ESHKS 25. juubeli puhul liikmetele korraldatud aretusalane koolitusreis jääb kindlasti meelde oma erakordselt sooja ilma ja vastuvõtu poolest – ka belglastele endile oli märtsi alguses + 20 kraadi enneolematu.
Täkutestist
Koolitusreisi põhieesmärk oli külastada BWP täkkude tunnustamise III faasi. Süsteem on selline, et kui tunnustamisele minevad täkud on läbinud tervisekontrolli ja jalgade ning kehaehituse hindamise oma kodutallis, siis kutsutakse nad II faasi (toimus jaanuari alguses) kus toimuvad kahel päeval vabahüpped. Vabahüpete põhjal paaritusloa saanud täkud võivad paaritada 10 mära ja peavad tulema hiljem sadulatesti. III faas mida meie aretajad nüüd väisasid oligi see sadulatest. Osalejate arvudest näiteks nii palju, et II faasis alustas tunnustamise protsessi 55 kolmeaastast BWP tõuraamatu täkku (+ ca 20 täkku teistest tõuraamatutest) ja sadulatesti tuli neist 25. Hiljem kasvandusi külastades kuulsime mitmel korral kuidas aretajad ise leiavad, et 3-aastastele täkkudele on sadulatestil osalemine pingeline ja ületöötamise oht on suur, sest ettevalmistusi tuleb alustada ju juba 2-aastaselt oktoobris – novembris. Sellepärast eelistavad mitmed aretajad oma täkud tuua sadulatesti ka hiljem. Ent aeg on raha ja nagu näha, riske võetakse. 4-aastaste ja vanemate täkkude sadulatestis oli 18 täkku. BWP on väga prestiižne tõuraamat, kvaliteedikontroll on range – nii tervise kui ka täkkude testimise osas. Teistes Belgia tõuraamatutes on tunnustuse saamine märksa lihtsam. Seega “tunnustatud BWP tõuraamatus” on tiitel mida uhkusega täkukataloogis ära mainitakse. Muidugi ei ole kõik alati nii “päikseline” tõuraamatu enda jaoks. Oma maine ja kvaliteedi hoidmisel tuleb vahel silmitsi seista aretajate pettumusega, mis puhul minnakse mõne teise tõuraamatu juurde.
Sadulatesti korraldusliku poole pealt võiks mainida seda, et vanemad täkud osalesid ühekaupa kuid 3-aastased vaadeldi gruppides (2- ja 3-kaupa). Pärast üksikuid soojendushüpped hüpati paar korda lihtsat rada. Tõkete külgedele oli asetatud suunavaid abivahendeid ja kui mõni noor täkk tundis ennast ebakindlalt siis nagu muuseas jalutas hindekomisjon tõkke külgedele, et moodustada abistav koridor. Noored täkud hüppasid kõik muljetavaldavalt aga võitja paistis silma ja seda ka mitmele meie aretajale, kes sündmust pingsalt kogu pika päeva jälgisid. Tšempioniks osutus Wodka vd Bisschop (United Touch S x Heartbreaker)kes oli sündinud kasvanduses Stal Den Bisschop, mille külastus oli meie grupile viimaseks päevaks kokkulepitud.
Facebooki kasutajad näevad siin tšempionist ka väikest videoklippi https://www.facebook.com/share/v/15tEJNU9GC/
Remargina – miks mitte kasutada ESH aretuses sama süsteemi: 3-aastased täkud saavad vabahüpete põhjal loa paaritada näiteks ainult maksimaalselt 5 mära. Oluline otsus, sest sel kevadel on ESHKS – l esmakordselt plaanis 3-aastaseid täkke testida vabahüpetel juba kevadel, enne paaritushooaja algust.
Täkkude tunnustamisele järgnes 4-7 aastaste täkkude võistlussarja finaal. 4-aastased hüppasid ainult puhtusele ja võitjaid oli terve rodu (kõik, kes olid ka etapid puhtalt hüpanud). Võiksime siin eeskuju võtta oma noorhobuste sarja korraldamisel. Vanemad täkud hüppasid kaheosalist parkuuri. 7-aastaste klassi kahjuks näha ei õnnestunud, sest huumoriga pooleks öeldult, lahkusime “varakult” – kell 22.00
Kasvanduse külastused – De Muze
Kasvandusi külastasime kokku neli. Esimesel päeval alustasime paljudele tuttavast De Muze kasvandusest, kus väga proosalistes oludes (ilma teki ja kaitsmeteta) nautis kevadpäikest kuulus sugutäkk ja 1.70 taseme sporthobune Kasanova de La Pomme. Kasvanduse tuuri tegi meile perepoeg Valentijn De Brabander kuna isa Joris oli juba täkutestil asjatamas. Iga kasvanduse tegevusel on oma nüansid. On selliseid täkujaamu, mis pakuvad palju täkke kuid ise eriti ei areta ja vastupidi, aretatakse palju aga täkke ei omata. Brabanderid teevad mõlemat. Tore oli näha kuidas kolmas põlvkond Brabandereid oli hoolega pereäris kaasalöömas. Valentijni õde ja vend tegelesid ratsutamisega ja teine neist oli ise ka veterinaar. Valentijn, kes ise on inseneriharidusega pani pereärile õla alla alustades esimesena maailmas ET (embrüo transfer) online oksjonite korraldamisega. Viimastel aastatel on kasvandust kõvasti arendatud, ehitatud oli uus maneež ja kontorid, laborid kus tegeletakse ka OPU – ga. Meie aretajatele oli avastuseks noorhobuste toitmine maisisilo ja porgandimägedega. Üldiselt on kogu Belgias tavapärane, et nii noorhobused kui ka sugumärad elavad suures karjas vabapidamisel. Rohkem kui ühel korral kuulsime kasvanduste omanikke rääkimas sellest kuidas nad märakarju opereerivad nii, et neil oleks psüühiliselt hea olla (karjas ei represseeritaks) sest see on ülioluline faktor tiinestamisel! Mära ei tohi mingil juhul olla stressis.
Kasvanduse külastused – Merelsnest
Pärastlõunal külastasime pisut teistsugust kohta. Gerda ja Walter on kasvanduse Merelsnest omanikud. Fortuuna on neile ühe käega andnud ja teisega võtnud. Sellest väikesest kasvandusest pärineb selline hobune nagu Sapphire kes võitis Mclain Wardiga kaks võistkondlikku olümpiakulda (Ateenas ja Pekingis, individuaalselt viienda koha), võistkondliku hõbeda 2006. aasta Aacheni WEG-l ja veel mitmeid suuri GP-sid. Sapphire oli omal ajal üks parimaid hüppehobuseid maailmas, millest annab tunnistust faktki, et teda on kaks korda kloonitud (sündisid 2010. aastal) Hämmastav oli, et Sapphire tõi ise 4, 5, ja 6 aastasena loomulikul teel ilmale järglased ja läks alles siis sporti! Sapphire ja ka teine väga tuntud hobune – sugutäkk Glasgow van´t Merelsnest, kellega Jur Vrieling on teeninud mitmeid esikohti 5 tärni GP -del põlvnevad mõlemad samast märaliinist – nende ühine esiema on Idjaz-C (Hedjaz) kes pärjati omal ajal “BWP Aasta Mära” tiitliga. Walter esitles meile üks haaval kõik oma märad alustades muidugi kõige tähtsamast – Sapphire täisõest Wendelina van het Merelsnestist (Glasgow ema). See 1999 a.-l sündinud mära on ise hüpanud 150 cm klasse ja andnud oma järglased, keda on kokku 35, peamiselt embrüosiirdamise teel. Viimsed neist on sündinud 2022. aastal. Vot mis kullaauk on sellisel maal nagu Belgia hea mära! Ka tipptäku Touloni vanaema aretas Walter. Sellel märal võitis Walter aastakümneid tagasi palju rahvuslikke klasse ja kõrgushüppeid. Walter Van Bunder ja Gerda Stoop on pälvinud ka BWP Aasta aretaja auhinna aastal 2004. Kuid nagu mainitud ei ole saatus olnud nende vastu alati helde. 2017. aastal hukkus autoõnnetuses perepoeg Björn, kes oli paljutõotav ratsutaja, ajakirjanik, aktiivne organisaator ning kaastegev eelpool mainitud ET oksjoni projektis koos Valentjin De Brabanderiga.
Seda, et pole enam kedagi, kes pereäri üle võtaks oli näha ka kasvanduse infrastruktuuris mis võrreldes päeva esimese pooles külastatud De Muze kasvandusega oli tagasihoidlik. Sugumärade ja noorhobuste pidamise tingimused olid samad nagu kõikjal Belgias – suurtel vabapidamisaladel, söök koguaeg ees. Töölisi Gerdal ja Walteril ei olnud, kõik töö tehakse ise, eks selline rapsimine peletab muremõtteid kuid vanus annab tunda ja selle tõttu müüakse täkkvarsad seal kõik noorelt maha, hinnad kõiguvad 10 000 ja 20 000 euro vahel. Mõned märad hoitakse siiski ka kauem ja pannakse sporti ja nendega tegeleb üks palgatud ratsanik. Grupildile talli bänneri ette tulid meeleldi ka Gerda ja Walter ning juba pool tundi peale meie lahkumist võis Stud Merelsnest´i FB kontolt lugeda, et Eesti sporthobuste kasvatajad käisid seal külas.
Kasvanduse külastused – Stud 111
Viimasel päeval külastasime veel kahte kasvandust mis olid jälle teistmoodi omanäolised. Stud 111 Lieri lähistel oli uhiuue infrastruktuuriga kasvandus. Renoveerimistöid alustati 5 aastat tagasi ja peremees Victor Theeuwes selgitas kui keeruline on saada Belgias ehituslube isegi siis kui tegemist on juba töötavate põllumajandushoonetega. Põhjuseks see, et Belgias on lihtsalt liiga palju loomi. Peremees ise tegeles hobuste kõrval ka mitmendat põlve viljaäriga, selle auks kroonis kasvanduse õuel tuulik. Eelmisel päeval rääkis meile ka Ghenti linnatuuri giid Tom, et flandria rikkus pärines peamiselt mööda kahte suurt jõge Scheldt ja Leie toimuval vilja ekspordil/impordil.
Meie kolmetunnine külaskäik algas seminariruumis kus saime väga põhjaliku ülevaate kasvanduse täkkudest videode ja kirjelduste näol. Väga tervitatav oli see kuidas Victor rääkis kõikide täkkude puhul ka nende ebatäiustest ja sellest millisele märale üks või teine täkk sobib või ei sobi. Näitena võib tuua tallmeistri Stijn Vandesteene kirjelduse täku El Barone 111 kohta, kes pärandab tugevat iseloomu: “Kui sa kasutad seda täkku märal kes näiteks 10-pealises karjas teistelt peksa saab siis sündiv järglane on tähtsuselt juba nr 5. Aga ära kasuta seda täkku karjajuhil, sest siis võid sa saada järglase kellel on väga tugev temperament ja kellega on keeruline koostööd alustada. Tugev iseloom on hea – see aitab spordis edasi aga seda tuleb osata käsitleda – kui sa teed asju õigesti saadab sind edu aga kui sa teed vea siis võib see saatuslikuks saada. ”
Mis mulle isiklikult veel väga meeldis oli see kuidas Victor nimetas neid aretajad, kes usaldavad 111 kaubamärki ja tellivad sealt oma sperma, “meie aretajateks” – “our breeders”. See termin ilmus kõnepruuki kui tuli juttu noorte täkkude kasutamisest. Victor selgitas, et noorte täkkude kasutamine on aretajale põnev kuid samas riskante, sest järglasi ei pruugi olla lihtne müüa kui nende isad järsku “areenilt kadunud” on – näiteks müüdud hea raha eest USA sse hunteriks. Sportlastega koostööd teha ja täkke spordis hoida on kulukas ja keeruline aga 111 eesmärgiks see siiski on, et mitte “oma aretajaid ” alt vedada. Nii on näiteks nende koostööpartneriks Abdel Said – kes on meile tuntud ju Bonne Amie ratsanikuna.
Nagu mainitud siis infra oli 111 – s vägev – uhiuued maneežid, platsid, tallid. Platsidel altniisutusega pinnas, tallis 200 000 eurot maksev vaakumsüsteem bokside puhastamiseks. Victori sõnul tasub see tal ära 7 aastaga ära, sest töölisi on tallidesse üha keerulisem leida ja kallim pidada. Uus ja põnev oli AI poegimiskaamerate katsetamine – see oli esimene hooaeg kui nad proovivad. Nimelt on väidetavalt AI võimeline pelgalt kaamerapildi järgi ära tundma kui mära hakkab poegima ning annab siis sellest teada. Näis kas töötab. Sugumärasid ja noorkarja me kasvanduse selles osas ei näinud, nende pidamiseks oli teine farm.
Kasvanduse täkke esitleti meile kõiki ükshaaval talli ees, see oli väga hea võimalus täkk detailselt ülevaadata. Nii mõnigi aretaja tegi seal väidetavalt positiivseid otsuseid eelolevaks aretushooajaks.
Kasvanduse külastused – Bisschop
Meie teekonna viimane peatus oli nagu mainitud Stal Den Bisschop nimelises kasvanduses. Kui Stud 111 järel tundus, et mind miski enam üllatada ei suuda siis pidin eksima. See hobuste hulk oli meeletu- aastas sünnib ca 50 varssa ja imepisike perenaine Ines teatas, et töö teevad nad ära abikaasa Tom´iga kahekesi, ratsutamisega tegeleb perepoeg. Tom hõikaski meile “Hello!” ja läks aedu parandama. Alustasid nad farmi pidamist piimalehmadega ja hobused olid vaid hobiks. Kuid sporthobuste aretuse vastu oli huvi ja ka esimesed katsetused tõid kiirelt edu. 26 aastat tagasi lõpetati lehmapidamine ja keskenduti üleni hobustele. Nagu mainitud oli ka tänavune BWP täkupäeva tšempion siin kasvanduses sündinud. Tšempioni tiitel tuli kätte teiskordselt – esimesel korral juhtus see 19 aastat tagasi. Tšempioni ennast me siiski seal näha ei saanud sest täkk oli pärast BWP täkutesti II faasi müüdud Niels Bruynseels´ile . Inese sõnul oli neil selle üle väga hea meel, et klient nüüd ostuga ilmselt veel rohkem rahule jäi.
Aretuses kasutatakse nii oma täkke kui võetakse väljast. Otsustamisel tuleb lähtuda asjaolust, et sport areneb kiirelt, samas aretus on aeglane protsess. Selleks ajaks kui hobune jõuab sporti on kulunud 5 aastat ja nii tuleb olla oma peas aretusotsuseid tehes arengust ees. Inesel on järelikult väga hea pea, sest kui enamus aretajaid unistab ühest 160 cm taseme hobusest siis selle pere uues maneežis ei mahtunud nende aretatud 160 cm hobuste plakatid seintele enam ära. Täkke meile esitlemiseks boksist väja ei võetud, ilmselgelt ei ole täkkude pakkumine nende prioriteet nr 1. Nemadki eelistavad, et täkud teevad sporti ja nii on näiteks tänavuse tšempioni Wodka isa United Touch S juba mitu aastat aretusest väljas, sest sportlane ei taha, et ta spermat annaks ning külmutatud sperma on nende sõnul kehva kvaliteediga. Põhirõhk on nii suures kasvanduses oma toodangu turundamisel ja nii korraldavad nad korra aastas varssade live oksjoni. Meie reisiseltskonnas olnud veterinaaridel oli huvitav tutvuda veterinaarse dokumentatsiooniga embrüode loputamise ja kandjamärade sünkroniseerimise kohta mida perenaine väga detailselt pidas ja meile tutvustas.
Alloleval videol Bisschopi maneez nende aretatud 160 cm taseme sporthobuste plakatitega (mis ei pidavat ära mahtuma enam)
Reisimuljetest võiks veel pikalt pajatada ja loodame, et meie aretajad said juurde nii teadmisi kui motivatsiooni, sest nagu Stud 111 omanik Victor ära märkis oli meie hulgas ülekaalukalt noori tegijaid, kel suured teod alles ees.
Siiski ei saa mainimata jätta veel ühte asja. Olles ise Belgias päris mitmel korral käinud sain minagi järjekordselt üllatuda. Pühapäeva varahommikul toimus meie hotellist paari sammu kaugusel suur võistlustuvide turg, mis on lausa rahvusvaheliseks turismimagnetiks. Parimad rännakutuvid vahetavad omanikku koguni viiekohaliste numbrite eest! Võib olla kasulik info, et meil mitmetes tallides nuhtluseks olevad tuvid kasulikuks kõrvaläriks pöörata.
