Raigo Kollom
(avaldatud ajakirjas Tõuloomakasvatus 3/2002.a.)
Maailma, aga eriti Lääne- Euroopa hobusekasvatuses toimus 1960.- tel aastatel järsk pööre spetsialiserumisele sporthobuste suunas. Universaalseid hobuseid enam ei vajatud. Hobuste arvu vähenemine toimus vähemsportlike tõugude arvel, ja kuna nende populaarsus langes, muutus paljude tõuraamatute pidamine mõttetuks. Esimesena ühendati kõik ratsahobusetõud ühe tõuraamatu (Cheval Selle Francais – SF) alla ja kaotati rida vanu tõuge Prantsusmaal 1967.a. Muidugi säilitati täisvereliste tõugudena aretatud inglise täisvereliste, araabia ja prantsuse anglo- araabia tõuraamatud. Järgmiseks väga otsustavalt läbi viidud reformiks oli groningeni ja gelderlandi tõuraamatute ühendamine hollandi soojavereliste hobuste tõuraamatuks (KWPN) 1969.a., kusjuures täkkudena ei kasutatud groningeni ja gelderlandi hobuseid rida aastaid peaaegu üldse. Järgnevatel aastatel kuulutasid edukuse klassikalise ratsaspordi aladel oma aretuseesmärgiks pea kõik Saksamaa tõuraamatud ja hakati kasutama nende ühise tõunimetusena väljendit “saksa ratsahobune”, mis siiani esineb statistilistes aruannetes, kuid mida tõuraamatud püüavad vältida, sest igaüks tahab luua oma kaubamärki. Selsamal kaubamärgi loomise eesmärgil ja Euroopa Liidu põhimõtte tõttu, et igal tõul saab olla ainult üks originaaltõuraamat ja teised sama tõu nimetuse kasutajad on nn. tütartõuraamatud, on viimase vähem kui 20 aasta jooksul loodud või ümber kujundatud suur hulk tõuraamatuid, mis kasutavad peale täisvereliste araabia ja inglise ratsahobuste peamiselt trakeeni, holsteini, hannoveri, westfaali, oldenburgi, prantsuse ratsahobuse, hollandi ratsahobuse jms. täkke. Mõnedes maades nagu Soome, Norra, Itaalia, Kanada, USA on ka märade koosseis täielikult või suuremas osas imporditud. Kõigi nende ühesuguste aretuseesmärkidega tõuraamatute katusorganisatsiooniks on World Breeding Federation for Sport Horses (WBFSH), kuhu kuulub kogu maailmas 46 organisatsiooni, neist Euroopas 37 ja ainuüksi Saksamaal 16.
Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts loodi samadel põhjustel kui ülaltoodudki:
1) puhtatõulisuse põhimõte (meil tori ja trakeeni tõu piirides) pidurdab arengut, ja pealegi kasvatajad ei pea turumajanduse tingimustes sellest niikuinii kinni. Kui aretuseesmärk on ühine, kui peamiseks valiku kriteeriumiks on edu spordis (WBFSH peab ka maailma sporthobuste ja sugutäkkude edetabeleid), ei hakka keegi kasutama kehvemat täkku oma tõust, kui on saadaval parem mõnest sugulastõust (nagu kõik sporthobuste tõud aina rohkem on). Muide, isegi Saksamaa Trakehner Verband’ is, mis on konservatiivseim sporthobuste selts, käis paar aastat tagasi äge diskussioon, kus uuendajad nõudsid nn. Teise trakeeni tõuraamatu loomist, kuhu võetaks hobused, kelles on vähemalt 50% trakeeni verd. Uuendajad kaotasid, aga juba varem oli rangeid puhtatõulisuse reegleid tunduvalt pehmendatud.
2) Tõu (õigemini tõuraamatu) autoriteet ei põhine tänapäeval sellel, kui vana ta on ja mis ta on varem aretusele andnud, vaid sellel, kuidas on kasutatud kõiki oma ja laenatud võimalusi sportliku kvaliteedi tõstmiseks, kui efektiivne on nn. kvaliteedisüsteem, kui õnnestunud on valikud. Tõust rohkem loevad täkuliinid (mis on sageli kasutusel paralleelselt paljudes tõugudes) ja täku isiklik autoriteet.
3) Võõra kaubamärgi kasutamine (Eestis ei ole trakeeni, hannoveri vms. tõu tütartõuraamatu pidamise õigust) on Eesti usaldusväärsuse kõigutamine. Kui me kasutame Venemaa mõtteviisi, et näiteks hannoveri põlvnemisega hobune on hannover ka siis, kui ta vanemaid ei ole tunnustanud selleks volitatud organisatsioon, siis on see aretuslikust küljest “tõu lahjendamise” kultiveerimine, õiguslikust küljest samasugune piraatlus nagu arvutipiraatlus.
4) Iga riik tahab igal alal esindada ennast ise. Kui näiteks trakeeni põlvnemisega Topaas N, kes kuulub maailma 1000 parema hüppehobuse hulka, oleks kandnud eesti sporthobuse tähist ESH, oleks see andnud maailmas märku, et ka Eesti on hobusekasvatusmaa, nüüd aga tõstab ta tähise Rus- Trak all vene trakeenide autoriteeti. Ükski Lääne- Euroopa riik ei toeta oma hobuste registreerimist võõrastes tõuraamatutes ega vööraste hobuste registreerimist oma tõuraamatutes. Näiteks Soomes saavad otsetoetusigi ainult Soome tõuraamatutesse võetud hobused. Ja Eestis on loomisel oma soojavereliste traavlite tõuraamat, kuna teised analoogilised tõuraamatud (Rootsi, Soome jne.) tohivad rahvusvaheliste reeglite järgi registreerida ainult neid traavleid, kes on sealsetel ülevaatustel üle vaadatud ja identifitseeritud.
Eesti sporthobuste aretusprogrammi on arvustatud liigse liberaalsuse tõttu. Kui mõeldakse paljude tõugude kasutamist aretusmaterjalina, on nende arv natuke väiksem Soome FWB komponenttõugude nimekirjast ja ei ole tegelikult kasutuses olnud tõugude osas oluliselt suurem ega erinev tori sporthobuse suuna poolt kasutatavate täkkude nimekirjast. Etteheide liberaalsuse kohta mõne hobuse tõuraamatusse võtmisel on mõnevõrra õigustatud, kuid samas rajatud ka arusaamatusel. Peame nimelt vajalikuks, et kõik hobused, kes tegelikult sünnivad, oleksid arvele võetud kas meie või mõnes teises tõuraamatus. Teeme aga väga selgelt vahet hobuste klasside vahel kvaliteedi ja põlvnemise järgi, ning registreerime hobused vastavalt tõuraamatu 4 sektsiooni: peatõuraamat, tõuraamat, eelregister A, eelregister B. Et kõik sektsioonid (ka registrid) on tõuraamatu osad, see on ka EL direktiivides sätestatud ja meie jaotus on analoogiline näiteks Hannoveri tõuraamatu omaga.
Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts täidab meie arvates efektiivsemalt kui hobusekasvatajate varasem organisatsioon ja ideoloogia just neid ülesandeid, mis on aretuse eesmärkidena sõnastatud Põllumajandusloomade aretusseaduse eelnõu seletuskirjas:
– jõudlusvõime suurendamine toimub meie aretusprogrammi kohaselt valikuga sportlike võimete suunas, arvestades aina rohkem ratsavõistluste tulemusi. Peame Eestis sündinud hobuste edetabelit Eesti Ratsaspordi Liidu edetabeli põhjal ja soovitame kasutada võimalikult rohkem spordis edukaid täkke. Meie arvates ei tohi nõuded sporthobuste jõudlusele Eestis lähemas tulevikus erineda teiste maade omadest. Peame vajalikuks kasutada ja oleme kasutanud Soome, Taani ja Hollandi lektoreid ja kohtunikke. Erinevate hindamiskriteeriumide kasutamine igal tõul eraldi ja tõugude kinniste võistluste korraldamine kahjustab jõudlusvõime suurendamist, loob kasvatajates eksliku rahulolu praeguse olukorraga ning on vajalik vaid väiksema jõudlusega tõugude säilitamiseks.
– geneetilise väärtuse tõstmine on praegusel etapil võimalik ainult geenide impordi abil. Eestis ei ole ega ole kunagi olnud nii kõrgete sportlike võimetega täkke, nagu tänapäeva spordis vajatakse. Mingi valikuga ei ole võimalik meie genofondi parandada. Oleme suutnud tõsta importtäkkude ja importsperma populaarsust ja nende seemenduste arv on viimasel 2 aastal kiiresti tõusnud. Eestis sündinud täkkude osa on siiski veel ca 1/3, ja me püüame seda vähendada. Ka on kallimate täkkude omanikud meie eesmärke mõistes ja aretuse vastu huvi rohkem huvi tundes vähendanud seemenduste hinda . Isegi Soome sporhobuste kasvatajate internetileheküljel on imetletud, kui kõvasti on Eestis hakatud investeerima täkkudesse.
– genofondi säilimine ei ole meie jaoks oluline. Kõik ei saa tegeleda kõigega. Sporthobuste aretuseks vajalik genofond on Eestis minimaalne. Meeldib see meile või mitte, aga lõpuks jõuame ka tori tõus niikuinii niikaugele, et ütleme nagu üks Läti hobusekasvatuse suurkuju: “Parim läti hobune on see, kelles ei ole tilkagi läti hobuse verd”. Tegelikult on parimas läti hobuses nimega Rusty (ex Rotors), kes juhib ülekaalukalt maailma koolisõiduhobuste edtabelit, siiski 1/8 läti verd.
– majanduslik tasuvus on Eestis raskesti hinnatav, kuna enamus kasvatajaid ei avalda oma hobuste hindu ega tulusid. Kui lähtuda sellest, et sporthobuste kasvatajad ei nõua ega palu toetusi nii agaralt kui teised , peaks neil nagu paremini minema. Euroopas on selge tendents, et keskmist hobust on aina raskem müüa. Tahetakse kas väga häid, väga iseäralikke (nn. spetsiaaltõud, nagu andaluusia hobune) või väga odavaid ja “lollikindlaid.” Meie strateegia on üritada kasvatada võimalikult häid ja mitte väga odavaid hobuseid Eesti kiiresti laienevale ratsaspordile ja valmistuda ekspordiks Venemaale, kus kasvab kiiresti huvi Lääne sporthobuste vastu. Peame endi jaoks valeks orienteeruda keskmisele, sest siis saame enamuses alla keskmise hobuseid. Orienteerudes väga heale, saame vähem õnnestunud hobustega ometi täita keskmiste hobuste turu. Iseenda või hobusekasvatuse tarbeks tootmine ei saa end ära tasuda, see pole isegi põllumajandustootmine, kuna pole käivet. Tuleb orienteeruda maksujõulisele tarbijale.
– usaldusväärsus rahvusvahelises suhtlemises on meile eriti tähtis ja üks peamisi põhjusi, miks me pidasime vajalikuks EHS- ist eralduda. Kõigepealt on meie aretusprogramm ja tõuraamatu ning seltsi nimetus arusaadav ja usaldusväärne seal, kus sporthobuste aretus käib analoogiliste põhimõtete järgi. Teiseks on Jõudluskontrolli Keskuse poolt meie initsiatiivil välja töötatud arvutiprogramm ja selle abil loodud andmebaas hõlpsasti vaadeldav ja kontrollitav, meie poolt välja töötatud põlvnemistunnistuse vorm (analoog Belgia omale) ja tõuraamatu lehekülje väljatrüki võimalus vastavad Euroopa Liidu miinimumnõuetele ning võimaldavad dokumente ka senisest palju kiiremini väljastada. On juba esinenud juhtumeid, et meie seltsi mittekuuluvad inimesed on oma hobusele taotlenud meie põlvnemistunnistust ainult selleks, et näidata seda välismaistele ostjatele. Viisime ka sisse Euroopa Liidu ja WBFSH poolt kohustuslikuks peetava kõigi varssade identifitseerimise korra kirjeldust ja joonist sisaldava sertifikaadi abil, mida Eestis varem ei tehtud. Taotleme riigi toetust kõigi hobuste varustamiseks kiipidega ja passidega.
Eesti sporthobuste aretus on kiiresti arenev, tarbijale orienteeritud, majanduslikult ja
sportlikult huvitav tgevus, mis võib saada alternatiivse maamajanduse tasuvaks haruks.
Raigo Kollom
ESHKS juhatuse esimees
LISA: väljavõtteid eesti sporthobuste aretusprogrammist:
Eesti sporthobuse aretuses registreeritakse järglastena peatõuraamatusse hobused, kelle isa, emaisa ja emaemaisa on ESHKS või mõne välismaise täisvereliste, soojavereliste või sporthobuste tõuraamatu poolt tunnustatud sugutäkk, tõuraamatusse hobused, kelle isa ja emaisa on ESHKS või mõne välismaise täisvereliste, soojavereliste või sporthobuste tõuraamatu poolt tunnustatud sugutäkk, eelsektsiooni (registrid A ja B) hobused, kelle sugupuus on 4. põlvkonnas vähemalt 50% mõne täisverelise, soojaverelise või sporthobuste tõu esindajaid.
…………………………………………
Üleminekuperioodil 2001.- 2003.a. võib tunnustatud täkkude nõude asendada verelisuse nõudega protsentides (peatõuraamat 87,5%, tõuraamat 75% ja eelsektsioon 50% täisvereliste, soojavereliste või sporthobuste esindajaid 4. põlvkonnas).
………………………………………….
PS. ESHKS on 2002.a. tunnustanud peatõuraamatu või tõuraamatu täkkudena trakeeni, hannoveri, holsteini, westfaali, hollandi (KWPN), inglise täisverelisi (xx), araabia täisverelisi (ox) , belgia (BWP), taani (DWB), prantsuse (SF) täkke ning registreerinud lisaks eelregistris peale nende tõugude ka oldenburgi ja ahhaltekiini täkke ning tori suure sporthobuste veresusega ristandtäkke ja kõigi nende nende järglasi, ratsaponide aretuses araabia, shetlandi, new foresti, connemara täkke ja nende järglasi.
Tori tõus on 2001.a. registreeritud trakeeni, hannoveri, holsteini, westfaali, hollandi (KWPN), inglise täisvereliste, oldenburgi täkkude järglasi (ja muidugi ka tori täkkude järglasi), varasematel aastatel ka mõningaid läti ja vene traavli täkkude järglasi.