Verelisus tähendab hobuste aretuses täisvereliste tõugude osa hobuse sugupuus ja mingil määral verelisteks võib nimetada kõiki soojavereliste tõugude hobuseid. Verelisuse määra väljendatakse tavaliselt protsentides ja kuigi oma hobuseid täisverelisteks pidavaid tõuraamatuid on vähemalt kaheksa, arvestavad verelisuse protsenti suurtest andmebaasidest
- Hippomundo ainult inglise täisvereliste hobuste järgi,
- SporthorseData ja Horsetelex lisavad arvestusse ka araabia täisverelised.
Kõik kolm võtavad arvesse 12 põlvkonda. Erinevates tõuraamatutes, kus verelisuse protsenti avaldatakse, tehakse seda erineva põlvkondade arvu järgi, aga alati vaadeldakse rohkem kui nelja põlvkonda. Ka võidakse olla eellaste põlvnemise tõulisuse avaldamises täpsem. Näiteks SF tõuraamat toob eraldi välja kuue tõu protsendid iga hobuse sugupuus: SF, inglise täisvereline xx, araabia täisvereline ox, anglo-araabia AA, soojavereline (kõik koos, ka trakeenid), prantsuse traavel (meie jaoks kurioosum, aga xx osa on selles tõus väga suur).
Verelisuse väärtus on selles, et füsioloogiliselt annab verelisus kiirema ainevahetuse, kiiremad reaktsioonid ja muu ajutegevuse, saledama, kuivema, kergema kehaehituse. Eriline on mõju vereringe võimsusele – keskmiselt kaalub täisverelise süda 1% kehakaalust, töötab koormuse ajal kuni 240 lööki minutis (puhkeajal 20-40 lööki minutis). Kuulsa Secretariat’i südame kaal oli 9,98 kg, tavalise hobuse keskmine on 3,86 kg. Oluline on ka varavalmivus. Kõige selle vastand on külmavereliste hobuste „hea söödakasutus“, rahulik iseloom, keha suurem laius ja rinnasügavus, lühijalgsus, sidekoe „varu“ paksema naha, jämedamate luude ja kõõlustega, kalduvus rasvumisele. Need erinevused on seotud tõugude kujunemisel valitsenud elutingimustega. Täisverelised tõud (selles mõttes on täisverelised ka ahhaltekiinid, berberi hobused, ürgne kaspia poni jne.) on kujunenud Kesk-Aasia, Venemaa ja Ukraina steppides, kus on vaja olnud palju ja kiiresti joosta kiskjate eest põgenedes. Selline ongi hobuse kui liigi loomus. Põhja poole liikudes on külmemas kliimas ellujäämiseks välja arenenud vajadus olla kokkuhoidlik energiakuluga ja koguda organismi varusid. Vastandiks verelisele hobusele on tekkinud viletsa eluga kohanenud hobune. Ta ei vajagi jõusööta, ta ei tahagi kuhugi joosta, ta kannatab välja nii kehva toidu kui kehva kohtlemise, areneb aeglaselt ja reageerib aeglaselt. Nii on kujunenud tööhobuste tõud, kohanemistõud, isegi äärmuslikud ellujäämistõud, kui mõelda näiteks jakuudi hobusele.
Sporthobuste aretuses ei tohiks kohanemisvõime oluline olla – nende elutingimused on kõikjal või vähemalt peaksid olema põhimõtteliselt ühesugused ja kunstlikult loodud. Kõike, mis aitab taluda sportlikku koormust, püütakse sporthobusele anda ja võistlus käib mitte ainult lihtsalt heade treeningu ja puhkuse tingimuste, vaid nende maksimaalse võimaliku taseme poole. Täisvereliste teenindamises on mindud selliste äärmusteni, et mõni Araabia šeik olevat oma hobused pärast galopivõistluste hooaega Inglismaal toonud lõunasse puhkama ja hobuste joogivesi toodi Norrast. Verelised hobused vajavad paremat elu rohkem kui teised ja see elu arendab neid rohkem, lihtsamad tõud on selles suhtes inertsemad, taluvad halba elu paremini ja hea elu võib nad hoopis rikkuda. Sport vajab verelisust, sest elu on spordis täisverelisem, nagu ka inimeste huvitavamat ja intensiivsemat elu mõnikord täisvereliseks eluks nimetatakse.
Muidugi toob ühtede omaduste eelistamine kaasa mõnede omaduste nõrgenemise. Täisvereliste hobuste organismi võimsusega on kaasas käinud sellised hädad nagu küllaltki sagedane mao haavandtõbi, blüüterlus (ninaverejooksud) ja langenud viljakus. Nõrgad jalad on aga loll legend. Selline koormus, nagu täisverelised galopihobused peavad välja kannatama, ei ole teistele tõugudele üldse jõukohane, nende jalad kannatavad suuri hüppeid ja maksimaalset galoppi välja palju kehvemini. Siiski on täisverelistel ja kõrgverelistel märgata kapjade väiksust, sagedast harkvarbsust ja muid vigu. Üks vajadus on neil liikumine ainult väga heal pinnasel, ja seda on viimasel ajal spordiväljakute parandamisega kõvasti arvestama hakatud.
Täisvereliste kasvatajad peavad siiski paratamatuks, et nõrku sünnib ikka, ja seepärast loetakse vajalikuks varajast selekteerimist – nõrgad peavadki varakult kaduma, et neile mitte aega ja raha raisata. Võimsus nõuab ju kulusid. Täisvereline hobune on oma elutingimuste suhtes väga nõudlik. Siin sobib korrata omaaegse Pjatigorski hipodroomi direktori, Venemaa täisvereliste aretuse suure autoriteedi Salamovi sõnu: „Kui täisvereline hobune on ühe päeva viletsal toidul, langeb ta klass. Kui ta ei saa kuu aega korralikku toitu ja liikumist, ei tule temast enam kunagi midagi.“ Kõva treeningu juures on energiakulu suur ja võistlushooajal peavad galopitreenerid vajalikuks kuni 7 kg jõusööta päevas, mis tuleb jaotada 4 toidukorrale. Ajal, mil kolmevõistluses olid koormused suured, oli ka kolmevõistlushobuste söötmisrežiim sarnane. Sellist elu talusid hobused siiski hästi seni, kui päevarežiimi jälgiti ülima täpsusega.
Täiuslikes tingimustes on täisvereline täiuslik hobune (inglise terminit thoroughbred võib tõlkida läbiaretatud või täiuslikult aretatud), kes suudab kõike, mida hobune võib teha, paremini kui teised. Vähemalt inglased arvavad nii. Aga seda hobuse enda tingimustel. Nõrka ratsanikku tugev hobune ei salli. Täisverelise hobuse erilised tugevused on kiirus ja hüppevõime. Tuleb meelde tuletada, et nii hobuse kõrgushüppe kui kaugushüppe maailmarekordid kuuluvad täisverelistele hobustele. Ja kõva hing ning julgus on tema psüühilised omadused. Vahel öeldakse, et täisvereline ehmub ja kardab võõraid asju rohkem kui tavaline tööhobune. See on lihtsalt tugevam põgenemisinstinkt, tema jaoks on põgenemine ellujäämisinstinkti väljendus, ta ei jää ootama, et ehk läheb mööda või keegi tuleb appi. Aga ratsaniku all, keda ta usaldab, ei karda ta midagi, eriti ei karda ta pingutamist. Olgu meenutatud, et täisvereline Huaso tegi oma kõrgushüppe maailmarekordi kolmandal katsel pärast kaht mahaajamist. Siinkohal on sobiv meenutada, et kõrge verelisusega soojaverelised on samasuguse hingega. Üks tänapäeva sporthobuste peamisi esiisasid Alme Z ajas Huaso rekordit lüüa üritades samuti kaks korda lati maha ja kahjuks ei õnnestunud ka kolmandal korral. Aga ta üritas!
Täiuslikkus võib ka mõttetu olla, kui seda ei vajata. Tänapäeval on täisverelised hobused edukaimad ainult kolmevõistluses, ja sealgi mitte absoluutselt. Takistussõidus rajanes täisvereliste edu varem meeletule hüppevõimele, mida nõudsid OM rajad 1960 Roomas, 1968 Mexicos ja 1972 Münchenis. William Steinkraus oli ratsanik, kes näitas täisverelistel hobustel sellist taset, mis jääb siiani imetlusväärseks. Tema suured ja ideaalse hüppestiiliga täisverelised hobused Snowbound (1968. a. olümpiavõitja) , Bold Minstrel, Ksar d’Esprit, Night Owl olid oma aja näidishobused. Olümpiamängude viimane täisvereline võitja oli Touch of Class 1984. aastal (ratsanik Joseph Fargis). Ka hõbemedali sai seal täisvereline – Gem Twist Greg Besti sadula all. Kahjuks ei ole tänapäeva takistussõit enam niivõrd hobuste ja ratsanike võimete proov, kui suhteliselt võrdselt võimekate hobuste ja ratsanike sõpruskohtumine (olümpiaturistide seltskond nende võrdsete hulka muidugi ei kuulu).
Aga täisvereliste koha on üle võtnud täisvereliste täkkude loodud ja väga spetsialiseerunud täkuliinide esindajad. Formaalne verelisus ei pea alati suur olema, aga ilma selleta ei ole ega ole olnudki sporthobust. Sporthobuste verelisuse areng on toimunud alati laineliselt. Uute tõugude loomisel tahetakse verelisust kiiresti tõsta ja selleks kasutatakse palju või isegi ainult täisverelisi täkke, kui aga hakkavad ilmuma verelisuse negatiivsed küljed, püütakse korralikku verelisust säilitada kõrge verelisusega täkkude ja märade maksimaalse kasutamisega ja „veretu“ tõumaterjali kõrvaldamisega. Näiteks hannoveri tõu aretuskeskuses Celles olid 1836-1846 kõigist täkkudest 40% täisverelised, KWPN tõuraamatu algaastail näiteks 1971. aastal tehti kõigist paaritustest 29% täisvereliste täkkudega. Üldtuntud seaduspära on, et looduslik valik ja ka rahvaselektsioon viivad kiiresti verelisuse langusele ja nö ellujäämisomaduste tugevnemisele saavutusomaduste arvel.
Probleem on spordi jaoks sobivate täisvereliste täkkude vähesus ja ka vähene kasutamine. WBFSH poolt peetavas hüppetäkkude edetabelis ei ole 100 parema hulgas ühtegi täisverelist täkku. Tänapäeva soojavereliste hobuste verelisus on üldiselt väiksem kui suurtel liinialustajatel. Ainult spordile mõeldud aretuse esimesed avastused ja liinialustajad olid Alme Z verelisusega 62,11%, Landgraf 63,48%, Cor de la Bryere 67,19%, Furioso II 63,43 %,. Nende ja veel mõne taolise täku kasutamisega algas sihipärane spothobuste tõuraamatute orienteerumine sportlikule võimekusele. Natuke liialdades võib öelda, et puhtalt ainult võimekuse avastamine ja kasutamine on aina rohkem kõrvale tõrjunud eksterjööri, tüübi ja muude omaduste arvestamise.
Verelisus ei tähenda veel tingimata võimekust. Kunagised imehobused Halla (27,27%) või Meteor (19,75%) kuigi verelised ei olnud. Isegi temperamendilt näiliselt väga verelise Ratina Z verelisus on ainult 38,09% (Horsetelexi järgi, SporthorseData annab 41,6%, täisverelisus on Hippomundos 30,47%), meil on samamoodi temperamentse A Pikachu de Muze’i verelisus 32,37%. Otse täisverelisest täkust saadud hobused on olnud võidukaimad klassikalistest aladest ainult kolmevõistluses. Takistus- ja koolisõidus on nad sageli raskesti sõidetavad ja mõni talent võib jääda selgitamata ja tunnustamata. Täisvereliste aretuses sünnib spordiks sobivaid täisverelisi täkke harva ja neid jääb vähemaks. Tänapäeva hipodroomidel on lühikestel distantsidel peetavad jooksud kasulikumad, hobused saavad sagedamini võistelda, päevas on starte rohkem. Suure kiiruse jaoks on aga vaja hobust, kelle jooks on madal, pika sammuga. Aretus on läinud tagakõrge, võimsa tagaotsaga, nö allamäge hobuse suunas. Kael on sellisel hobusel lühike ja sirge, juhitavusel pole mingit tähtsust. Kes täisverelist täkku kasutab, loodab enamasti sellele, et saab kõrge verelisusega täku või mära, kes ise ei lähe sporti, aga annab häid järglasi. Nii kaugele ette mõelda võivad aga suhteliselt suured ja jõukad kasvatajad.
Tänapäeva sporthobused on mõõdukalt verelised. Verelisust 75% ja rohkem peetakse halva iseloomu, keerulise ratsastatavuse põhjustajaks, alla 30% verelisust peaaegu ei esine. Ümberhüpetel pole ju Meteori-sugusel raskel hobusel suurt lootust.
Vaatame näiteks FEI edetabelis hetkel 5 parema hobuse verelisust:
TAKISTUSSÕIT
Hello Jefferson 34,99%
Donatello d’Auge 64,45%
Calixte Heartbreaker Z 41,09%
Cornwall BH 51,49%
Bull Run’s Jireh 48,8%
KOOLISÕIT
Wendy de Fontaine 36,43%
Glamourdale 32,45%
Jagerbomb 45,31%
Touchdown 44,82%
Flambeau 41,5%
Vaatame ka WBFSH sugutäkkude 2025. aasta edetabelit
TAKISTUSSÕIT
Cornet Obolensky Cornet Obolensky 43,95%
Kannan 42,7%
Chacco-Blue 52,56%
Diamant de Semilly 52,98%
Mylord Carthago 56,45%
KOOLISÕIT
Johnson TN 46,34%
Totilas 39,53%
Quaterback 40,99%
Vitalis 41,87%
Blue Hors Zack 41,87%
Meie ESH populatsiooni verelisuse kohta toon 6 enamkasutatud hüppetäku verelisuse näitajad: Kontador vd Doorndonkhoeve 55,27%, Verso de Paulstra 67,97%, Spartacus 24,02%, Whisper R 38,67%, Kasper 52,93%, omakasvatatud täkkudest parima Bavarotti von Seeder verelisus on 36,13%. Ilmselt ei ole meil verelisuse vähenemist karta, nagu on hoiatanud mõned väliskülalised, kui on näinud mõne hobuse sugupuus tori tõuraamatu hobuseid. Või siiski mingi oht on – 2025.a. edetabeli parimad ESH hüppehobused olid Verdict 37,87%, Zuriso 32,76, Isthar Esqui 42,21%, B_C Qastania 41,16%, Hudson Hornet 49,39%. ESH tippude veresus on Alfons Ra 52,49% ja Bonne Amie 53,17%
Aga siinkohal pean hoiatama, et verelisuse järgi ei peaks ükski kasvataja või sportlane hobust hindama. Kui võtta eeskujuks majanduse terminid makromajandus ja mikromajandus ning rääkida makroaretusest ja mikroaretusest, on verelisus kindlalt makroaretuse teema ja sellega tegelevad tõuraamatud. Täkkude tunnustamisel on seda ajaloos ikka tehtud, kui oli vaja veresust tõsta. Väga vähese veresusega täkke on alati püütud vältida.
Praegu elab sporthobuste populatsioon maailmas suhteliselt stabiilse verelisuse perioodi. Kas kunagi üldse erakordseid täisverelisi aretusse tuleb või kas neid üldse vaja on, pole kindel. Kindel on siiski, et väga madala veresusega hobuseid ükski sporthobuste tõuraamat ei tunnusta.
See lugu ei ole mõeldud lihtsalt statistika ja muude teadmiste vahendamiseks. Tagamõte on selles, et meie tõuraamat ei tohiks maha jääda neist, kus kogutakse, arvutatakse ja avaldatakse iga hobuse kohta palju rohkem andmeid, kui seadusandlus kohustab. Sellised andmed ongi verelisus, tase spordis, inbreedingu tase, sõlmeellased jne. Üheks heaks abinõuks selles arengus oleks kõigi peatõuraamatu hobuste registreerimine Hippomundo andmebaasis, mille korraldamisega olevat juba algust tehtud. ESH tõuraamatu nähtavus maailmas oleneb aga palju ka sellest, kui palju ja kui lihtsalt passi või andmebaasi vaataja andmeid näeb. Kui meie hobuste erakordsed õnnestumised on võib-olla ükskord ununenud, võiksime oma passide ja andmebaaside täiuslikkusega ikka veel maailmas meeles olla ja silma paista.