Venemaa meelest ei lähe.
Enne Equirosi külastust 2019.a. detsembris käisin viimati Moskvas 2010.a. ja kirjutasin sellest „Oma Hobus“ artikli „Jälle Moskvas. 15 aastat hiljem“. Selle viimased laused olid: „Sellistest näitustest, nagu Hipposphera ja Equiros, oodatakse meid tulevikus osa võtma suure huviga. Ainult et millega neid rabada? Tavalise endise liiduvabariigina küll minna ei tasu.“ Nüüd me ei ole enam tavaline endine liiduvabariik , kuid kutsele meie hobuseid Equiros’il suure tasu eest näidata, pole veel mõtet reageerida.Aga ettepaneku kirjutada eesti sporthobustest uues ajakirjas „Nashi loshadi“, mida ammune hea tuttav Jelena Mihhejeva pärast „Hippomania“ kadumist jälle välja andma hakkas, võtsin hea meelega vastu ja saatsin talle meie tõuraamatu reklaamloo. Veidi väljakutsuv ja edev on see sihilikult, et häirida seda meilgi veel püsivat, aga Venemaal palju kordi suuremat ja siiramat usku, et mineviku aretus ja aretajad on suurem väärtus ja tarkus, kui on meie kaasaegsete väärtus ja tarkus.
Kogu ajakirja saate sirvida siit
Artikkel ise sai eesti keelde taastatuna selline:
“Nõukogude Liidu sporthobuste kasvatuses oli Eesti mahajäänud vabariik. Meie sportlased võistlesid Venemaa, Ukraina, Leedu ja Läti hobustel. Aga Eesti Vabariigi uutes tingimustes spordi ja hobusekasvatuse arendamiseks õppisid meie sportlased ja kasvatajad teistest kiiremini uut olukorda kasutama. Nad mõistsid, et ratsasport ja hobusekasvatus on kogu Euroopa ühtne majandusharu ja sellise konkurentsi tingimustes ellujäämiseks tuleb sellesse integreeruda.Me ütlesime radikaalselt lahti sellistest vanadest traditsioonidest, mis segasid edu saavutamist spordis, juurutasime kõhklusteta sellised põhimõtted , nagu „piirideta aretus“ ja „tõug pole eesmärk, vaid abinõu“. Sportlastest endist said sageli edukadhobusekasvatajad. Eesti sporthobuste tõuraamatu eksisteerimise 20 aastaga on loodud uus tõug – eesti sporthobune (ESH). Muidugi pole see geneetiliselt väga iseseisev tõug, vaid on uue ebaametliku tõugude ühenduse Eurohorse üks haru teiste seas. See mõiste Eurohorse koondab paljude Euroopa tõuraamatute genofondi. Aga rahvusvaheliste võistluste protokollides tähendab see, et KWPN, BWP, SWB, SF ja teiste tuntud tõusümbolite kõrval esineb neis ka meie ESH või ESHB.Eesti sporthobused on oma võidetud auhindade summa järgi maailma edetabelis 20. ja Euroopas 15. kohal! Ida-Euroopa riikidest on meist eespool vaid Poola ja Ungari. Me võime huviga oodata: „Kes jõuab enne olümpiamängudele – ESH hobune, Eesti ratsanik või nad mõlemad koos?“
Kõigevähem tõenäoline on neist viimane variant, sest Eestis pole väga rikkaid hobuseomanikke, aga sportlased ja kasvatajad ei saa ära öelda suurtest rahadest, mida pakutakse hobuste eest, kelle nad on ise kasvatanud või ette valmistanud. Nii ongi Hiina noormees You Chang eesti sporthobusel Caesar kindlustanud Hiina võistkonnale koha 2020.a. olümpiamängudel takistussõidus ja brasiillane Yuri Mansur konkureerib kohale oma maa olümpiavõistkonnas teiste seas ka eesti sporthobusel Alfons Ra. Aga meil pole kahju, meie sportlased ja hobusekasvatajad on visad ja järjekindlad, nad investeerivad teenitud summad oma majapidamistesse, kasvatavad uued võimekad hobused ning ootavad uusi ostjaid, teiste hulgas ka Venemaalt.
Täpsemat informatsiooni meie hobusekasvatusest leiate meie kodulehelt info@estsporthorse.ee või kirjutage meile aadressile info@estsporthorse.ee”
Ei saa öelda, et see lugu suurt tähelepanu äratas. Kogu näitus Equiros oli ennekõike tohutu kaubandussündmus, hobusekasvatuse osa oli väike ja ratsaspordi oma tühine. Kas kõik külastajad üldse hobuseid nägema jõudsid, pole kindel. Maneeži tribüünile mahtus ca 1000 inimest, aga iga etenduse ajal oli veel muid seminare ja koosolekuid,ning inimeste sagimine müügibokside ümber ei vähenenud kunagi. Pakuti igasugust kaupa, peaasi et oli eriline. Näiteks nägin, kuidas üks pisike tüdruk silitas kaua helesinist hobusetekki, mida kaunistasid peopesasuurused punased lepatriinud. Peale tavalise pudukauba oli palju eri tasemel kunstnikke. Kõige asjalikum oli Hobusekasvatuse Instituudi boks, kus instituudi IT-osakonna juht Podobajev (meie kunagise suure toetaja Eduard Pärna väimees) oli ise pidevalt kohal ja vastas paljude külastajate aretuse, aga veel rohkem hobusepasside kohta esitatud küsimustele. Instituut on välja andnud kümneid huvitavaid raamatuid eri tõugude tõuraamatutest kuni maailma tippsportlaste, näiteks Ludger Beerbaumi, William Steinkrausi jt. teoste tõlgeteni. Tehakse hoolega tööd suure hulga kohalike tõugude tõuraamatute pidamisega. Kuid meie jutuajamised Podobajevi ja ahhaltekiinide tõuraamatu pidaja Rjabovaga olid kurvad, peamiselt tuli jutuks, millised kasvandused on jälle tegevuse lõpetanud. Üks viimaseid pankrotti läinuid oli Instituudi enda kasvandus, kust olid pärit ka meie spordis ja aretuses tuntud Beg xx ja Poroh.
Millegipärast arvatakse Venemaal, et Eesti sporthobuste edu tuleb suurest riiklikust toetusest ja ma pidin selgitama, et Eestis toetatakse rohkem just neid, kel spordis ja turul edu ei ole. Kuidas toetatakse hobusekasvatust Venemaal, ei saanud kohapeal selgust, sest kiputi väitma, nagu oleks see jäetud täiesti omapead hääbuma. Nii see siiski pole. Tutvusin kodus veidi Vene Föderatsiooni põllumajandusministri määrusega 2013.a., milles planeeritakse hobusekasvatuse areng 2020. aastani, ja leidsin mõndagi huvitavat. Muidugi selgus kohe, et mingit kõrget kvaliteeti riikliku aretusega ei saavutata ja see polegi eesmärk. Venemaal on hobumajanduses peamine kasvatada tööhobuste ja produktiivhobuste arvu.Näiteks on tabuunidena peetavate hobuste arv kasvanud, ja seda isegi „reformieelse ajaga“ (nii nimetatakse nüüd nõukogude aega) võrreldes. Neid oli 1999.a. 333 tuhat, 2007.a. vaid 252 tuhat ja 2011.a. järsku 364 tuhat. Hobusekasvatuse maht ja struktuur on omapärased ja hämmastavad. Hobuste koguarvuks 2020.a. oodatakse 1,5 miljonit, neist tõuhobuseid 54 tuhat, kellest hobusekasvandustes 18 tuhat. Hobuste koguarv on teinud suuri hüppeid üles-alla: 1990.a. oli Venemaal 2,6 miljonit hobust, 2006.a. 1,3 miljonit. 2011.a. 1,36 miljonit. Proportsioonid on sellised: töö- ja tarbehobuseid 68,1% lihahobuseid 26,7% kumõssihobuseid 0,9%, spordi- ja meelelahutuse hobuseid 0,8%
Kogu süsteem on riikliku ja eraettevõtluse hübriid – doteeritud ettevõtlus. Aga nii vabalt või meelevaldselt, nagu meil mõnikord riigi raha jagatakse, see Venemaal ei käi. Vähemalt ametlikult mitte. Tahetakse võimalikult täpselt teada ja suunata, mida toetustega tehakse. Toetatakse konkreetseid ettevõtmisi, oodatakse, et toetusel on selge tulemus. Näiteks üheski tõus ei toetata kõiki hobuseid, vaid ainult ühikut „mära – varss“, st ainult mära, kes on andnud toetatavalaastal võõrutatud varsa. Kavas on tõsta kodumaiste kasvandustõugude toetus 15000 rublani (210 eurot), nn välismaiste kasvandustõugude toetus 9000 rublani (130 eurot) ja jätta kohalike tõugude toetus praeguse 8000 rubla juurde (110 eurot), „sest nende kasvatamise kulud on palju väiksemad“.
Subsideeritakse ka hobuste katsetamist hipodroomidel – iga katsetatud hobuse eest makstakse 22,5 tuhat rubla (321 eurot), mis peaks olema 30% kuludest. Toetatakse ka täkkude ostmist täkutallidele, iga täku peale kulutab riik 90 000 rbl. (1300 eurot) ja neid võib 2014.-2020. aastani osta 1085 täkku. Samaks ajavahemikuks eraldatakse parimate täkkude ostmiseks (arvatavasti välismaalt) 1 miljon eurot 9 täkule ja parimate täkkude sperma ostmiseks 460 000 eurot 585 doosi jaoks (850 eurot doosi eest). Tõugude nimekirigi, mida välismaa tõumaterjaliga tohib arendada, on lisatud,sinna kuuluvad inglise täisvereline, araabia täisvereline, trakeen, ameerika traavel ja hannover. Toetatavate tegevuste nimekirjas on veel: sugutäkkude ülalpidamine (ainult siis, kui neid kasutatakse külmutatud sperma saamiseks), sperma külmutamise seadmete ostmine, kultuurkarjamaade rajamine, tallide ja maneežide ehitamine, treeningkeskuste rajamine, kohalike tõugude baaside rajamine (kaalumajad, laadimisväljakud).
Ministri määruses ei ole üldse seda ebaratsionaalset rahvuslikku uhkust ja tõufanatismi, mis on lihtsa vene inimese jaoks nii suured ja pühad väärtused. Öeldakse otse: „On üldiselt teada, et ratsaspordi arengu tase ühel või teisel maal näitab ühiskonna kultuurilist ja majanduslikku heaolu.“ Järgnevalt tuuakse eeskujuks arenenud ratsaspordiga maad Austraalia, Kanada, USA, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja Luksemburg. Võrreldakse, et Saksamaal ratsutab regulaarselt 1 700 000 inimest, Venemaal 7100 (Eestis on rohelise kaardi omanikke 4091). Sporthobuseid on Venemaa Ratsaspordi Föderatsioonis registreeritud 5000 (Eesti Ratsaspordi Liidus 5003), peale selle arvatakse umbes sama arv hobuseid olevat kasutuses nn puhkemajanduses. Seda spordi-puhkemajanduse hobustearvu loodetakse suurendada 2020. aastaks 10 tuhandelt 44 tuhandeni.
Hobusekasvatuse sportlikus suunas toimuvast on raske aru saada. Mõnikord loetakse spordiks ka hipodroomide tegevus. Nenditakse, et enamus hipodroome on suures kahjumis. Vahepeal palju aastaid keelatud totalisaatorid on nüüd küll lubatud, aga mängijad on kadunud. Podobajev märkis küll, et käivad läbirääkimised mõne suurema hipodroomi ühendamiseks ülemaailmse Toto süsteemiga, et Venemaa hipodroomide hobustele saaksid mängida ka rootslased või ameeriklased või kes tahes. Ministri määruses märgitakse isegi ära, et arenenud hobusekasvatusega riikides toetatakse sporthobuseid ja ratsasporti peamiselt hipodroomide kasumist.
Venemaa sportlike tõugude aretuses oli ühe väitekirja andmetel 2015.a. kokku 2700 mära. Need on siis inglise täisvereline, araabia täisvereline, trakeen, hannover, budjonnõi, võib-olla ka doni, ahhaltekiini jt. tõugude märad kokku. Võrdluseks on Eestis eesti sporthobuse, trakeeni, araabia ja tori sportliku suuna aretuses ligi pool sellest arvust, kui võtta aluseks, et ainuüksi ESH tõuraamatuson üle kahe tuhande mära, kes on varssu saanud, kuigi osa neist pole enam aktiivsed.
Vastuoluline on Venemaal suhtumine tõuhobuste importi. Saadakse aru, et Euroopa sporthobused on klassikalises spordis võimekamad, kuid nähakse nende impordis ohtu oma tõugudele. Seejuures pole see import kuigi suur – 2009.-2010.a. imporditi 275 sporthobust ja 509 inglise täisverelist.
Kõik, mis toimub Venemaal, on meile võõras mure ja võib äratada nii kahjurõõmu kui kaastunnet. Või paneb mõtlema, kuidas seda ära kasutada. Aga ühist teed meil ei ole. Meie hobusekasvatus liigub Lääne intensiivse hobusekasvatuse poole, integreerub üha rohkem ratsaspordiga ja suudab sellisena loodetavasti püsida väärikal kohal rahvusvahelises hobumajanduses.
Raigo Kollom