Kas tori hobune on ohustatud tõug

Põllumajandusministeeriumis on ettevalmistamisel maaelu arengukava muudatused ja täiendused kohaliku ohustatud tõugu looma kasvatamise toetuse rakendamiseks. Ohustatud tõugude hulka on arvatud ka tori hobune. Praegu tori tõuraamatusse kantud ja tori hobuse nimetust kandvad hobused ei vasta aga suures enamuses ohustatud tõu kriteeriumidele ja kogu tori tõu kuulutamine ohustatud tõuks oleks Euroopa Ühenduse seadusandlusega ja FAO ohustatud tõugude definitsioonidega vastuolus.
FAO seab ohustatud tõugude säilitamise eesmärgiks bioloogilise mitmekesisuse ja kadumisohus geneetiliste ressursside säilitamise, kasutades inglise keeles terminit CONSERVATION ja räägib ainult puhastest kohalikest tõugudest. Tori tõus sündis 2001.a. ainult 16 puhast tõugu varssa ja 2003.a. 5 puhast tõugu varssa. Ei toimu säilitamine (conservation), vaid vanade geneetiliste ressursside kadumine ristandaretuse tõttu. 2003.a. võeti tori tõugu varssadena arvele 108 varssa, neist oli 88 varsa sugupuus 4 põlvkonnas 50% või rohkem mõne sporthobuse tõu verd, 60 varsa sugupuus oli mõne sporthobuse tõu verd 75% või rohkem. Kui sellise ristamise tulemusel saadud hobused hakkavad veel toetust saama, kiireneb tori genofondi kadumine veelgi.
Väide, et tori tõug ongi kujunenud keeruka uudikristamise teel, õigustab vaid selle pidamist tõuks (mitte ristandite kogumiks), kuid mitte ohustatud tõuks. Ohustatud tõule kehtivad teised reeglid, see peab olema puhas geneetilises mõttes, ei piisa, kui räägitakse “puhasaretusest, mis on avatud teise populatsiooni hobustele”. Sisuliselt on praegu tegemist juba vältava ristamisega, kus kasutatakse holsteini,
hannoveri, inglise täisverelisi, prantsuse ratsahobuse, trakeeni, westfaali, oldenburgi, ukraina, hollandi soojaverelisi täkke, ja seda mitmes põlvkonnas järjest. Selliste erinevate tõugude täkkude järglastena sündis I põlvkonna ristandeid tori tõus 2003.a. 68 varssa, nende I põlvkonna ristandite järglastena, seega II põlvkonna ristanditena sündis 24 varssa.
Kui tori tõuraamatu reeglid ei tunnusta avalikult, et tegemist on ristandaretusprogrammiga, ei vasta see tõuraamat EÜ komisjoni otsusele 96/78/EÜ artiklile 1 punkt 1., kus öeldakse:
1.Oma tõuraamatu põhiosasse kandmiseks peavad registreeritud hobuslased:
põlvnema sama tõu tõuraamatu põhiosasse kantud vanematest ja omama kõnealuse tõuraamatu eeskirjade kohaselt kehtestatud eellastabelit,
olema identifitseeritud vahetult peale sündimist vastavalt kõnealuse tõuraamatu eeskirjadele, mis peaksid eeldama vähemalt paaritamistunnistust.
2. Erandina lõike 1 esimesest taandest võib looma kanda põhiosasse, et osaleda kõnealuse organisatsiooni või ühingu poolt tõuraamatu eeskirjade kohaselt heakskiidetud ristamisprogrammis.
Ristamisprogrammis tuleks nimetada tõud, millel on lubatud osaleda.
Kui tori tõuraamatul on ristandaretusprogramm, ei saa selle alusel sündinud hobused kuuluda ohustatud tõugu, sest genofond, mida niimoodi säilitatakse, ei ole kohalik ega ohustatud. Kasutatavate tõugude genofond on imporditud maailma edukamatest sporttõugudest. Osa neist tõugudest võiks arvukuselt kuuluda samuti ohustatud tõugude hulka, sest vastavad Euroopa komisjoni otsuse 445/2002 lisas esitatud nõuetele. Need nõuded ütlevad, et kohalik tõug loetakse ohustatuks, kui emaste aretusloomade, niisiis hobustel aretusmärade arv on kõigis Euroopa Ühenduse liikmesmaades kokku alla teatud (FAO reeglitest erineva) piiri. Hobustel on see piir 5000 aretusmära. Lisaks selgitatakse, et tegemist peab olema “samasse tõugu kuuluvaid puhtatõulisi järglasi andvate emasloomadega, kes on kantud selle liikmesmaa tõuraamatusse.” Meie nn. “tori hobuse” kaitsjate loogika järgi peaks ka “keeruka uudikristamisega” loodud üliedukas taani soojavereline hobune (DWB) saama Euroopa Ühenduselt ohustatud tõu toetust, sest märade arv on ca 4000. Ka läti hobune võiks siis tervikuna olla ohustatud tõug (praegu valmistavad nad ette taotlust kuulutada ohustatuks vanatüübiline läti hobune, kus oleks lubatud võõrveresus alla 25%). Võib- olla annaksime neile head nõu? Saaksime kuulsaks Eesti hobusekasvatuse Nokiaga: ohustatud tõu säilitamine ristamiste abil. Väited, et EÜ reeglid kehtivad meil alles alates 01.05.2004 on mõttetud, sest Euroopas on taolised põhimõtted tõuraamatute pidamisel juba ammu enne EÜ loomist kehtinud ja ka 1995.a. Tõuaretusseaduse hobuste tõuraamatu peatükk ning 2002.a. Põllumajandusloomade aretusseadus nõuavad sisuliselt sama.
5. Peale ohustatud tõu definitsiooni ja tõuraamatu pidamise reeglite rikub tori tõu ohustatud tõuks kuulutamine Euroopa Ühenduse üldisemaid põhimõtteid vabast konkurentsist. Kui Kati Murutar kirjutab Maalehes, et tori hobune “on hea ratsahobune, kes teeb võistlustel juba mõnda aega kahtlast päritolu sporthobustele silmad- kabjad- sabad ette”, siis on sellise konkurentsivõimelisese sporthobuse toetamine vastuolus Euroopa Nõukogu selge põhimõttega direktiivis 1257/1999, mille sissejuhatuse (15) kõlab: “eriti tuleb vältida konkurentsi õigustamatut segamist (moonutamist) maaelu arendamise abinõude abil”.
Konkurents toimub Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi kuuluvate kasvatajate ja Eesti Hobusekasvatajate Seltsi kuuluvate kasvatajate vahel. Toetused tori sporthobustele teeksid nende omahinna hobuse parimasse müügiikka (4-a.) jõudes ca 10000 kr. odavamaks kui eesti sporthobustel. Sellel ei ole tähtsust eriti hinnaliste hobuste müügil, aga kannatavad vaesemad eesti sporthobuste kasvatajad. Peale konkurentsi moonutamise luuakse ka ebaõiglast ebavõrdsust ühesuguses sotsiaalses ja varanduslikus olukorras olevate inimeste vahel
Tori hobuse kuulutamine ohustatud tõuks halvab mõneks ajaks kogu eesti hobusekasvatuse arengut ja konkurentsivõimet turul. Antakse kasvatajale vale signaal, et soovitav on säilitada oma sporthobustes mingi osa tori verd, et ta oleks toetuskõlbulik. Sellega ei teki selget vahet ohustatud tõu säilitamise ja sportliku tõu arendamise vahel, tori genofond ei säili, aga ka sporthobuste arendamine maksimaalse võimekuse ja müügikõlblikkuse suunas pidurdub. Eriti kahjustataks investorite huvi teha hobusekasvatusse tõsiseid investeeringuid eriti väärtuslike täkkude ostmiseks ja aretusele oluliste keskuste (veterinaaria-, treeningu-, väljaõppe-, oksjonikeskuste jms.) ehitamiseks. Tõrjutakse kõrvale uusi tegijaid ja uut kapitali, see aga tähendaks meie hobusekasvatuse edasist stagnatsiooni ja jatkuvat võimetust konkureerida isegi Läti ja Leedu toodanguga, muust Euroopast rääkimata.
Praeguses olukorras oleks õigem maaelu arengukava muudatuse ja täiendused hobusetõugude osas edasi lükata ja teha sõltumatu juriidiline ning zootehniline ekspertiis tori hobusetõu vastavuse kohta ohustatud tõu kriteeriumidele ja kõigile Euroopa Ühenduse hobusekasvatust käsitlevatele otsustele, või siis kehtestada selged piirangud tori tõu puhtatõulisusele. Vastasel juhul jääb Eesti Vabariik naeruväärsesse olukorda kui riik, kus ei taheta või ei osata aru saada Euroopa Ühenduse seadusandlusest, eriti aga selle mõttest ja eesmärkidest. Aetakse segi, mis on ohustatud tõu säilitamise toetamine, mis hobusekasvatajate toetamine, mis hobusekasvatuse arengu toetamine. Kavandatavad meetmed tähendaksid mingi osa hobusekasvatajate toetamist, aga oleksid kahjulikud ohustatud tõugude säilitamisele ning hobusekasvatuse arengule. Peale selle kahjustataks Eesti mainet ja usaldusväärsust Euroopas.