Tori hobusekasvatus uute hiilgeaegade ootuses

Teksti autor: Kati Murutar
Kaks korda elus on mul niimoodi juhtunud, et ratsutades tuleb absoluutselt iseenesest ja vastupandamatult lai naeratus näkku. Esimene kord oli siis, kui Haigi tuli Pärnusse. Haigi oli must valge laubatähniga hobune. Õudse iseloomuga. Aga eriliselt armas. Enne tema Pärnusse-tulekut olin just Ateenaga vastu puud sõitnud ja kaks ribi ära murdnud. Sellest hoolimata läksin kohe, kui mu napakas lemmik minu juurde suvitama toodi, temaga ratsutama. Ja siis, ribivalu maha surudes musta jobuhobuga mööda rannaluiteid kapates – siis see esimene vastupandamatu õnnenaeratus tuligi.
Teine kord oli Toris. Siis, kui mitu head asja juhtus korraga. Kõigepealt oli lõputu kruusatee, mida mööda mina Hansaga ja Peter Bermudaga lentsisime. Palav. Parmud. Võeh. Aga siis jõudis kohale äikesepilv. Ja algas põld, mida mööda sai kihutada. Nii et saigi tihedas valges vihmaseinas kimada. Ühel hetkel oli hirm. Et midagi ei näe ja libe on. Aga nii kui see hirm üle läks, tuligi totter-õnnis naeratus.
Selle naeratuse pärast tuli Haigi meelde. See hobune on surnud. Oli loomulikult tori hobune, nagu enamus Eestis tekkinud hobuseid. Kui nad just Saaremaa ehk siis Eesti aborigeenset tõugu hobunad ei ole. Ära suri see must sellepärast, et tema omanik oli talvel pankrotis.
Tänu sellele, et Indrek Sams ostis pankrotti läinud Tori hobusekasvatuse üles, jäid sealsed hobutükid nälga suremata. Ainult siiamaale veel tahetakse paari tuhande krooni eest hobuseid osta, sest paari aasta eest oli selline aeg, et häid hobuseid antigi liha hinna eest ära.
Vankrihobuste õpetajate dünastiast pärit Vambo Tali süüdistab Tori hobusekasvatusega juhtunus Eesti riiki: “Lennart Meri soovitas eestlastel oma Nokiat otsida. Tori hobused ongi meie Nokia. Aga riik ei taha 1856. aastal rajatud legendaarsesse hobusekasvatusse sentigi investeerida. Siin on erakordselt võimsad hooned ja terviklik tallide kompleks. Pankroti ajal müüdi maneezh võilevahinna eest ühele firmale maha, nii et nüüd tuleb uus maneezh ehitada.”
Tallid ise näevad seestpoolt ausalt öeldes üsna ehmatavad välja: boksid on ehitatud betoonist ja rauast. Mitte puidust, mis sinna põllukividest seinte keskele loomulikult palju rohkem sobiks. Aga see pole hetkel loomulikult kõige tähtsam. Tähtsaim on, et hobusekasvatus püsiks ja tõug säiliks.
Nii nagu mitmed Eesti hobusekasvatajad, oli ka Tori hobusekasvatust külastanud Peter von Fabry-Eichner üsna kõhklev ja kahtlev, kas sellist tõugu nagu torikas üldse olemas on. Et liiga palju tõuge on temasse sisse segatud. Pole enam isegi ristand, vaid lausa segavereline.
Minu meelest pole selles midagi halba. Eestlased ise on ju ka nii segaverelised kui üldse olla saab. Meiegi tõugu on igast ilmakaarest parendamas käidud, nii et segavereliseks keeratud hobune kuulubki meie juurde.
Vambo pole uuema aja tendentsidega siiski rahul: “Klassikaliselt toekas ja jõuline tõug aetakse praegu liiga kergeks. Lisatakse verelist ja muud sporthobust ja saadakse küll kepsakas ratsahobune, aga keda sel juhul vankri ette panna? Pärast on nii, et peame tõelisi vankrihobuseid välismaalt tagasi Eestisse ostma hakkama.”
Vambo ise käis hiljuti Göteborgis tööl. Alguses pidi tallis tegema tunduvalt algelisemaid töid kui tema tõeline eriala, vankrihobuste õpetamine. Siis aga suutis end iseendana tõestada ja nüüd oodatakse teda Göteborgi tagasi. Peter arvas, et mister Tali sobiks ka Inglise kuninglikule perekonnale hobuste õpetajaks, sest et ka seal on mitmeid inimesi – õigupoolest küll naisi! – kes on just vankri- ja kalessisõidu armastajad.
Mis puutub sellesse kergeks ja kõrgeks aretatud torikasse, kes klassikute arvates kuhugi ei kõlba, siis minu meelest üks hobune just selline olema peabki. Võistlushobune Hansa, kena kebjas raudjas, kellega mul oli au Tori radadel sõita, oli kena sihvaka kaela ja kitsaste külgedega tütarlaps. Koostööaldis, kiire ja paigas närvikavaga. Bermuda, kes Peterile anti, oli täisverelise tütar. Tähniline ja pisut närvilisem kui Hansa – galopis ajas pea jalge vahele ja kippus seda ka muidu võngutama, aga muidu oli ütlemata ilus ja elegantne hobune. Lakmuse tume kõrb tütar, kellega sõitis neiu, kes meile rajaleidjaks saadeti, oli liiga nooruke, et talle pahaks panna iga postkasti, piimapuki ja lillepuhma jänestamist.
Et ikka meeles oleks, kuidas Eestis kõik kõigega seotud on, juhtus rajaleidja Kristina olema Kati Keiu klassiõde. Kati Keiuga käisime mäletatavasti sõitmas Tolle tallis. Kristina rääkis, et nende klassist käisid pooled tüdrukud ratsutamas, nüüdseks on nemad kahekesi hobuinimesteks jäänud.
Mis puutub tulevikku vaatamisse, siis just äsja oli varrekene sündinud Eesti raskeveohobusel. Märavarss. Kui tüdrukud sünnivad, tulevad teatavasti rahulikud ajad. Kohe homme on poegimas üks Eesti tõugu mära. Ja teine, 17aastane ka.
Igal nädalavahetusel on Toris võistlused. Erinevatest tallidest käivad treenerid. Kui Peter küsis, miks lastelaagreid korraldades raha ei teenita, kinnitasid Kristina ja Vambo, et laagridki on. Tõsi küll, kuna nad on üsna põlve otsas majandamisega, ei lase tulevane euroliitumine sedasorti koduseid olemisi kardetavasti läbi. Saab uue maneezhi, saab ka lastelaagrite jaoks eurotingimused, usun ma.
Tori oli koht, kus arhitektiharidusega Peter kõige rohkem pilte tegi. Iga teine maja jäädvustamist väärt. Igal teisel majal ainulaadne karakter ja ilme. Nüüdseks on Peter ära harjunud ka sellega, et Eesti metsatukkadest ilmuvad ootamatult välja kunagiste kodude ahervaremed.
Tori hobusekasvatusest ilmselt selliseid ahervaremeid ei saa. Liiga palju dünastiaid, fanaatikuid, mälestusi ja tulevikukavatsusi on sellega seotud. Näiteks Krissu tahab saada esimeseks Eesti litsentseeritud hipoteraapia spetsialistiks. Lõpetas Tartu Ülikooli Pärnu kolledzhis sotsiaaltöö eriala, kirjutas diplomitöö hoburavist vaimse puudega lastele. Käis ühes lastekodus vastaval praktikal ja kaotas sellele alale südame. Jäägitult. Vaatab nüüd ringi, kus end litsentsi vääriliseks täiendada. Ja siis saab Tori legendaarne hobusekasvatus endale lisaväärtuse.
Ja nüüd tagasi alguse juurde. Kui põuase maa kohal, mis on lõhenenud nagu Sahaara kõrb, vallandub paduvihm ja samal ajal avaneb kapjade alla maastik, mida mööda saab minna, minna, minna – siis selgubki, mis asi on õnn. Õnn sellest, et Tori hobusekasvatus jäi ellu. Et seal on erinevaid hobuseid igale maitsele. Nende hobuste olemasolu lubab jätkumist Eesti ainuomastele tõugudele. Ja nende hobustega saab ratsutada.
(Horsemarket 2003.a.)