WBFSH assamblee võõrustajateks olid sel aastal Selle Francais ja Prantsuse Anglo-Araabia tõuühingud. Oma külalised- tänaseks WBFSH ga liitunud 75 tõuraamatu esindajad üle kogu maailma,võtsid nad vastu Loire jõe kaldal asuvas Saumuris. Linna nimetatakse üheks Prantsuse hobukultuuri keskuseks,asub siin ju Prantsuse riiklik ratsakool ja kuulus le Cadre Noir. Saumuri keskuse vahel jalutades leidis igal sammul viiteid hobukultuurile – olgu siis vaateakende kujundustes või parasjagu aset leidnud modernse hobukunsti festivali näol, mille ühte väljapanekut meiegi külastasime.
Organisatsioon tähistas sel aastal oma 25. juubelit. Assambleel osales ca 100 inimest kellest kaugemad olid kohale tulnud USA – st, Uus meremaalt ja Mehhikost. Säravaim täht kõigi külaliste seas oli kindlasti WBFSH patroon – Taani printsess Benedikte. Printsess on ise hobusekasvataja ning ta on aretanud kaks litsenseeritud täkku ja neli Grand Prix hobust, kellest üks oli mitu aastat järjest WBFSH-i edetabelis, ratsanikuks Benedikte tütar printsess Nathalie zu Sayn-Wittgenstein.
Assambleel osalejatele korraldatud naljakas koobasrestonis Les caves du Marson toimunud pidulikul õhtusöögil kasutasid WBFSH ja föderatsiooni uus sponsor LONGINES võimalust õnnitleda printsessi, kes tähistas aprillis oma 75. sünnipäeva. WBFSH president Jan Pedersen ning Longinesi turunduse asepresident Matthieu Baumgartner kinkisid printsessile Longinesi käekella.
Vaatamata sellele, et sinivereliste aupaiste ei ole tänapäeval kinldasti enam nii ere kui vanadel aegadel sai printsess siiski kõidel bankettidel ja suareedel kõvasti tähelepanu. Kas ka ESHKS – l võiks olla patroon ja kas me oskaksime seda tähelepanu õigesti ära kasutada?
Le Cadre Noir
Cadre Noir (inglise keeles: Black Cadre) on 1828. aastal asutatud Prantsuse sõjaväe ratsakadeemia École Nationale d’Équitation instruktorite korpus. Nimi pärineb mustadest vormiriietustest, mida kasutatakse tänapäevalgi. See on üks neljast tänapäeval tegutsevatest klassikalise ratsakunsti akadeemiatest – ülejäänud kolm on Hispaania ratsakool Viinis, Jerezi kuninglik Andaluusia kool ja Portugali Ratsakool (EPAE).
Riiklik ratsakool loodi Cadre Noiri ümber 1972. aastal. Nüüd on see riikliku Tervishoiu-, noorsoo- ja spordiministeeriumi järelevalve all, teeb koostööd Prantsuse Ratsaspordi Föderatsiooniga ja saab tegevustoetust kaitse- ja põllumajandusministeeriumilt. Tugevate traditsioonidega Cadre Noir´i instruktorid annavad oma teadmisi edasi nii klassikalise ratsakunsti kui ka moodsa ratsutamise vallas. Instruktoreid kutsutakse ecuyers (lähim tõlge oleks vast ratsurid) ning paljud neist on väga edukad sportlased olles saavutanud mitmeid tiitleid, kaasarvatud olümpiavõite. Hetkel on instruktoreid 42, kellest 8 on militaarse taustaga.
Pransuse riiklik ratsakool asub Saumuri kesklinnast ca 10 km kaugusel laiudes 300 hektaril ning hõlmates 18 ratsaplatsi ja väga huvitava arhitektuuriga hooneid – 7 maneezi, sepikoda, veterinaarkliinikut, audotooriumi (kus toimusid meie seminarid ja workshopid), raamatukogu ning kohvikut/restorani ning suveniiripoodi. Riiklik ratsakool mahutab umbes 500 hobust neljas tallis. Tallid «Bouchet» ja «Valat” on ehitatud aastatel 1974–1976 ning neis on vastavalt võistlus- ja ratsakooli hobused. 1984. aastal valminud “Decarpentry” tallides asuvad koolisõiduhobused ning ajavahemikus 1982–1986 ehitatud “Prestige” tallides Cadre Noiri etendustel ja galadel osalevad ratsud. Keskuses pakutakse külalistele erineva pikkuse ja põhjalikkusega – alates 1 tunnist kuni suurte galaõhtuteni – ekskursioone. Sellist külastuskeskust ehk pidasid silmas ka need – kaasaarvatud ESHKS, kes andsid oma allkirja Tori hobumajanduskeskuse väljaarendamise toetuseks. Oleme siiani ootel…
Cadre Noir galaetendused toimuvad 3 korda aastast – kevadel toimusid etendused koostöös Portugali Ratsakooliga, suvisel perioodil sai imetleda ratsakunsti traditsioone ülistavat etendust “Au coeur du grand Manège” (e.k. Suure maneezi südames) ning meie saime osa sügisesest etendusest elava klassikalise muusikaga.
Elamuse sai kätte juba enne etenduse algust – ühe Euroopa suurima – 83 meetri pikkuse ja 32 meetri laiuse ning 1 500 istekohaga sisehalli kujundus ja suurus olid muljetavaldavad. Etendus ise kulges tõustvas joones – alustades klassikalise koolisõidu liikumiste ning harjutuste tutvustamisega, järgnesid kuulekuse demonstratsioonid kitsaid takistusi hüpates, näidati harjutusi kooli- ja takistussõidus topeltkordel ning gala kulmineerus ootuspäraselt õhuhüpetega – courbette, croupade ja capriole, mida sooritasid hobused nii üksi areenil olles kui ka gruppidena. Printsessi kohalolek andis galale erilise pidulikkuse tunde.
Pilte etenduselt:
Seminarid ja peaassamblee
Nagu eelpool mainitud toimusid meie seminarid ratsakooli auditooriumis, mis andis võimaluse vaheaegadel territooriumil vabalt ringi kõndida ja pilte teha. Seminarid algasid WHIRDEC (World Horse Identification, Registration and Data Exchanges Commitee, e.k. Maailma Hobuste Identifitseerimise, registreerimise ja Andmevahetuse Komitee) komitee ettekannetega. Võib olla on huvitav teada, et UELN (Unique Equine Life Number) ülemaailmne kasutusele võtmine on selle komitee teene. Arutati peamiselt milliseid ettepanekuid teha seoses EL regulatsioonide muudatustega.
Meeldejäävamad neist olid:
- 2021 jõustuv regulatsioon, mis nõuab, et andmebaasis oleks nähtav hobuse reaalne asukoht (kui hobune muudab asukohta vähemaks ajaks kui 30 päeva, siis andmebaasis muudatust tegema ei pea.)
- veterinaartoimingute andmebaasi käivitamine, mis nõuab, et ühtegi veterinaarset toimingut ei tohi hobusele teostada enne kui ta on identifitseeritud (ehk siis vastsündinud varsa ravimine enne kui talle on paigaldatud kiip oleks seadusega vastuolus)
- ilmselt jõustub ka regulatsioon, mis lubab passide väljastamist ainult tõuraamatuga samal maal sündinud hobustele, mis tähendab ESHKS – ile seda, et Tšehhi hobustele me enam passe väljastada ei tohi.
WBFSH aretusväärtuste seminar ja workshop
Hämmastav on, kui teaduslikuks hobuste aretus ajada tahetakse ja kui palju võimalusi erinevate andmebaaside ja tehnoloogiate loomiseks see tegelikult pakub. Näiteks jäi meelde indentifitseerimise lihtsustamiseks loodud äpp Foal Scketch – see tuvastab mobiilse seadme kaameraga tehtud pildilt varsa joonised ning kannab need otse kontuurdiagrammile – iseenesest põnev ju… Õnneks keegi julges küsida seda, mis kindlasti paljusid huvitas – kui palju see toiming aega võtab – viidates ilmselt sellele, et vanamoeliselt paberi ja pliitsiga teeb selle oluliselt kiiremini ära, vähemalt siis, kui puudub äppi kasutamise kogemus.
Seminaril räägiti rahvusvahelise aretusväärtuste arvutamiseks vajaliku info kogumisest ja selle info töötlemise põhimõtetest. Aretusväärtuseks nimetatakse suguhobuse (täku või mära) võimet pärandada mingit kindlat omadust või tunnust ( näit. hea hüpe ). Aretusväärtust hinnatakse arvestades hobuse sugulaste (vanemad ja järglased, õed vennad jne) ja muidugi ka ta enda tulemuslikkust spordis või ülevaatustel. Noorte hobuste ülevaatuste tulemused on mõjutatud kohtunike subjektiivsest arvamusest, vanemate sporthobuste omad olenevad aga väga palju sellest millise treeneri või sõitja alla nad on sattunud. Seega hobuste aretusväärtuste hindamine ei ole nii lihtne kui näiteks lehmade puhul – kus võrreldakse kaalutõusu või piimaandi. Need on palju rohkem keskkonnast mõjutatud. Ja mida kõrgemal tasemel sporti tehakse seda tugevamini. Tippu jõuavad täku või mära väga üksikud järglased ja sellepärast ei anna ainult rahvusvaheliste tipptaseme võistluste tulemustega arvestamine meile hobuse aretusväärtustest päris adekvaatset pilti. Madala taseme võistluste tulemused on vajalikud eristamaks head ja kehvemad hobused ning saamaks ülevaadet kogu suguhobuse “toodangust”.
Kuna aretus on muutunud globaalseks siis on grupp teadlasi on tööle asunud selle nimel, et luua rahvusvaheline aretusväärtuste andmebaas. See saab toimida aga ainult sel juhul, kui sellega liitunud tõuraamatutel on oma rahvuslikul tasemel toimunud võistluste ja ülevaatuste tulemusi kajastavad andmebaasid olemas. Workshopiks jagatigi tõuraamatud kolme gruppi selle alusel, kui head on või kas üldse eksisteerivad nende andmebaasid.
Meie olime “kõige kehvemate” grupis koos Läti, Leedu, Soome, Ungari, USA trakeenide ja Mehhikoga. Meil on olemas spordi ja ülevaatuste tulemused ning hobuste põlvnemiste andmebaas, aga omavahel nad koos ei tööta. “Kõige kehvem” grupp jõudis workshopi käigus järeldusteni, et mingid toored andmed meil on, aga me vajaksime “suuremate ” abi ja juhatust nende andmetega tegelemiseks, sest sellistel väikestel tõuraamatutel ei ole mõtet hakata ise “jalgratast leiutama”
Ühest küljest oleks rahvusvaheline aretusväärtuste andmebaas aretajale muidugi heaks tööriistaks lisaks “silmaga aretamisele”. Teisalt – ja see küsimus tõstatati koha peal – kas selline aretusinfo rahvusvaheliseks muutmine võib viia samasuguste kurbade tagajärgedeni nagu veiste aretuses – väikesed aretajad kaovad ja niite tõmbavad suured kontsernid.
Sperma jälgitavuse foorum
Tänu veterinaaria arenemisele (sperma külmutamisest embrüote tegemiseni) on hobuste aretus muutunud globaalseks ja geneetiline materjal liigub mööda maailma sellisel kiirusel, et see on kontrolli alt väljunud – nii algab kiri mille on WBFSH – le saatnud ja allkirjastanud suurimad ja tuntumad kasvandused üle maailma. Kasvanduste esindajatest oli kohale tulnud ja võttis sõna Jeanette Njihof.
Tundub, et täkuomanikel ja geneetilise materjaliga kaubitsejatel on tõsi taga ja “doosipoolitamise” aeg võib peagi läbi saada. Nõutakse rahvusvahelist geneetilise materjali jälgimise süsteemi UELN numbri alusel. Eeskõneleja emotsionaalsest sõnavõtust jäi mulle kõrva, et andmebaas on tegelikult ka aretajatele kasulik – näiteks toodi oksjonitel kallilt müüdavad embrüod. Sellise investeeringu teinud kasvataja ju sooviks garantiid, et “mustal turul” ei ole veel 10 samasugust embrüot müügiks. Hetkel jääb mulle see kõik veel pisut arusaamatuks – kas tulevasse andmebaasi kantakse sel juhul sisse kõik veterinaarsed toimingud veel enne kui varss on sündinud? Ei tea.
Igatahes tundub, et midagi hakkab toimuma ning tingimusteks seatakse, et kõik WBFSH liikmestõuraamatud on kohustustatud andmebaasiga liituma ja kandma sisse iga registreeritud varsa, mis võimaldab täkuomanikel aretusmaterjali liikumist jälgida ja varguse või lepingute rikkumise puhul juriidilised meetmeid kasutusele võtta. Kuidas ja kellele on nähtavad aretajate isikuandmed on veel väljatöötamisel.
Mondial du Lion
Pärast kolme pikka päeva siseruumides oli väga kosutav lõpuks ka vabas looduses viibida. Meid viidi bussidega Le Lion d’Angers´linna külje all toimuvale noorhobuste kolmevõistluste MM – le. Väga kahju oli, et Eesti esindaja Jaagup oli just oma soorituse jõudnud lõpetada. Krossirada, mille läbimine võttis võistluspaaridel ca 9-10 min. palistas kogu pikkuses publik – kokku ca 30 000 inimest ja teist samapalju erinevaid koeri. See oli suurepärane näide kuidas tippspordisündmus võib olla kogupereürituseks.
Expo-ala varustusepoodide ja tõuraamatute esindusboksidega oli küll pigem hobuinimestele orienteeritud kuid pealvaatajate hulgas võis näha toredaid prantsuse perekondi kes olid kohale tulnud lihtsalt värsket õhku, päikesepaistet, alpikannidest roosatavaid metsaaluseid ning kappavaid hobuseid nautima. Neid saia mugivaid perekondi vaadates tundsin, et siin on hobustel ja ratsutamisel tavainimeste südames suur koht ja natuke kahju oli, et meil Eestis see päris nii ei ole.
Selline oli tüüpiline pealtvaatajaskond…
