Värrad!

Fotol: Matchem (1748)

Raigo Kollom ESHKS infoleht 4/2010
Breeding Newsi maikuu numbris refereerib Christopher Hector prantsuse eksperdi Arnaud Evaini artiklit „Les Bastards“, mina püüan refereerida seda refereeringut. Nagu ikka, valib igaüks võõrast loost endale sobiva ja lisab midagi omalt poolt.
Artikli pealkiri peaks eesti keeles kõlama „värrad“, liiga halvustava varjundiga oleks „värdjad“. Termini mõte on selles, et puhasaretusest loobudes on kõigepealt loodud ristandtõud, näiteks prantsuse ratsahobune e. selle francaise (SF). Seni on ristandtõud enamasti kasutanud puhtamate tõugude täkke ja märasidki ning on kujunenud uued tõud, mida võib pidada omajagu puhasteks, nagu seesama SF. Aga tulevik kuulub värdadele! Nii on Christopher Hector isegi pealkirjastanud oma artikli. Värrad on hobused, kes ei ole ka nende ristandtõugude sisese aretuse tulemus. Ta toob andmed, et 60 maailma edetabeli 100st paremast hüppehobusest on saadud nii, et isa ja ema on erinevatest tõuraamatutest. Kuuest parimast SF hobusest on kahe emad hannoverid. Peale selle on neil kõigil neljas põlvkonnas endastmõistetavalt 20% täisverelise verd. Prantsusmaal tunnustatud täkkude hulgas on 26 täkku saanud eliittäku staatuse, ja nende sugupuudes on esindatud üheksa tõuraamatut.
See kõik on juba veidi kulunud jutt. Aga tabavalt on Arnaud Evain öelnud: „Inimeste grupid loovad kiiresti hobuste gruppe, kes sarnanevad neile endile, tehes seda aretusmaterjali valiku kaudu.“ Ta ütleb, et minge ja võrrelge Saksamaa, Namibia ja Brasiilia hannovere või Sardiinia ja Poola anglo-araablasi, siis näete! Globaliseeruvas maailmas ei levi geneetiline pärand ühtlaselt, ei sõltu niivõrd informatsiooni, kunstseemenduse jm. tehnoloogia kättesaadavusest, kui võrd ikka inimeste psüühikast ja keskkonnast. Ükski sporthobuste tõug ei ole geneetiliselt originaalne, kõik väärtuslik neis tuleb umbes 10st erinevast 19. saj. lõpu liinist, peaaegu igal Euroopa täkul on vähemalt üks esivanem 9. või 10. põlvkonnas sellest kümnest. Ja kaugemale minevikku vaadates. Ja algisadeks on neil kõigil Achill (1877), Eclypse (1764), Herod (1758) ja Matchem (1748).
Arnaud Evain kiidab KWPN poliitikat – kui oma täkud hiilgasid oma järglastega, piirati väga rangelt valikut nii oma kui importmaterjali osas, kui tunti aga seisakut, lubati suuremat riski. Huvitav, et isegi Heartbreaker on kuulunud täkkude hulka, kelles esialgu kaheldi. Hector lõpetab oma loo tõdemusega, et kõik „värrad“, kes end õigustavad, on paari põlvkonna pärast neid kasutanud tõuraamatute jaoks omad ja puhtatõulised. Enamus hollandlasi on ju veendunud, et hannover Voltaire, holsteinid Indoctro ja Burggraaf, prantsuse ratsahobused Calvados (Sable Rose)ja Guidam (Adagio) on puhtad hollandi ratsahobused.