele. See raha peab tulema riigi enda eelarvest ja praegu maksavad seda Soome, Iirimaa, Prantsusmaa, võib- olla mõni väiksem tegija veel. Kui palju taotlejaid on olnud, pole teada. Soomes maksab riik toetust Soomes peetavate tõuraamatute (ka mitmemiljoniliste traavlite) eelmisel aastal seemendatud või varssunud tõumäradele, 1-3-a. Soomes sündinud hobustele ning kõigile soome tõugu hobustele.
Teine toetus on see, mida makstakse EÜ ja oma riigi ühistoetusena (oma riigi osa vist 40-60%) maapiirkondade arendamise projekti raamides. Selle saamiseks tuleb tõestada, et tõug on kodumaine, põline ja ohustatud. Soomes saavad seda toetust soome tõugu hobuseid kasvatavad talunikud ainult tõumäradele ning tunnustatud tõutäkkudele, kui nad kohustuvad sama arvu hobuseid vähemalt 5 a. pidama.
Meie Imedemaal usutakse ka sellist imet, et raha hulk pole piiratud, see kasvab nagu puu otsas. Nii on ühel maal juba olnud, aga meil ei olevat tarvis isegi münte mulda panna. Toetus ühele hobusele ei olenevat hobuste hulgast, mida rohkem hobuseid, seda rohkem raha.. Brüsseli kohta ei tea, aga ega nendegi eelarves ükski rida protsentuaalselt suureneda ei saa, kui teiselt realt maha ei võeta. Ainult et meie hobuste arv on liiga väike, et see teistelt midagi olulist maha võtaks. Kui aga nn. tori hobustele tuleks niisama palju Eesti riigi raha anda, kui eesti hobused saavad, on see üle 1,5 miljoni. Keegi peab sellest 1,5 miljonist ilma jääma.
Veel üks ime – verelisus ei loe (meile) aretuses midagi. Tore näide selle maalambaga – ainulaadse verelisusega ürglammast ei leitud. Järelikult teda polegi enam olemas, ja mida ei ole, seda saab säilitada ainult Imedemaal. Meie Imedemaal tahetakse parandatud- aretatud verele põline nimi panna, küll kõik usuvad. Maalambaga see ei õnnestunud, võib-olla tori hobusega õnnestub. Aga kui küsisin Soome Põllumajandusministeeriumi peainspektorilt, Brüsseli koridoride sagedaselt külaliselt, kas tori hobune, kelle emaisa on hannoveri täkk, on toetust väärt, hakkas ta naerma ja vastas: “Poolverelisi ei toetata:”
Arvukus loeb vähem. Imestasin, kuidas saab soome hobune ohustatud tõu toetust, kui neid on nii palju. Selgus, et oli tõesti probleem ja jäädigi vahepeal toetustest ilma, kui selgus, et arv on liiga suur. Erandeid pole EÜ-s erinevalt NL-st kellelgi õigust teha, tuli saavutada Euroopa Komisjoni uues otsuses ohustatud tõu lubatud arvukuse tõstmine. FAO 1200 märast erinevalt ongi EÜ määr nüüd 5000 mära, tuleb ainult tõestada, et neid pole rohkem kogu maailmas kokku.
Aretuse ime – tori hobune on korraga nii sporthobune kui kohalik põlistõug. Selline lihtne loogikaime. Kas saavad ühte tõugu kuuluda näiteks ühelt poolt Oxford või Primadonna, kes vastavad igati nii eesti sporthobuse kui tõenäoliselt enamuse Euroopa sporthobuste tõuraamatute nõuetele, teiselt poolt Laser, Leigar jms.vana tori vere ja tüübi esindajad. Murutar kiidab tori hobust kord sellisena, kes sporthobused pjedestaalilt lükkab, siis vaese kannatajana, kes toetamist vajab, kord kui hobust, kes on “kõigist Eestis kasvatatavatest- aretatavatest tõugudest kõige enam omandanud viimastel aastatel sportliku välimiku”, kord paneb pahaks, et ministeeriumile ei piisa 1921.a. määratlusest (kus tori hobune oli sammuhobune). Maagia, müüdid ja müdin…Võiks kirjeldada veel tori hobuse naeratust, mis püsib õhus, kui hobust enam pole.
Mõnikord tuuakse eeskujuks oldenburgi hobune: näete kuidas vanast veohobusetõust saadi maailma parimaid sporthobuste tõuge. Saadi tõesti, ja nii, et parimates pole sageli jälgegi vanast oldenburgist. Ainult et see tõug on sisuliselt sulanud ühte teiste Saksamaa tõugudega, ametlikult ongi nad üks saksa ratsahobuse tõug, kuigi igapäevases elus rõhutatakse tõuraamatute erinevust. Oldenburgi veohobuse (tõllahobuse, raske soojaverelise hobuse) säilitajad aga peavad oma tõuraamatut Vana- Oldenburgi ja Ida- Friisi Hobuste Aretusühingus ja väärivad kahtlemata ohustatud tõu toetust, samas kui areneva sporthobuse jaoks oleks seal, väljaspool Imedemaad, häbi võõrast raha küsidagi.
“Tori nime maagia”. Mõned inimesed alluvad maagidele ja shamaanidele, teised mitte. Tori nime maagiline kõla on ratsutajate suus sageli olnud “torakas”. See oli siis, kui vanatüübilisi tori hobuseid suruti nende “ebakompetentsuse tasandile” tõsisesse ratsasporti. Praegu kuuleb võib-olla rohkem väljendit “Kallaste hobune”, kui on juttu nn. tori sporthobusest, ja see pole enam halvustav. “Maagia” segab arusaamist, et paljud nime järgi tori hobused on juba eesti sporthobused, tulevikus eurosporthobused. Kati Murutar ise kirjutas kunagi, kuidas Rootsi kuninglikes tallides ei pandud nn. tori hobuste siltidele tori nimetust, sest peeti valeks hannoveride- holsteinide järglasi nii nimetada. Arvatavasti seesama mees, kes temale seletusi andis, ütles kunagi ka mulle, et ei näe enam mingit vahet erinevatel Euroopa sporthobustel, sisuliselt on see üks tõug. Nii ju ongi, tõunimetused on rohkem vaid kaubamärgid, ja erinevad valikud eri maades ei ole rohkem erinevad, kui suurte kasvanduste aegadel ühe tõu eri kasvandustes. Kunagi, “kui see enam valu ei tee”, on Eestis niikuinii selge vahe sporthobuste ja kohalike hobusetõugude nimetustel ja kasvatamisel. Viimased elavad võib-olla ainult toetustest, esimesed müügist ja auahnusest. Sõnade halvav maagia ei lase veel kaua sündida, et nimetus väljendaks täpsemini sisu, nagu tarbijakaitseseadus võiks nõuda. Mujal on maagiast üle saadud. Peaaegu kõik sporthobuse tõud Euroopas peale Saksamaa omade kasutavad tõu nimetuses riigi nime. Loobuti kuulsatest groningeni ja geldenburgi tõunimetustest Hollandis, anglo- normanni nimetusest Prantsusmaal, salernost Itaalias, einsiedlerist Shveitsis jne. Vanad kohalikud algtõud said vanad nimed endale, nagu praeguse säilitatavad groningen, gelderland, einsiedler. Saksamaa on erand seepärast, et seal peavad liidumaad, nagu Oldenburg, Hannover, kasvõi Sachsen- Anhalt end peaaegu riikideks, mitmel alal iseseisvateks. Seepärast nimetataksegi Sachsen- Anhaltis sündinud hannoveri verega hobust Sachsen- Anhalti tõugu hobuseks, nagu lugesime mõni aeg tagasi ühe importhobuse paberitest. Tori sporthobune ei saa aga kuidagi olla kõigi Eesti sporthobuste ühine nimetus, sest suures osas Eestis sündinud sporthobustest pole juba praegu tilkagi tori verd.
Sõnavõttude mõtteviise jälgides tahaks küsida, kas tahame õigusriiki või Imedemaad? Kummast me tuleme, kumba me läheme?
Vene uusstalinistid kirjutavad, et Venemaal on alati elatud südametunnistuse järgi, Läänes seaduste järgi. Südametunnistuse järgi võiks paljudele tori hobuse, aga samuti ka sporthobuse kasvatajatele tõesti mingit toetust maksta, aga seaduse järgi ei saa see olla ohustatud tõu toetus.
Õigusriigis ei saa teha kasvõi kogu inimkonna meelest õiglast otsust, kui seadus seda ei luba. Enne tuleb mõelda ja vaielda, siis otsustada (teha seadus, nüüd juba terves Euroopas), mitte aga valida kõigepealt inimene või inimesed, kelle südametunnistust (või kompetentsust) usaldatakse ja lasta tal siis enda eest otsustada. Juhitav demokraatia või kunagine demokraatlik tsentralism ei lähe meil õnneks enam läbi, vähemalt seltsidest kõrgemal tasemel mitte.
Kui jatkata ideoloogiarindel, siis meenutab mõnigi aretuslik “tõeotsimine” Maksim Gorki veendumust, et õilis vale on vajalikum kui madal tõde. Õilis vale on tugev mõnuaine küll, tekitab väga erilise sõltuvuse. Ja viib terved rahvad Imedemaale.
Tulge parem peegli tagant välja, enne kui on hilja!
Raigo Kollom