Tõu mõistest

Raigo Kollom
(ESHKS infoleht 2003.a.)

Meil on visalt juurdunud arusaamine tõust kui geneetilisest mõistest, mis nagu tähistaks selgelt eristatavat genofondi, midagi peaaegu niisama selget kui liik. Kuid sellist selget erinevust tõugude vahel pole. Olen varem infolehes nr. 4 juba tsiteerinud populatsioonigeneetika suurkuju Jay J. Lushi (tõsi, tsitaat on võetud prof. Haring’i artiklist, mitte originaalist): “Tõug on koduloomade rühm, mida aretajate kokkuleppel selleks peetakse,… mõiste, mis on tekkinud loomakasvatajate keskel, loodud, võib öelda, nende endi jaoks, ja kellelgi ei ole volitusi anda sellele sõnale teaduslikkku tähendust ja väita, et kasvatajatel pole õigust kalduda kõrvale formuleeritud definitsioonist.See on nende oma sõna ja selle ühine kasutamine aretajate (kasvatajate) poolt ongi kõik, mida tuleb pidada korrektseks definitsiooniks.”
Tsiteerin ka definitsiooni, mille annab FAO Valvenimekiri kriitilises või ohustatud olukorras koduloomatõugude kohta: “Tõug: kas koduloomade alamrühm, mille defineeritavad ja identifitseerita- vad välised karakteristikud võimaldavad selle eristamist visuaalse vaatluse teel teistest samal viisil defineeritud rühmadest sama liigi sees, või rühm, mille geograafiline ja/või kultuuriline eraldatus fenotüübilt sarnastest samalaadsetest rühmadest on viinud selle rühma erineva identiteedi tunnustamiseni. Märkus: tõuge on arendatud vastavalt geograafilistele ja kultuurilistele erinevustele ja selleks, et rahuldada inimeste toidu ja põllumajanduse vajadusi. Selles mõttes pole tõug tehniline mõiste. Nii visuaalsed kui muud erinevused tõugude vahel seletuvad paljus igas kodulooma liigis esineva mitmekesisusega. Tõugu peetakse sageli kultuuriliseks, mitte tehniliseks mõisteks.”
Teisalt on ju selge, et erinevate alleelide esinemissagedus võib erinevates eristatud populatsioonides olla väga erinev. See aga muutub kergesti, kui eristatus kaob. Geograafiline eristatus on vähemalt Euroopas ja kunstseemendusajastul kadunud. Jäänud on kultuuriline eristatus, mis lähtub inimeste ideedest, vajadustest, ärihuvidest, harjumustest jms. Hobusetõud on kahtlemata eriti selgelt kultuurinähtus. Vaatame ka viimases Eesti Entsüklopeedias esitatud tõu mõiste definitsiooni: “tõug on populatsioon, millel on ühtne põlvnemine ja on kujunenud ühesugused pärilikud omadused (välimik, jõudlus jm.) ning mille arvukus võimaldab teha tõuaretustööd.” See definitsioon väljendab tõu mõiste traditsioonilist (tehnilist) mõistmist, aga on ka küllalt üldine, et ühtse põlvnemise ja ühesuguste pärilike omaduste erineva tõlgendamise abil sobida kõigile, kes mingit populatsiooni tõuks tahavad pidada. Kui ühtne põlvnemine, kuivõrd ühesugused pärilikud omadused, kust algab tõuaretustöö, see ongi kokkuleppe küsimus.
Aga selle definitsiooni traditsiooniline mõistmine hobusekasvatuses tähendab tõu tunnustamist vaid siis, kui on olemas n.ö. valmis tõu klassikalised tunnused: oma täkud toodetakse ise, täkuliinide arv on küllalt suur (vähemalt 7, tori tõu jaoks pidas Feliks Kohv vajalikuks 10 liini), ja tõu sees on sellega küllaldane heterosügootsus, et täiustuda. Eestis poleks siis ühtegi hobusetõugu. Kaduvate ja ohustatud tõugude nimekirja poleks ka vaja, sest need poleks enam tõud. Päris valmis ei tohikski väiksem tõug saada, sest kui jõutakse sellise konsolideerumiseni, nagu mõnedes koeratõugudes, ei ole enam kuhugi areneda, kõik on kõige paremad (või kõige halvemad). Sellise üleküpsemiseni jõuavad paratamatult kõik tõud, mis pole väga arvukad, ja ka päris arvukad tõud, kui see arvukus kiiresti väheneb. Vaid neis tõugudes, kus iga liin on nii suur, et täidab peaaegu nagu alamtõu rolli, ei ole seda ohtu. Seepärast on paljudes, eriti muidugi sporthobuste tõugudes areng väga selgelt laineline: mingil etapil rikastatakse genofondi, kasutatakse teistest tõugudest “parandajaid”, seejärel piiratakse loodud mitmekesisust, tehakse range valik kitsama eesmärgi suunas, kuni jõutakse jälle vajaduseni muutuste järele.
Konstantsuse ja muutlikkuse optimaalne suhe oli ka klassikalise zootehnika õpetuses aretuse põhiküsimus. Mis on tõug, see on lõppude lõpuks rohkem skolastiline teema ega oma aretuses suurt tähtsust. Aretuse eesmärk on. tarbimisväärtuselt ja majanduslikult parem hobune, ja tõug on selle eesmärgi saavutamise abinõu. Klassikaline tõug on vaid üks etapp aretuses. Ka enne tõu mingit “valmidusastet” võib aretus anda väärtuslikke “tõukangelasi”, kes siis loovad tõu (nagu Eclips tegi), ja “ülevalminud ” tõust luuakse mõnikord uus nii, et endisest populatsioonist jääb vaid nimi, kui seda kultuurilistel või ärilistel põhjustel vajatakse.
Sisuliselt on nime küsimus on ka nn. “tori küsimus”, mis on küll hoopis rohkem poliitikute ja ajakirjanduse enesenäitamise küsimuseks kui aretusküsimuseks saanud. Aretuslikult ei ole ju 2001.a. tori tõugu hobustena arvele võetud varssades tori verd keskmiselt rohkem kui 40,7% ja 99 varsast on vaid 16 niivõrd tori hobused (üle 50% puhast tori verd), et nad ei kõlbaks eesti sporthobuste tõuraamatusse. Tegelikult on ju nende kahe tõuraamatu aretuseesmärgid praktiliselt samad. Erinevus on selles, et osa hobusekasvatajaid tahaks, et tori tõumaterjali omamine annaks neile mingi eelise, ja see, et nad on mingil ajal jonnakalt tori tõugu maailma parimaks kuulutades midagi maha maganud, tuleks riigi poolt kompenseerida ja aidata neid nüüd ajale järele jõuda. Säilitada tori tõugu ei kavatse neist peaaegu keegi.
Nime küsimus on see, mis asjasse pühendamata inimesi tori tõule kaasa elama paneb. Ka eesti sporthobuste kasvatajate seltsi loomisel oli päris palju neid, kes tahtsid luua tori sporthobuste tõuraamatu ja seltsi. Lõpuks said kõik aru, et sinna ei saaks registreerida varssade sündi, kelles pole tilkagi tori verd, ja et ühe kasvanduse nimi ei sobi kõigi Eesti sporthobuste tõunimetuseks. Ja kui Tori nimel on maagiline kõla, kas siis Eesti kõlab halvemini. Tegime nii, nagu tehti mujal Euroopas: seal on prantsuse ratsahobune, mitte anglo- normanni hobune, nagu ta aretusajaloolt kõige rohkem oli; on hollandi soojavereline hobune, mitte algtõugude mälestuseks groningeni- gelderlandi tõug. Töötu tori hobune ei oleks ka mingi kultuurimälestis. Temaga tööd tegema ei hakka aga tema suurimad kaitsjadki. Iseasi oleks mingi väike muuseumi-populatsioon, kui riik suudaks seda üleval pidada ja Torist hobusekasvatusmuuseumi teha. Eraldab ju põllumajandusministeerium muuseumidele ca 10x rohkem raha kui hobusekasvatusele.
Aga meil on rahvushobune eesti aborigeense hobuse näol juba olemas, ja kõike kunagi loodut säilitada tähendaks paigale jääda, sest poleks enam ruumi liikuda. Läheks parem edasi!