Vilnius, Riia, Toompea

Fotol: Belmondo keskuse saalis toodi 400 külalise ette punasele vaibale 20 hobust kõigist Leedus kasvatatavatest tõugudest

Teen lühikese aruande sündmustest, kus olen pidanud Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi esindama.

VILNIUSES
3. oktoobril tähistati Vilniuses Belmondo keskuses Leedu Hobusekasvatajate Seltsi 25. aastapäeva. Leedus on raske aru saada, mitu aretusühingut ja mitu tõuraamatut seal parajasti on, neid aina liidetakse ja lahutatakse. Leedu Hobusekasvatajate Selts on jäänud sporthobuste kasvatajate seltsiks, peab uue tõu leedu sporthobuse tõuraamatut, on ainuke Maailma Sporthobuste Kasvatajate Föderatsiooni liige Leedus (2016. aastast). Juba varem iseseisvate trakeeni tõuseltsi, balti hannoveride tõuseltsi ja žemaitšu tõuseltsi kõrvale on end iseseisvaks kuulutanud ja ise oma tõuraamatuid pidama hakanud leedu raskeveohobuste, araabia hobuste, suurte žemaitšu hobuste (žemaitšu tõu parandatud aretussuund), täisvereliste inglise ratsahobuste ja traavlite kasvatajad, kes varem kuulusid LHS alla.
LHS juht Almutis Raila oli suurde saali, kus kunagi olevat toimunud isegi NATO tippkohtumine, kokku kutsunud kõigi seltside ja tõuraamatute esindajad, vanad kasvatajad ja sportlased., ministeeriumide juhtivaid ametnikke, põllumajandusminister oli ise kohal, peaminister saatis oma esindaja, kutsuti ja tuli isegi välisriikide diplomaate. Teiste maade hobusekasvatuse esindajad olid kohal Poolast, Lätist ja Eestist.
Minul oli huvitav kohtuda Antanas Vaitkeviciusega, kellega võistlesime 1957.a. Kaunases Balti Spartakiaadil ja viimati kohtusime Tallinnas 1989.a. Eesti Spordi Kongressil, kus ta oli Leedu delegatsiooni liige. Oma sõnavõtus sain kirjeldada meie maade lainelist võistlust, kuidas 1957.a. olime selgelt paremad, paarkümmend aastat hiljem oli Leedu meile kättesaamatu üleliiduline tipp, hobusekasvatuses rohkemgi kui spordis, iseseisvuse taastamise järel jõudsime meie jälle ette, aga praegu on meil põhjust karta, et jääme peagi maha Leedu palju laiema aluspõhjaga hobumajandusest.
Almutis Raila tahtis minuga uuesti kohtuda Tallinna Horse Show ajal ja veel arutada Balti koostööd, millest ma oma sõnavõtu lõpus olin rääkinud – et peale Balti noorhobuste tšempionaadi võiksime kunagi isegi ühise noorhobuste ülevaatuste finaali korraldada. Jutuks tuli ka riigi osa hobusekasvatuses ja ta oli väga nördinud, et suured riiklikud kasvandused, mis plaanimajanduses neile nii võimsa edu tagasid, raiskavad nüüd vaid riigi raha ja kaotavad huvi konkurentsi ja kvaliteedi vastu, mis Eestis on nii tugev.

RIIAS
Riiga kutsuti mind 2. novembril toimunud seminarnõupidamisele, kus kolme Balti riigi esindajad tutvustasid ja võrdlesid omavahel jõudluskontrolli meetodeid, mida nad kasutavad. Üheks teemaks oli mõeldud, kuidas neid ühtlustada. Esimesena esinenud leedulanna Ramuna Jasiene aga tõi välja, kui erinevad on neil (nagu meilgi) erinevate tõuraamatute jõudluskontrolli meetodid ühes riigiski. Nii tema kui lätlanna Laine Orbidane sõnavõtus oli ühine suur tähelepanu sellele, mida edaspidi tegema peaks ja lineaarse kirjeldamise meetodi uuenduslikkuse ja kõigile sobivuse rõhutamine. Minul oli juba eelnevalt palutud keskenduda meie kogemusele ja süsteemile. Kui olin juba üle 20 min teinud lühikese kokkuvõtte süsteemist, kus reastasin meie jõudluskontrolli etapid:

  • Piirkondlikud ülevaatused 2-3-a hobustele (et on ka 4-6-a hobuste ülevaatused, jätsin targu rääkimata, kuigi ka Läti suurel üleriigilisel ülevaatusel olid selles eas hobused vabahüpetel väljas, aga see on mahajäämuse tunnus, nagu sealgi eraviisiliselt öeldi)
  • Ülevaatuste finaal 2-3-a hobustele
  • Võõrratsaniku test
  • Noorhobuste tšempionaat
  • Osavõtt Maailma noorhobuste tšempionaatidest

Lisasin, et viimane ja sisuliselt tähtsaim jõudluskontrolli etapp on sportlaste ja kasvatajate koostöö ja nendevahelised lepingud.
Kuna tekkis ootamatult suur huvi ja mul paluti jätkata, rääkisin veel ligi tund aega meie hobustest ja nende kohtadest edetabelites (Alfons Ra, Herold N, A Pikachu de Muze’i järglased jne.), meie hobuste hindamise põhimõtetest (õnneks oli mul arvutis ettekanne hindamisest, mille tegin aastaid tagasi seminaril Niitväljal), ja usaldusest omanike ja sportlaste vahel, mis kohalolijaid kõige rohkem huvitas.
Järgmisel päeval paluti mul olla hindekohtunik „Rudens Perle“ nimelisel ülevaatusel Kleisti ratsabaasis. Meeldiv oli osavõtjate entusiasm ja emotsionaalsus. Aga mulle tundub, et Läti aretuse tippe polnud välja toodud. Kui küsisin ühe hobuse kohta, et kuidas selline siia üldse pääsenud on, vastati, et see ei ole mingi finaal, vaid nemad peavad oma kohustuseks vastu võtta kõik, kes selleks soovi avaldavad.

Kohtunike kogu töös „Rudens Perle“ hobuste ülevaatusel Kleisti ratsakeskuses

 

Akvellynus – „Best in show“ „Rudens Perle“ ülevaatusel

TOOMPEAL
13. novembril toimus Riigikogu Maaelu komisjoni istung uue Aretusseaduse eelnõu aruteluks. Kuna mitme Maaeluministeeriumis peetud koosoleku tulemusena koostatud projektile olid Eesti Hobusekasvatajate Selts, Heldur Peterson ja Eesti Tõuloomakasvatuse Liit esitanud kokku kuuel leheküljel parandusettepanekuid, olid peale Maaelukomisjoni liikmete kokku kutsutud ka aretusühingute esindajad.
Tegelikult ei vajaks Eesti üldse oma Aretusseadust, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus 2016/1012 reguleerib põllumajandusloomade aretust väga hästi, kui ei taheta just kehtestada konkurentsi piiravaid kohalikke reegleid. Ka oma ohustatud tõuge kui geneetilist ressurssi lubab see määrus igal riigil kaitsta. Peamiselt selle reguleerimiseks, kuidas seda teha, peetigi vajalikuks vastu võtta uus Aretusseadus.
Selle kohta oli mul võimalus päris koosoleku alguses välja öelda, et suurema osa parandusettepanekute tagamõte on anda tori tõule selle geneetilise ressursi säilitamise asemel võimalus olla ohustatud tõug edasi, jätkates samal ajal tõu arendamist võõrvere lisamisega.
Kui keegi, vist Imre Sams tuli välja teadusliku uuringu väidetava tulemusega, et tori TA ja TB on ikkagi üks tõug, sest nende genofond on nii sarnane, sain selgitada, et peaaegu kõik soojaverelised tõud on geneetiliselt sarnased ja kui oleks eeltoodutega kolmanda populatsioonina võrreldud ESH hobuste genofondi, oleks leitud TB ja ESH vahel suurem sarnasus kui TA ja TB vahel. Geneetika asemel on siin lihtsam ja tähtsam genealoogia, lihtne erinevatest tõugudest eellaste kokkulugemine. Elevust tekitas, kui võrdlesin sellist uurimust minu poolt 1964.a. loetud mingi ajalookonverentsi ülevaatega, kus pandi teadlastele südamele, et enne kui teha mingi teaduslik järeldus, tuleb vaadata, millised on selle poliitilised tagajärjed. Tollal oli mul tunne, et Stalini aeg on tagasi.
Tori tõu vaieldamatu ja igavese ühtsuse jutu peale tõin välja, et kui kumbki tori aretussuund teeb kõvasti tööd oma aretuseesmärkide nimel, kaugenevad nad teineteisest, kuni on nii erinevad, et peaksidki eraldi tõud olema. Tõu originaalse genofondi säilitamiseks, nagu see on ohustatud tõu mõte, tuleks ju TA populatsioonis vähendada võõrvere osakaalu, tõu konkurentsivõime suurendamiseks tuleks aga TB populatsioonis seda suurendada.
Oli tore koosolek, emotsioonid suruti peale mõne väikese erandi kohe maha, sõna anti, mitte ei võetud ise. Peamine oli, et kuuele riigikogu liikmele, kes kohal olid, sai ehk natuke selgemaks, mis Eesti hobusekasvatuses toimub.