Teksti autor: Ute Wohlrab
Esimese Eesti Vabariigi uhkus hääbub vaikselt. Võib-olla sellepärast, et hobused ei anna oma valust valjuhäälselt märku. Võib-olla sellepärast, et meie ei taha seda näha. Või on köik jälle lihtsalt rahas ja mitte kunagi tahtmises?
Rohkem kui kakskümmend aastast tagasi ostis Inglismaa kuninganna Cleveland Bay täku, keda taheti ühe teksase miljonäri kogusse rariteediks müüa. Täkk oli väga kallis. Aga just sellega püstitas kuninganna Elisabeth II endale hobusemaailmas monumendi: ilma selle täkuta oleks Cleveland Bay hobusetõug välja surnud. Täna veavad tugevad körbipruuni värvi hobused kuningliku perekonna kalesse, nad pole endale mitte ainult uue ülesande leidnud, vaid on kogu rahvuse uhkus.
Ma külastasin neid „Bay-sid“ (Eesti keeles: körvid) kuninglikus tallis, tohtisin neid puudutada, vahetasin tallimeistri Johniga hobusepidamise ja probleemsete hobuste kohta mõtteid, ja kui palju oskas ta mulle neist raskeist soojaverelistest hobustest rääkida! Täna ei ähvarda neid enam väljasuremine, on palju tõutäkke, tõug on uuesti ellu ärganud. Üle aastate ei saa nõudmise üle kurta. Sellest ammutan ma lootust. Lõime käed, nii nagu vaid hobuseinimesed seda oskavad, ja ma lubasin talle, et ma jätkan Tori hobuste eest võitlemist. Nad on ju ka rasked soojaverelised.
Tori hobuste ajaloost on palju teada, kuid palju on ikka veel varjatud. Eelarvamused segunevad kuulujuttudega, kauplejate tekst teadmatusega. Ja väärtusliku tõu kuvand, kes kunagi tõepoolest Eestimaa au ja uhkus oli, on muutunud viimastel aastatel nii negatiivseks, et igaüks, kes tunnistab, et tal on Tori hobune, kohe järgmise hingetõmbega end õigustama peab. Jah, palju neid hobuseid enam ei ole, arvestatakse ligikaudu 40 puhtatõulised Tori hobust. Kas varsti ei olegi vaja end enam õigustada?
Tori hobune pidi balti aadli nõudmistele vastama ning olema “karossier-tüüpi hobune” vankrite ja kalesside ees, samas ratsajahil, mis 19. sajandi teisel poolel enam ja enam trakeenide eeskujul moodi tuli, olema kena vaatepilt. Kahtlemata see õnnestus, kuna need märad, keda hiljem esi-isa Hetman’iga paaritati, olid juba ühtlase väljanägemise ja tõutüüpiliste tunnustega. Aga mitte ainult balti aadel ei hinnanud seda “Torgeli tumeraudjaks” nimetatud hobusetougu: mõnel aastal olid pea pooled vene tsaari jaoks kokkuostetud “Remontenid” – noorhobused – just Tori tõugu hobused, et siis ohvitseride sõjaväeratsahobustena teenida. Tori hobused sobisid selleks ülihästi ja jätsid kiired vene täisverelised hobused enda järel kaugele maha: rahulikud, sõbralikud, usaldusväärsed ja kiiresti õppustvõtvad – nad olid lahingutes hindamatud kaaslased. Nende imposantne suurus ja hoogne käik sisendasid austust. Samas oli neil kui raskeil soojaverelistel vähe probleeme jalgadega, nad olid robustsed ja vastupanuvõimelised hobused, kellega oli võimalik ükskõik kuhu jõuda.
Kuni II Maailmasõjani kasvatati Saksamaal sarnaseid hobuseid maailmakuulsa Hannoveri ratsasõjaväe-kooli (Kavallerieschule Hannover) jaoks. Seejärel muutus nende otstarbe, industrialiseeruv põllumajandus ei “vajanud” neid enam. Toimus tänasest perspektiivist vaadatuna saatuslik ümberorienteerumine sporthobustele ja vanad ratsaväe-hobused, kes hiljem olid sunnitud kandma nime „majandushobused“, kadusid.
Tänapäeval on raskemat tüüpi Hannoveri-tõugu hobused nõutud ja hinnas: puhastverd Rottali, Vana-Oldenburgi ja Vana-Württembergi hobused on juba pikka aega saada vaid ettetellimisega ja suure hinna eest. Neid ei pea enam suurt turustama, nad on hinnatud haruldused, mis müüvad lihtsalt. Aga just need tänapäeval jälle populaarsed rasked soojaverelised on säilitatud ainult tänu üksikutele idealistidele, kes omal ajal tänu nende julgusele, vastupidavusele ja põikpäisusele.ei suutnud neist ammustest tõutüüpidest loobuda. Aga kas näeb olukord puhtatõulise Tori hobusega teistmoodi välja?
Eestis samalaadset üleminekut sporthobustele ei toimunud. Hoolimata muudest sündmustest oli 50 aastat võõrast võimu puhtatõulistele Tori hobustele õnnistus. Ümberorienteerumine aretuses mõnevõrra tugevamale hobusetüübile toimus ettevaatlikult, vanad head aretajad said oma tõuaretust rahulikult jätkata. Nii ühtlase välimusega tõugu kui tugevad eesti tumeraudjad annaks Saksamaal otsida – see on eesti omapära, mille üle peab õigusega uhkust tundma!
Uuestisaavutatud vabadusega tulid aga palju inimesed hobuste juurde, kes lootsid ratsa rikkaks saada. Nad unistasid oma Eestimaalt sirgunud olümpiavõitjast, kiirest rahast, kiirest kuulsusest. Tänapäeval on juba 18 erinevat tõugu, mille abil on eelmiste 10 aasta jooksul toimunud “plaanijärgne parandamine”, selles tehingus pole enam tõuühtsusest ega tõule iseloomulikust aretusest võimalik rääkida. Olümpiavõit laseb end veel oodata. Selle nimel ohverdati tükk Eesti ajalugu: ainus Eesti kultuur-hobusetõug.
Tänapäeval leidub vaid üksikuid Tori hobuseid, ja neil läheb nagu paljudel hobustel Eestis: mõned peetakse paremini, mõned kehvemini, kuid soov seda tõugu säilitada on vaevu olemas. Liialt hästi on mõned hobusekaupmehed oma lobbytööd teinud Tori hobuseid maha tehes, et neid siis odavalt Eestis kokku osta ja kalli raha eest välismaal müüa. Romantilised vanad taluperemehed, kes veel möödunud aegade eesti uhkusesse usuvad, ei suutnud endale neid kalleid tõutunnistusi lubada.
Viimane puhasaretus asub Valga ja Tartu vahel, mitte kuigi kaugel kohast, kus kunagine esi-isa Hetman esimest korda paaritas. Isegi Raigo Kollom peab õigeks sellise puhasaretuse jatkamist. Avarates lahtistes tallides, hobuste iseloomule vajalikes gruppides on siin leida 14 puhtatõulist Tori hobust: ülejäänut kolme ei loeta nende hulka. Eesti uhkus on ühe sakslanna kätes. Minu Hargo talu hobusekasvanduses elavad kolm neljast viimasest puhtatõulisest Tori tõutäkust, kellest kaks on lihuniku käest päästetud – keegi ei tahtnud selliseid hobuseid.
Tõu säilitamine on ülesanne, mida vaid suure veendumuse ja idealismiga saab täita. Aga on küllaltki palju eeskujusid ja näiteid välismaalt, mitte ainult Inglismaa kuninganna, mis kinnitavad, kui väärtuslik see töö on ja eelkõige, kui vajalik see on. Tähtis ei ole, kes on esimene, kes parim, edukaim puhtatõulise Tori hobuste aretaja. Tähtis on, et puhtatõuliseid Tori hobuseid üldse veel kasvatatakse. Tähtis on, et kõik ühise asja eest väljas oleksid. Et osataks ühtmoodi südamest rõõmustada nii teiste edu kui enda puhtatõulise varsa sünni üle…
Need vanad hobusetõud, mis Eesti inimeste rahvuslikule ärkamisele teed rajasid, olgu siis põllumajanduses või ratsaväes, olid selle arengu kandev osa. Tori hobune kuulub ja peab kuuluma ajalooraamatusse – aga mitte ainult sinna!
Liiga sageli toonitatakse, et neid raskeid hobuseid ei ole enam vaja, nende jaoks pole enam rakendust. Aga mis õigusega lõpetatakse ühe hobusetõu järjepidevus vaid seetõttu, et enda fantaasia on otsa saanud? Igaüks on võimeline nägema seda, mis Tori hobuste juures eriline on: nad on usaldusväärsed, truud sõbrad, kes on inimestega läbi hea ja halva läinud.
Ja just tänapäeval, arenevas maailmas, nõudlikus elus kasvab edasi inimlik otsing. Vaja on rohkem stabiilsust, turvalisust, tõelisi sõpru. Tori hobune on tõeline sõber.