Soome Hippos korraldas 24. mail huvitava seminari hobuste lineaarsest hindamisest. Esinema oli kutsutud Rootsi soojavereliste hobuste aretusühingu uus tegevjuht Karl-Henrik Heimdahl, kes on varem olnud Flyinge aretusjuht ja SWB täkkude hindamiskomisjoni esimees. Kahjuks oli aega seal osaleda meie alalise hindamiskomisjoni liikmetest vaid Astra Nilgil ja Raigo Kollomil.
Oleme varemgi püüdnud tutvustada seda süsteemi, mida KWPN tõuraamat kasutab juba alates 1987.a. oma hobuste nn eksterjööriindeksite avaldamiseks. Meetod on üle võetud veiste eksterjööri hindamisest ja loodud üldse USAs. Kahjuks tulevad moodsamad meetodid oma aretuse edendamiseks tänapäeval peamiselt veisekasvatusest, kunagi olid ajad, mil esirinnas oli hobusekasvatus. Praegu on hobuste tõuraamatutest kõige rohkem aretuse arendamiseks teinud KWPN, ja seda ilma riikliku sekkumiseta ning üksikute mahajääjate huvisid ja emotsioone arvestamata. Teised on kõheldes pidanud aegamööda sama teed minema.
KWPN lineaarset hindamist jäljendada peavad nüüd vajalikuks sellisedki tugevad tõuraamatud nagu oldenburgi tõuraamat Saksamaal, SWB Rootsis, DWB Taanis ja FWB Soomes, kus on kavas sellele üle minna 2015-2016.a. BWP on lineaarse hindamise juba omaks võtnud.
Lineaarne hindamine on rohkem kirjeldamine kui hindamine. Aga see on võrdlev kirjeldamine. Hobuse kui terviku aretusväärtus oleneb ju suurest hulgast tunnustest, mis päranduvad eraldi. Iga tunnuski moodustub komponentidest, mis päranduvad eraldi. Ja tunnuse (omaduse) aretusväärtus, see ei ole lihtsalt hea või halb. Aretajale on täku valikul tähtis teada, millises suunas täkk võib mõnda omadust parandada, mitte lihtsalt kui hea ta on. Paljudes tõuraamatutes on kõik täkud väga head. Aga kuidas saada varss, kes on emast pikajalgsem või mitte nii pikkade jalgadega, saledam või jõulisem, pikema või lühema kaelaga jne. – selles on küsimus. Aretajal on rohkem kui teadmist mõne niikuinii hea täku hinnetest hea/halva skaalal natuke üles või alla, vaja teada üksikute tunnuste erinevust nn keskmisest või normaalsest.
Oluline ja vaieldav on, millised tunnused on olulised ja mis on see normaalne. Seda kõike püüdis meile K.-H.Heimdahl selgitada ja ta tegi seda väga näitlikult ning selgelt nii loengus kui praktilise hindamise juhendamisel.
Oluliste tunnuste nimekiri võib olla väga pikk. Näiteks oldenburgi tõuraamatus on see 120 tunnust, KWPN tõuraamatus on see muutunud – alguses ei tehtud vahet koolisõidu ja hüppehobustel ja oli 26 tunnust, nüüd on koolisõiduhobustel 29 tunnust (lisati galopi hinded), hüppehobustel 37 tunnust (lisati veel 8 hüppeomadust). Rootsis katsetatakse praegu 45 tunnuse süsteemi – 20 eksterjööri tunnust, 14 liikumise tunnust ja 11 hüppetunnust. Ja vaidlused, mida kui oluliseks pidada, polevat veel kaugeltki lõppenud.
Seejuures ei tähenda see kõik terviku hindamise mõttetuks kuulutamist. Vähemalt Rootsis on kavas ka traditsioonilise hindamisega jatkata. Põhimõte, mille ettekandja esile tõi, on selles, et erinevad tunnused on erinevates tervikutes erineva väärtusega. Tugeva hobuse jaoks on pikk selg, pikk nimme, pikajalgsus, pikk kael eduks kasulikud omadused, nõrga hobuse teevad sellised tunnused veel nõrgemaks, ta peaks olema kompaktsem, muidu laguneb koost.
Hüppehobused ja koolisõiduhobused vajavad tipptasemel väga erinevaid omadusi.
Hüppehobusel võib olla püstisem õlg, sest see annab tugevama tõuke esijalgadega. Ka laudjas võib olla lühem – pikk on ilusam ja rohkem liha peal, aga hüpe on lühikese laudjaga kiirem. Nimme peab olema pikk ja tugev. Heimdahl nimetas nimmet hobuse Achilleuse kannaks. Tugeva lihastikuga hobusele annab selle pikkus üleoleku, nõrga aga tapab. Hea hüppehobune on sageli allamäge ehituse ja liikumisega, see annab äratõukel suurema hoo kaela ja esiotsa ülespoole vibutamisel. Samas on koolisõiduhobuse ideaaliks, et turi peab olema 5 cm kõrgem kui laudjas.
Huvitav on jälgida, milliseid tunnuseid üldse peetakse vajalikuks kirjeldada ja kuidas seda tehakse. Meetod on iseenesest lihtne – hindaja märgib vastaval skaalal (kastikestes) iga tunnuse kohta, kas see erineb tema arvates keskmisest (või tema ideaalist) kergema, õrnema, kuivema või raskema, tugevama, koredama kehaehituse poole (otseselt polealati tegemist soovitava või ebasoovitavaga) ja kui suur see erinevus on (kummalegi poole loetakse 4 astet, ütleme siis – natuke, mõõdukalt, palju, väga palju).
Oluliste tunnuste nimekirjad on erinevatel tõuraamatutel veidi erinevad. Kehaehituse kirjeldamisel on Rootsis eraldi tunnusteks tüüp ja pika- või lühijalgsus, KWPN neid ei kirjelda. KWPN peab oluliseks pea-kaela liitumist, päka kõrgust, jalgade kvaliteeti (kuiv või kore), jalgade ehitust (jäme või peen luustik), Rootsi neid oma hinnatavate tunnuste nimekirja ei pannud. Tüübi ja jalgade kohta tutvustas K.H. Heimdahl Rootsis tehtud uurimust selle kohta, kuidas korreleeruvad erinevad hinded ülevaatustel hobuste pikaealisusega spordis. Võrreldi 2000 hobust ja tulemus oli, et ainuke tunnus, millest selgelt olenes, kaua hobune spordis terveks jääb ja vastu peab, on tüüp. Raskemat tüüpi hobused peavad vähem vastu, aga kehvad jalgade hinded ei tähenda oluliselt midagi, muudest hinnetest rääkimata. Heimdahl rõhutas, et Rootsi sporthobuste aretus liigub aina kergemate, kiiremate, kuivema ehitusega hobuste poole. Selliseid hobuseid vajab tänapäeva sport. Eraldi märkis ta, et hindame tavaliselt jalgu liiga rangelt, olulised on ainult suured vead, ka on korrektsusest olulisem materjal, täisverelise hobuse peened jalad peavad kõige paremini vastu. Rootsis olevat viimasel ajal isegi palju häid taatsise seisuga hobuseid. Kergelt väljapoole pööratud jalad, nagu see on veidi harkvarbse või koondkandse seisu puhul, tagavad vabama liikumise. Päris pikalt seletas ettekandja, kui ohtlik on saabeljalgsus, mis vähendab hobuse koormusetaluvust väga kõvasti, kuigi teeb koolisõiduhobuse kergemini sõidetavaks. Sirge kand on vähem ohtlik. Esimesel juhul koormatakse üle kannaliigese luud, teisel juhul sõrgatsiliiges.
Kõike tulebki vaadata liikumisel, eriti jalgu. Ka tüübi hinne tuleks panna kõige viimasena, pärast liikumise nägemist, mitte esimesena, nagu sageli tehakse. Pea kujul olevat vaid kaubanduslik väärtus, küsimusele, kas saba kinnitus (kõrgel või madalal) ka midagi loeb, oli vastus, et seda pole kellelgi süsteemi loomisel meeldegi tulnud.
Liikumise hindamisel peab KWPN vajalikuks kirjeldada selle all ka jalgade liikumise korrektsust nii sammus kui traavis. Harkvarbsust või koondvarbsust vaadatakse liikumisel, paigal seistes neid ei hinnata. Rootsis on vastupidi. Rootsis kirjeldatakse eraldi sammu energilisust (kiirustav või laisk), sammu ja traavi nõtkust, rütmi, galopi tasakaalu, elastust, kogu liikumise suunda (ülesmäge või allamäge, KWPN kirjeldab selle asemel ennast kandvat traavi ja galoppi). Hüpete hindamisel puuduvad KWPN tunnustes eraldi äratõuke jõulisus ja silmamõõt, mis Rootsis on lisatud.
Kui võrdlesin oma hindeid nähtud hobustele K.-H. Heimdahli hinnetega, leidsin, et „tema maailmas“ nagu ta väljendas, on õige hobune kergem, kõrgema turjaga, palju pikema sammuga, energilisem ja nõtkem. Samas hindas ta hästi väga keskpärase hüppega hobuseid. Milline kellegi maailm on, seda põhjendas ta nähtud hobustest jäänud üldmuljega, see on igaühel veidi erinev. Kohtunikud ei peakski olema liiga ühel meelel, keegi ei tea ega saa määrata, milline on normaalne hobune. Tähtis on hindeid põhjendada.
Silma torkas näidatud FWB hobuste ülihea samm, millist Eestis ei ole näinudki. Erinevalt meie ülevaatustest tulid hobused sisse kohe rahuliku pika sammuga ja ka Heimdahl selgitas, et sammu tuleb hinnata enne, kui hobune traavil ja galopil närvi võib minna. Meil on ettevalmistamatuse tõttu hobune sageli kõige rahulikum esinemise lõpus.
Veel võib meie hinnete erinevust (kuigi väikest) seletada tema põhimõte, et tähtis on kogu soorituse ühtlus. Meie kipume hindeid panema ühe-kahe parima hüppe või paarikümne traavisammu järgi, tema aga kogu esinemise üldmulje järgi, mõni suurepärane samm või hüpe ei tõesta talle midagi. Nagu ta ütles, võib sellisel juhul hobusel olla tõenäoliselt hea liikumine, aga kui ta ei näita seda, siis ei saa ka hinnet panna. Isegi kui hobune näitas ilusat heas rütmis ja küllalt pikka traavi, leidis ta, et kui traav on loid, on hinne 6. Samm võis olla väga pikk, aga kui see oli veidi jäik ja ebamäärase, rõhutamata rütmiga, tähendas see hinnet mitte üle 6.
Sellel moodsaima aretuse seminaril meenusid jälle mõned vanad tõed, mida ei tohiks kunagi unustada. Veidi ümbersõnastatult sobiks ka meile inglise täisvereliste hobuste kasvatajate juhtmõte: „Kõige viletsam hobune on see, kes ei jaksagi nii kõvasti pingutada, et endale viga teha.“ Ja kehaehituse juures ei tohiks ununeda arusaam, et koormuse peavad kandma kõõlused ja lihased, mitte luud. Luid ei saa treenida, lühike püstsõrgats, püstõlg ja lühike jäik selgroog on tugevad seistes või raskusi kandes, aga nõrgad maksimaalsete liigutuste jaoks. Need vead, mida tugevad lihased ja kõõlused saavad kompenseerida, ei ole väga olulised. Ja kuigi väikesed vead jalgade ehituses on tühised kasvõi koreda kehaehitusega võrreldes, tuleb vahel siiski meelde tuletada ka Venemaa täisvereliste hobuste suure autoriteedi Salamovi iroonilist hüüatust mõne hobuse kohta: „Suurepärane hobune ilma jalgadeta.“ See oli otsus hobune aretusest, vahel ka elust maha kanda.
Lisan Rootsis katsetamisel oleva hindmisprotokolli blanketi eestikeelse näidise. Tehnilistel põhjustel ei ole siin näha, et märkuste/kommentaaridena saab hindaja lisada tähelepanekuid: pea raske liitumine kaelaga; sügav rind; karpselgsus; nöördunud ranne; kämblaluu paralleelne nihkumine; ebamäärased liigesed, pikk või lühike sõrgats; nöördunud kannaliiges; väljapoole pöördunud esijalg; ebakindel tagaots; erinevad kabjad; madal päkk.
Kui keegi tunneb huvi, võime saata ka liikumise ja hüpete protokollide blanketid tutvumiseks ja selle süsteemi proovimiseks hobuste võrdlemisel.
